Punanahk...
Täna oli lõuna ajal huvitav olla. Ilm oli liiiiga hea selleks, et salatit endale näost sisse ajada meie 8. korruse hüper-ülekuumenenud puhketoas. Mõeldud - mõeldud!! Sai võetud salat ja vorstikesed ühes ning suundutud Pirogovile piknikku pidama. Kohale jõudes ja maha istudes sain aru, et vist on eile ja üleeile veidi päikest saadud ;) Isegi läbi särgi hakkas õlg kärssama...
Kui veidi taustast rääkida, siis reede õhtul sai lolli peaga Altonile helistatud ja palutud teda end metsa kaasa võtta järgmisel hommikul... Järgmine hommik kell 7.10 oli vahva üllatus, kui ärkasin selle peale, et Alton raputas mind ja ütles, et lähme! Esimene reaktsioon oli "Dabljuutiieff!" (loe: WTF!) Aga siis sain aru, mis värk on. Toppisin end kiirelt riidesse ja läksin temaga metsa. Metsa istutama nimelt. Vahva päev oli. Kella poole kaheksast kella viieni lõõskava päikese käes kuuseistikuid vedada üle kuumaastikku-kaugele-seljataha-jätvat maastikku. Muda lirtsus igas madalamas lohus ja kõik kõrgemad kohad olid kaetud täiesti läbimatu oksarisuga. Ja siis pidin sealt läbi liikuma, endal mingi ~20-30kg kott turjal (mis torkis kah veel nagu kurat). Temperatuur tõusis nagu segane ning ega kogu aeg jaksanud kah särki seljas hoida. Vahepeal sai seljast visatud... Ja tulemus oli käes - käed ja turi oli vahvalt roosa. Nägu kah. Aga hea tunne on sees - 6500 noort kuuseistikut sai istutatud kamba peale :)
Ja siis eile sai kah nauditud äraütlemata kaunist päeva sellega, et poole päeva pealt sai paariks tunniks Pirosse peesitama ja jäätist sööma mindud. Ehk siis eelmisel päeval roosaks aetud õlgadele ja seljale sai veel peale võetud veidi päikest... Ja öösel otse loomulikult magasin selle sama külje peal, mis mul veidi rohkem kõrbes (vist)... Tulemus - õlad tunnevad väga hästi, kui neid puudutatakse ;)
UniUniUni...
Miks mu nohurohu korral toimimisest annab ainult aimu selle kõrvalmõju ilming? Ehk siis poolteist tundi pärast tableti ärasöömist nuuskan ikka nagu tativasikas ja hingan pooleldi läbi suu. Lisaks olen unine nagu jaanuarikuine porikärbes. Ehk siis nina on ikka veel kinni aga uimasus on tableti tõttu peale tulnnud...
Ja eelmise nädala keskel omistati mulle Aja poolt Kõige Laisema Blogija tiitel :D Ma tänan teid! Ma tänan! :P Tegelikult ma ei tee seda taotluslikult... Nii juhtub lihtsalt :P
Ja mina olen armunud... Armunud iseendasse... Või noh - täpemalt mu laulmisse... Ja nuh... Tegelt on seda
minu laulmiseks natuke palju nimetada, sest mina olen seal vaid üks pisike mutrike. Lauljaid on kokku mingi 40 ju. Ehk siis Tartu Akadeemilise Meeskoori viimane kevadkontsert on see, millesse ma pea armund olen. Keskeltläbi 6-7 korda päevas saab neid enda lauldud laule kuulatud. Aga huvitav on kuulda tervet koori korraga laulmas. Selle koha pealt, kus ma kooris seisan, ei ole ka kõige parema tahtmise juures võimalik tervet koori korralikult ja ühtlaselt kuulda. Märtin ja Saar hoolitsevad selle eest piisavalt hästi. :) Ja selle pärast on huvitav kuulata, et need laulud kõlavad lausa ilusalt ja hoopis teist moodi, kui mina neid harjund kuulma olen :P
Laupäeval sai pulmatatud. Vanem vend sai selle tükiga hakkama nimelt :P Vahva oli. Äraütlemata vahva. Kuigi enne pidu olin tal palju-palju abiks (transajõuna enamasti) ja peo alguseks olin juba kergelt väsind. Aga see ei tähendanud midagi... :D Palju vahvaid ja ilusaid inimesi oli koos - mõned sugulased, mõned natuke rohkem tuttavad, mõned natuke vähem. Paljud olid üldse võõrad... Kuid ega see ei segand :P Pidu oli tasemel. Pruutpaar veel parem... Tõsiselt ilusad nägid nad koos välja...
Ja peo parim lause tuli mu "sotsiaaltöö dirigendist" (nagu ta ise end nimetas) tädilt: "
Ega tantsimine pole alati seksuaalne tegevus! Vahel võib see olla ka seltskondlik."
Hõissa pulmad! Elagu pruutpaar!Matu nõuab kõva häälega rohkem pulmi! Tuttavatelt, võõrastelt... Ükskõik... Olge rõõmsad ja õnnelikud iseeneses! See oli käsk või nii!!!
