Mõttesalv
laupäev, 31. detsember 2005
Multi film
Revolver - midagi vahvalt ajusid kruttivat ja head :) Minule meeldis igatahes. Eriti need, kus sujuvalt filmi liideti anima stseenid. Lisada sinna veel sujuvad ajahüpped, mis kohe kiiresti tagasi tõmmatakse sinna, kust kohast ära hüpati. Kõige tipp on see, kui kaamera hakkab mingit kindlat järjepidevust omamata majas tubade vahel ringi saalima. Pole tähtis, kas toad on kõrvuti või isegi samal korrusel. Selles kohas kimas katus igatahes minema.
Muidugi andis sinna mõnus näitlejatevalik kah juurde veel. Ja väidetavalt olla Jason Statham selle filmiga väikest viisi ämbri omandand, kuid mina seda arvamust ei toeta. Mulle see meeldis igatahes.
Muidugi andis sinna mõnus näitlejatevalik kah juurde veel. Ja väidetavalt olla Jason Statham selle filmiga väikest viisi ämbri omandand, kuid mina seda arvamust ei toeta. Mulle see meeldis igatahes.
kolmapäev, 28. detsember 2005
Kostüümid
Minu mingi moment tekkinud arvamus, et Narnia kroonikad on suure ekraani film (ehk siis ei saa seda õiget tunnet, mida sinna panna püüti, kätte seda vaid arvutiekraanilt vaadates). Eelnevalt teiste tegevuste vahelt väga pisikeses formaadis ja kehva kvaliteediga vaadates sain aimduse sisust ja teemast kätte. Ja ka selle eespool öeldud arvamuse.
Eile kinos seda vaadates sain seega enda tähelepanust suurem osa suunata just igasugu detailide nautimisele. Näiteks muusika või siis kostüümid. KOSTÜÜMID :)
Seda kõike vaadates tekkis taaskord endal tunne, et peaks endale mingi normaalse õmblusmasina orgunnima. Vahepeal oli, kuid see ei olnud otse minu oma ja see nõutati tagasi. Seega olen praegu ilma selleta aga käsitsi kõiki neid kostüüme ei jõuaks ju kah ära õmmelda. Aga ideid on palju... Lisaks neile telkide jms ideedele. Enamus neist on muidugi tõsised fantaasiad vaid, kuid paar neist tunduvad täitsa teostatavad. Ja siis peaks uuesti meelde tuletama need igasugused tikkimisalased nipid-nõksud... Äkki siis tuleb tulemuseks midagi ilusat-mõnusat. Aga... Kõike seda alles kevade poole.
Tegelikult oleks praegugi olemas üks ese, millele võiks mõnede tikanditega kaunistused külge "panna". Samas ei tea, kas seda tahaks ikka niimoodi. Võibolla jätaks selle selliseks tagasihoidlikumaks... Mõtted-mõtted-mõtted... uhhh...
Eile kinos seda vaadates sain seega enda tähelepanust suurem osa suunata just igasugu detailide nautimisele. Näiteks muusika või siis kostüümid. KOSTÜÜMID :)
Seda kõike vaadates tekkis taaskord endal tunne, et peaks endale mingi normaalse õmblusmasina orgunnima. Vahepeal oli, kuid see ei olnud otse minu oma ja see nõutati tagasi. Seega olen praegu ilma selleta aga käsitsi kõiki neid kostüüme ei jõuaks ju kah ära õmmelda. Aga ideid on palju... Lisaks neile telkide jms ideedele. Enamus neist on muidugi tõsised fantaasiad vaid, kuid paar neist tunduvad täitsa teostatavad. Ja siis peaks uuesti meelde tuletama need igasugused tikkimisalased nipid-nõksud... Äkki siis tuleb tulemuseks midagi ilusat-mõnusat. Aga... Kõike seda alles kevade poole.
Tegelikult oleks praegugi olemas üks ese, millele võiks mõnede tikanditega kaunistused külge "panna". Samas ei tea, kas seda tahaks ikka niimoodi. Võibolla jätaks selle selliseks tagasihoidlikumaks... Mõtted-mõtted-mõtted... uhhh...
teisipäev, 27. detsember 2005
Happy feet ^^
*Let me tell you something! I know size can be taunting, but i love you!
-What are you hugging me for?
-He told me to!
-Get away from me!
- I know you like it!
Hea film paistab tulevat ;)
-What are you hugging me for?
-He told me to!
-Get away from me!
- I know you like it!
Hea film paistab tulevat ;)
neljapäev, 22. detsember 2005
Awwww...
Jõulukaardid, mis pole üldse jõulukaardid on palju armsamad. Ja kui sinna veel on juurde pandud pisikene kaardikene, mis on tegelikult ja päriselt jõulukaart... Ja kui sealne kiri on kah just parasjagu see kõige õigem... Awww on siis lihtsalt liiga vähe...
Vat!
Vat!
:)
Ilusat talve algust teile. See aasta siis vähemalt on väljas tegelt kah alloleva pildiga kuidagigi sarnane :) Meeldiv vaheldus ;)
kolmapäev, 21. detsember 2005
Kõik ei ole veel kadunud.
Vähemalt kellelgi on seal mõistust veel kübekene. Artikkel siis. Oleks nüüd veel vaid nii, et see ei jää ainsaks selliseks juhtumiks.
reede, 16. detsember 2005
Testime end :)
You taste like steak. You are hearty, strong, and juicy. People all over the world love you and you grace many tables with your presence. What makes you special is the people that love you and what they add to your natural character.
Kuidas sa maitseksid?
Your inner spirit is very happy!
It seems you always have a huge smile on your face! Even in the worst of times your always smiling and carrying on. Your very positive about basically everything, and you have an amazing talent to make people cheer up! Your very warm and open, and you always let others use your shoulder to cry on. They know that you are always going to be there for them, therefore there is a huge line-up of people just dying to be your friend, whether you know it or not. Don't ever loose your kind-hearted-ness! Everyone loves you for it!
Milline näeb välja sinu hing?
Lion demon. Bold, brave, and you don't take shit from anyone. You have some friends, but there not that close because you are too busy taking charge. FYI, you like gold. Your colors are yellow, and gold. You don't have an element, you have the throne.
Milline on sinu pool-deemolik külg?
name: mitsukai kibou
means: hope angel
You are the angel of hope. You believe that no matter how bleak a situation is, the future will be better and you strive to make that future a reality. You despise giving up and stand by your beliefs. The world needs more people like you.
Milline ingel sina oled?
You taste like steak. You are hearty, strong, and juicy. People all over the world love you and you grace many tables with your presence. What makes you special is the people that love you and what they add to your natural character.
Kuidas sa maitseksid?
Your inner spirit is very happy!
It seems you always have a huge smile on your face! Even in the worst of times your always smiling and carrying on. Your very positive about basically everything, and you have an amazing talent to make people cheer up! Your very warm and open, and you always let others use your shoulder to cry on. They know that you are always going to be there for them, therefore there is a huge line-up of people just dying to be your friend, whether you know it or not. Don't ever loose your kind-hearted-ness! Everyone loves you for it!
Milline näeb välja sinu hing?
Lion demon. Bold, brave, and you don't take shit from anyone. You have some friends, but there not that close because you are too busy taking charge. FYI, you like gold. Your colors are yellow, and gold. You don't have an element, you have the throne.
Milline on sinu pool-deemolik külg?
name: mitsukai kibou
means: hope angel
You are the angel of hope. You believe that no matter how bleak a situation is, the future will be better and you strive to make that future a reality. You despise giving up and stand by your beliefs. The world needs more people like you.
Milline ingel sina oled?
Testid leidsin Crata blogist
neljapäev, 15. detsember 2005
Laste rõõm...
Bussis vanaema juurde sõites sattusin seisma ühe pingi kõrval, kus istusid poisike (hinnanguliselt umbes 4 aastane) ja vist tema vanaema. Poisil oli selgelt aru saada, et igav. Küll ta vingerdas ühte, küll teist pidi. Päris mitmes peatuses üritas ta vanaemale selgeks teha, et läheme ikka NÜÜD maha.
Ühel momendil avastas ta enda ees uhe horisontaalse toru juures olemas ühe helkuri. Karukujuline helkur kuulus ühele senisest aktsioonist mitteväljategevale neiule. Karu pael oli just parasjagu nii pikk, et ulatus jalgadega toru juurde. Poisike pööras enda absoluutse tähelepanu seejärel siis kohe sellele helkurile. Neiu ei teind tähele panema asja.
Alguses piirdus asi vaid sellega, et poiss enda vanaemal palus "sellele mõmmile" ütelda midagi. Mida täpselt, seda poiss ei ütelnud. Kui selgeus, et vanaemat ei õnnestu siiski meelitada ütlema seda midagit, võttis poiss asja ise käsile. Ennast toolilt alla ajanud, urgitses ta nii vargsi, kui paksude villaste käpikutega üldse võimalik, karu toru ja neiu sääre vahelt välja (seal oli karu umbes poole sentimeetri jagu jalgade osast kinni). Neiu ei pannud veel tähele. Seejärel hakkas poiss selle karuga seal mängima ise kõva ja hele-lõbusa häälega juurde leelutades: "Tipa-tapa-tipa-tapa." Neiu pani tähele, kuna poisi mängimise tõttu sikutati natuke helkuri nööri. Kui neiu aru sai, mis toimub, tekkis ta näole äraütlemata lai naeratus ja silmisse rõõmusäde.
Samal ajal buss seisatas peatuses. Poiss tegi kohe enda peaaegu kohustusliku pöördumise vanaema poole: "Vanamavanama! Läheme nüüd SIIN bussist välja. Lähme.... POODI!" Vanaema pool loobunud häälne vastus oli vaid: "Ei... Me ju tulime just poest. Ja bussist läheme maha ülejärgmises peatuses." Vanaema vastust ära ootamata jätkas poiss selle neiu helkur-karukesega mängimist: "Tipa-tapa-tipa-tapa... Ja nüüd teisele poole... Tipa-tapa-tipa-tapa..."
Kõigil ümberseisvatel inimestel oli kindlasti tuju vähemalt kolme pügala võrra rõõmsam ja lõbusam. Minul igatahes küll oli :)
Ühel momendil avastas ta enda ees uhe horisontaalse toru juures olemas ühe helkuri. Karukujuline helkur kuulus ühele senisest aktsioonist mitteväljategevale neiule. Karu pael oli just parasjagu nii pikk, et ulatus jalgadega toru juurde. Poisike pööras enda absoluutse tähelepanu seejärel siis kohe sellele helkurile. Neiu ei teind tähele panema asja.
Alguses piirdus asi vaid sellega, et poiss enda vanaemal palus "sellele mõmmile" ütelda midagi. Mida täpselt, seda poiss ei ütelnud. Kui selgeus, et vanaemat ei õnnestu siiski meelitada ütlema seda midagit, võttis poiss asja ise käsile. Ennast toolilt alla ajanud, urgitses ta nii vargsi, kui paksude villaste käpikutega üldse võimalik, karu toru ja neiu sääre vahelt välja (seal oli karu umbes poole sentimeetri jagu jalgade osast kinni). Neiu ei pannud veel tähele. Seejärel hakkas poiss selle karuga seal mängima ise kõva ja hele-lõbusa häälega juurde leelutades: "Tipa-tapa-tipa-tapa." Neiu pani tähele, kuna poisi mängimise tõttu sikutati natuke helkuri nööri. Kui neiu aru sai, mis toimub, tekkis ta näole äraütlemata lai naeratus ja silmisse rõõmusäde.
Samal ajal buss seisatas peatuses. Poiss tegi kohe enda peaaegu kohustusliku pöördumise vanaema poole: "Vanamavanama! Läheme nüüd SIIN bussist välja. Lähme.... POODI!" Vanaema pool loobunud häälne vastus oli vaid: "Ei... Me ju tulime just poest. Ja bussist läheme maha ülejärgmises peatuses." Vanaema vastust ära ootamata jätkas poiss selle neiu helkur-karukesega mängimist: "Tipa-tapa-tipa-tapa... Ja nüüd teisele poole... Tipa-tapa-tipa-tapa..."
Kõigil ümberseisvatel inimestel oli kindlasti tuju vähemalt kolme pügala võrra rõõmsam ja lõbusam. Minul igatahes küll oli :)
kolmapäev, 14. detsember 2005
Jeeeee!
Hansapank tegi täna meele rõõmsaks lausa. :) Nad otsustasid j2rgmiseks pooleks aastaks mu kodulaenu intressi alandada :) Jessss!... See tähendab seda, et üür läks mul just väiksemaks. Küll m6nesaja krooni võrra, kuid asi ju seegi :D
Filmidest...
The Emperor's New Groove - juba alguses flippas täiesti ära ja irvitus ei lahkunud suult enne filmi kinnipanemist.
American Pie: Band Camp - Nuhjah... Eelmised ameerika pirukad olid paremad. Naljad olid uued, värskemad ja võiks öelda et ootamatumad. Vaatamata sellele sain natuke naerda kah. Film ise parasjagu jabur ja suht mõttetu teenie-movie a seda oli ka arvata tegelikult. Stiffmeister on paremaks saanud, kui ta varem oli.
The Dukes of Hazard - Nuh... Auto oli ilus. Auto oli nunnu. Bo oli mõnusalt tühmä. Kuidagi sellele näitlejale (Seann William Scott) tüüpiline peaaegu. Arvestades vähemalt eelmist siinmainitud filmi. Ühe korra võis seda muidugi vaadata. Oleks kvaliteet parem olnud ja kui seda ühte tüüpi mööda jalutamas poleks keset filmi olnud, siis võiks ju kunagi teinekordki vaadata, kui aju nõuab hetke või kaks puhkust ja magada ei taha.
American Pie: Band Camp - Nuhjah... Eelmised ameerika pirukad olid paremad. Naljad olid uued, värskemad ja võiks öelda et ootamatumad. Vaatamata sellele sain natuke naerda kah. Film ise parasjagu jabur ja suht mõttetu teenie-movie a seda oli ka arvata tegelikult. Stiffmeister on paremaks saanud, kui ta varem oli.
The Dukes of Hazard - Nuh... Auto oli ilus. Auto oli nunnu. Bo oli mõnusalt tühmä. Kuidagi sellele näitlejale (Seann William Scott) tüüpiline peaaegu. Arvestades vähemalt eelmist siinmainitud filmi. Ühe korra võis seda muidugi vaadata. Oleks kvaliteet parem olnud ja kui seda ühte tüüpi mööda jalutamas poleks keset filmi olnud, siis võiks ju kunagi teinekordki vaadata, kui aju nõuab hetke või kaks puhkust ja magada ei taha.
reede, 9. detsember 2005
Juhtimis- ja Paanikaosakonna Paanika ning Massirahutuste divisjoni ülejuhtivspetsialist Kapral Kukekese tegemistest.
Sügistalvine sompus ilm. Kerge miinuskraad õhus hõljumas nagu halb eelaimdus. Üksikud eksinud lumehelbed võitlemas tulutut ja juba ette kaotatud lahingut kõikehõlmava ning vääramatu gravitatsiooniga.
Inimesed käivad ringi sallid kõrvadeni tõmmatud ja müts nabani peas. Ja kõik on kurja olemisega, kuna vihatud sopane sügis otsustas nendelt luba küsimata muutuda lumisepoolseks talveaimduseks. Kuid...
Inimeste keskel liigub pikk mees pruunis mantlis. Tal on käes suur must kilekott, milles on midagi sees. Midagi, mis on umbes kahe inimese pea suurune. Või siis... Aga vahet pole. Keegi ei tea, mis tal seal kilekotis on. Ta liigub sihikindla sammuga laveerides sujuvate sammudega teistest mööda. Ta samm on ühtlane vaatamata isegi sellele kergele lonkamisele, mis ta parema jala astu saadab. Küige kummastavam selle mehe juures on aga tema naeratus. Kaval. Ja väga rahulolev. Sellist naeratust naeratab vaid inimene, kes on kellelgi millegiga "ära teinud".
Vastutulijad, kes saavad selle naeratuse osaliseks, ehmuvad, tõmbavad enda mütsi veel sügavamale pähe ja hõlmad koomamale. Nad manavad veel tõsisema näo ette ning püüavad seda normaalsesse sompus päeva absoluutselt mittesobivat naeratust enda mälust kustutada. Selle unustamisega püüavad nad säilitada enda positsiooni ja reputatsiooni kui ühest eeskujulikust osakesest Suurest Hallist Massist. Kustutades mälestust naeratusest tekib nende peas aga automaatselt uus mõte: "MIKS kuradipärast ta naeratab? Millega ta hakkama sai? Ja miks ta MULLE naeratab? Ma ei ole midagi teinud ju. Ma ei taha, et mu päev eriliseks muudetaks. PALUN! Ärge rebige mind välja minu turvalisest ja hubasest hallusest ning rutiinist!"
Aga mees ei hooli. Ta naeratab kavalat naeratus edasi ning juba on ta leidnud järgmise silmapaari, millesse hetkeks istutada enda naeratuse seeme.
Aga siiski... Jääb küsimus... Miks ta naeratab???
Aga selle pärast, et ta tegigi ära! Kellele? Te ei tunne teda isiklikult, kuid te olete kindlasti teadlik selle persooni olemasolust, kellele ta ära tegi. See isik on siis Juhtimis- ja Paanikaosakonna Paanika ning Massirahutuste divisjoni ülejuhtivspetsialist Kapral Kukeke.
Kukeke tegi kõik endast sõltuva ning ta tegi seda pikalt ja hästi. Peaaegu oleks ta võinud endale lubada ühe lõõgastusmomendi ja tassikesse lõõgastavat teed koos väikese šokolaadikompvekiga. Aga just enne suure triumfi saabumist rikuti kõik ära. Kõik Kukekese püüdlused lasti taaskord veega alla. Kõigele lisaks ei ole tal seekord isegi mingit lootust need tagasi pöörata.
Ehk siis tegelikkusest nüüd - paanika on möödas. Ma sain endale Narride gildi tarbeks kostüümi. Ja seekord ei ole ma kahtleval seisukohal, et kuidas see kostüüm sobib sinna või kas see on ikka õige. Seekord on! Täiesti kindlalt on :) Ja ma olen rahul :D Sellest ka mu kaval naeratus.
Tegelt on naeratusel veel teine põhjus ;) Eile vaatasin natuke "Interstate 60" nime kandvat filmi. Ja selle ajendil naeratasingi. Seda selleks, et õrritada inimesi ja panna neid mõtlema, et miks ta naeratab :P
Vastik väike paastard olen. Nõus.
Aga armas paastard :D
Ma tean :D
Inimesed käivad ringi sallid kõrvadeni tõmmatud ja müts nabani peas. Ja kõik on kurja olemisega, kuna vihatud sopane sügis otsustas nendelt luba küsimata muutuda lumisepoolseks talveaimduseks. Kuid...
Inimeste keskel liigub pikk mees pruunis mantlis. Tal on käes suur must kilekott, milles on midagi sees. Midagi, mis on umbes kahe inimese pea suurune. Või siis... Aga vahet pole. Keegi ei tea, mis tal seal kilekotis on. Ta liigub sihikindla sammuga laveerides sujuvate sammudega teistest mööda. Ta samm on ühtlane vaatamata isegi sellele kergele lonkamisele, mis ta parema jala astu saadab. Küige kummastavam selle mehe juures on aga tema naeratus. Kaval. Ja väga rahulolev. Sellist naeratust naeratab vaid inimene, kes on kellelgi millegiga "ära teinud".
Vastutulijad, kes saavad selle naeratuse osaliseks, ehmuvad, tõmbavad enda mütsi veel sügavamale pähe ja hõlmad koomamale. Nad manavad veel tõsisema näo ette ning püüavad seda normaalsesse sompus päeva absoluutselt mittesobivat naeratust enda mälust kustutada. Selle unustamisega püüavad nad säilitada enda positsiooni ja reputatsiooni kui ühest eeskujulikust osakesest Suurest Hallist Massist. Kustutades mälestust naeratusest tekib nende peas aga automaatselt uus mõte: "MIKS kuradipärast ta naeratab? Millega ta hakkama sai? Ja miks ta MULLE naeratab? Ma ei ole midagi teinud ju. Ma ei taha, et mu päev eriliseks muudetaks. PALUN! Ärge rebige mind välja minu turvalisest ja hubasest hallusest ning rutiinist!"
Aga mees ei hooli. Ta naeratab kavalat naeratus edasi ning juba on ta leidnud järgmise silmapaari, millesse hetkeks istutada enda naeratuse seeme.
Aga siiski... Jääb küsimus... Miks ta naeratab???
Aga selle pärast, et ta tegigi ära! Kellele? Te ei tunne teda isiklikult, kuid te olete kindlasti teadlik selle persooni olemasolust, kellele ta ära tegi. See isik on siis Juhtimis- ja Paanikaosakonna Paanika ning Massirahutuste divisjoni ülejuhtivspetsialist Kapral Kukeke.
Kukeke tegi kõik endast sõltuva ning ta tegi seda pikalt ja hästi. Peaaegu oleks ta võinud endale lubada ühe lõõgastusmomendi ja tassikesse lõõgastavat teed koos väikese šokolaadikompvekiga. Aga just enne suure triumfi saabumist rikuti kõik ära. Kõik Kukekese püüdlused lasti taaskord veega alla. Kõigele lisaks ei ole tal seekord isegi mingit lootust need tagasi pöörata.
Ehk siis tegelikkusest nüüd - paanika on möödas. Ma sain endale Narride gildi tarbeks kostüümi. Ja seekord ei ole ma kahtleval seisukohal, et kuidas see kostüüm sobib sinna või kas see on ikka õige. Seekord on! Täiesti kindlalt on :) Ja ma olen rahul :D Sellest ka mu kaval naeratus.
Tegelt on naeratusel veel teine põhjus ;) Eile vaatasin natuke "Interstate 60" nime kandvat filmi. Ja selle ajendil naeratasingi. Seda selleks, et õrritada inimesi ja panna neid mõtlema, et miks ta naeratab :P
Vastik väike paastard olen. Nõus.
Aga armas paastard :D
Ma tean :D
neljapäev, 8. detsember 2005
Laulmised.
Mingite testidega (milledele enam linke ei leia üles) anti mulle teada, et ma pidada olema nagu:
1) operatsioonisüsteem OS X (ei mäleta küll mis see selgitus oli)
2) faili laienditest .inf (et ma olla informatiivne jms. Ja kui mind parasjagu pole, siis võin tekitada parasjagu segadust :S)
Oeh. Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ehk siis asjast.
Kui te keegi satute täna õhtupoole olema Otepää kandis ja te parasjagu ei ole jalgupidi sihtotstarbeliste laudade küljes kinni, siis võite tulla raekotta mind/meid kuulama. TAM-i mehi siis :)
Kui te aga mingil põhjusel (tõenäoliselt siis vist geograafilise valeasetuse tõttu) ei saa meid täna kuulama tulla... pole hullu. Tulge näiteks siis 16.dets. Siis me laulame kah. Ja natuke lähemal - Tartus. Ülikooli aulas siis. Seal on küll meiega koos laulmas ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, kuid ärge laske end sellest heidutada - nad oskavad kah väääga ilusti laulda :D ;) No offence!
Täpsema info mõttes siis:
1) operatsioonisüsteem OS X (ei mäleta küll mis see selgitus oli)
2) faili laienditest .inf (et ma olla informatiivne jms. Ja kui mind parasjagu pole, siis võin tekitada parasjagu segadust :S)
Oeh. Tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ehk siis asjast.
Kui te keegi satute täna õhtupoole olema Otepää kandis ja te parasjagu ei ole jalgupidi sihtotstarbeliste laudade küljes kinni, siis võite tulla raekotta mind/meid kuulama. TAM-i mehi siis :)
Kui te aga mingil põhjusel (tõenäoliselt siis vist geograafilise valeasetuse tõttu) ei saa meid täna kuulama tulla... pole hullu. Tulge näiteks siis 16.dets. Siis me laulame kah. Ja natuke lähemal - Tartus. Ülikooli aulas siis. Seal on küll meiega koos laulmas ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, kuid ärge laske end sellest heidutada - nad oskavad kah väääga ilusti laulda :D ;) No offence!
Täpsema info mõttes siis:
Tartu Akadeemilise Meeskoori
ja
Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori jõulukontsert
Tartu Ülikooli aulas
16 detsember 2005 kell 19.00
sissepääs prii :)
ja
Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori jõulukontsert
Tartu Ülikooli aulas
16 detsember 2005 kell 19.00
sissepääs prii :)
kolmapäev, 7. detsember 2005
Mis usku ma võiksin olla.
 | You scored as Paganism. Your beliefs are most closely aligned with those of paganism, Wicca, or a similar earth-based religion. You may also follow a Native American religion.
Which religion is the right one for you? (new version) created with QuizFarm.com |
teisipäev, 6. detsember 2005
Palju paberit ühes kohas
Sattusin raamatupoodi.
Palju raamatuid oli. Igasuguseid. Mõned sellised, mida ei oska ette kujutadagi, et oleks võimalik kirjutada. Tihti pole neil isegi mitte vist sihtgruppi. Teistel jällegi on. Mõned olid isegi mõnusad ja vahvad. Ja mõnda tahaks lausa endalegi.
Näiteks Eesti noorte meeskirjanike poolt kirjutatud unejuttude kogumik "Kähku tuttu: Isade unejutud". Vahvad lühikesed unejutud. Ei jõudnud küll lugeda, kuid kujutan ette, et vahvad on.
Või siis näiteks Pöidlaküüdi reisijuhu 5. osa. :D seda tahan kindlalt lugeda!
Ja siis olid seal kaks mõnusat ajaloo raamatut. Tõenäoliselt pooleldi populaarteaduslikkudel alustel küll, kuid siiski head. Üks oli viikingite ajast ja teine keskajast. sellised suured paksud ja värvilised.
Samas. Kindlasti oleksin võimeline raamatupoes rahulikult 10k maksma raamatute eest, mida tahan. Ja IKKA veel tunda, et puudu jäi.
Palju raamatuid oli. Igasuguseid. Mõned sellised, mida ei oska ette kujutadagi, et oleks võimalik kirjutada. Tihti pole neil isegi mitte vist sihtgruppi. Teistel jällegi on. Mõned olid isegi mõnusad ja vahvad. Ja mõnda tahaks lausa endalegi.
Näiteks Eesti noorte meeskirjanike poolt kirjutatud unejuttude kogumik "Kähku tuttu: Isade unejutud". Vahvad lühikesed unejutud. Ei jõudnud küll lugeda, kuid kujutan ette, et vahvad on.
Või siis näiteks Pöidlaküüdi reisijuhu 5. osa. :D seda tahan kindlalt lugeda!
Ja siis olid seal kaks mõnusat ajaloo raamatut. Tõenäoliselt pooleldi populaarteaduslikkudel alustel küll, kuid siiski head. Üks oli viikingite ajast ja teine keskajast. sellised suured paksud ja värvilised.
Samas. Kindlasti oleksin võimeline raamatupoes rahulikult 10k maksma raamatute eest, mida tahan. Ja IKKA veel tunda, et puudu jäi.
esmaspäev, 5. detsember 2005
Maskeraad
Maskeraad läbi. Ja Oliver Mart Paal sai enda ülesandega hakkama. Lisaks sai ta vanaproua Matilda heldet kätt tunda. Saades ära mainitud tema testamendis. Mind süüdistati igate pidi (küll õnneks mitte täie tõsidusega) vanaproua moosimises ja tema pea segi ajamises, et saada pärandusse... Tegelikult tegin ma vaid seda, mille poole hing ihkab (detektiivitöö) ning milleks mind palgati. Tema otsustas mulle nõnda siis tasuda :)
Aga... Enne seda sai natuke närveldatud. Kuna ma polnud 100% kindel, millist kostüümi ma vanemuisest tahan endale laenata. Mõtlesin, et äkki midagi Hercule Poirot' stiilis või siis S. Holmes. Aga sellist ma sealt ei leidnud. Õnneks oli peo teema laia põhjaga - enne 1930.a. pidi olema kostüüm. Leidsingi endale midagi... Väga palju enne seda kuupäeva. Keskaegne aadli kostüüm. Parem vaadake ise:
Pildil siis: Kaie Randvere (Tuuleke), Oliver Mart Paal (mina) ja Raido Randvere (DeathClaw)
Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli kostüüm 100% sobiv. Ma polnud mitte ainus, kes seda teed oli läinud. Päris mitmed läksid sinna suunda. A see polnud ainus asi. Inimene, kellega ma pidin koos mängima ja keda ma ei olnud varem mitte kordagi näinud. Temaga läks meie kostüümivalik kokku nagu oleks enne me midagi kokku leppinud (mida me absoluutselt polnud). seega mina jäin rahule :D Lisaks sobis see kostüüm mulle selga nagu valatud ja oli mõnusalt soe ja hea.
Ja pärast seda oli aftekas... See oli mõnus... MMMMMMMMõnuuuuuus! :) Samas ulmekas. Oli jummalas mõnus ja seltskond oli see täpselt õige ja meeleolu ja see võimlemiskang (ee... tegelt oli see täiesti kõrvaline asi, kuigi seal sai tõmmeldud jms). Aga siiski... Siiski. Kogu see olemine seal kella ühe kandis öösel... Tekitas väga huvitavaid mõttekäike kupli all... Ja nende arendused olid veel huvitavamad. Oleks vaid, et kõiki mäletaks. Ahh... Aga pole hullu. Tulevad uued ja hullemad :D
Aga... Enne seda sai natuke närveldatud. Kuna ma polnud 100% kindel, millist kostüümi ma vanemuisest tahan endale laenata. Mõtlesin, et äkki midagi Hercule Poirot' stiilis või siis S. Holmes. Aga sellist ma sealt ei leidnud. Õnneks oli peo teema laia põhjaga - enne 1930.a. pidi olema kostüüm. Leidsingi endale midagi... Väga palju enne seda kuupäeva. Keskaegne aadli kostüüm. Parem vaadake ise:
Pildil siis: Kaie Randvere (Tuuleke), Oliver Mart Paal (mina) ja Raido Randvere (DeathClaw)Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli kostüüm 100% sobiv. Ma polnud mitte ainus, kes seda teed oli läinud. Päris mitmed läksid sinna suunda. A see polnud ainus asi. Inimene, kellega ma pidin koos mängima ja keda ma ei olnud varem mitte kordagi näinud. Temaga läks meie kostüümivalik kokku nagu oleks enne me midagi kokku leppinud (mida me absoluutselt polnud). seega mina jäin rahule :D Lisaks sobis see kostüüm mulle selga nagu valatud ja oli mõnusalt soe ja hea.
Ja pärast seda oli aftekas... See oli mõnus... MMMMMMMMõnuuuuuus! :) Samas ulmekas. Oli jummalas mõnus ja seltskond oli see täpselt õige ja meeleolu ja see võimlemiskang (ee... tegelt oli see täiesti kõrvaline asi, kuigi seal sai tõmmeldud jms). Aga siiski... Siiski. Kogu see olemine seal kella ühe kandis öösel... Tekitas väga huvitavaid mõttekäike kupli all... Ja nende arendused olid veel huvitavamad. Oleks vaid, et kõiki mäletaks. Ahh... Aga pole hullu. Tulevad uued ja hullemad :D
reede, 2. detsember 2005
Maailma kõige laisem blogija (TM Aeg)...
Ehk siis juba pikalt lubatud asi. Enne olid vaid märksõnad... Nüüd püüaks neid siis teile arusaadavatena ka lahti seletada natuke. Siiani trampis Gaarfiild lissalt kõigi nelja jalaga seljas...
Ehk siis käis eelmisel nädalavahetusel minu isikliku lille kasvataja (TM Shalaya) külas. Vaatamata väikesele hilinemisele tema siiajõudmisega seoses, oli kõik väääga mõnus. Pisike varajane jõuluhõõgveinikene eelsoojendusena sisse ja siis läksime ning jalutasime väikese tiiru mööda pärast-kesköist Tartut. Ilus linn on. Eriti pimedas ja tuledega kaunistatuna. Ja siis, kui ei ole hullu palju rahvast igal pool, vaid on üksikud viimased ruttajad või kodupoole navigeerijad ;) Hästi mõnus rahulik ja puha.
Peaaegu selle värskendav-tuulutava jalutuskäigu lõpus nägime suurt kuulutust Tartu linna jõuluasjatuste kohta. Hiljem koju jõudes otsustasime, et vaatame netist järgi täpsemalt nende ürituste kohta. Kohe leidsime ka siis, et palju häid kontserte ja mõned neist lausa järgmine päev :) Kuna plaane siiani polnud, siis nüüd need olid :P
Aga kõigest järgemööda...
Pärast kosutavat pühapäevast hommikukohvi ja väikest söögikest kahekesti sai linna mindud vaatama linna poolt tehtavat esimese advendi tähistamist Raekoja platsil. Selle käigus laulis natuke midagi Tartu Noortekoor (keda tegelt polnud absoluutselt peaaegu kuulda... Sai aru, et lauldi, kuid mida, polnud aru saada) ja siis pandi Raekoja platsi ehtivad tuled põlema ja kuusekaunistustesse lasti kah elektrivägi man.
Kuna seal ei järgnenud just eriti palju midagi, mis oleks väga paelunud jätkasime enda pühapäevase plaaniga. Kavas oli ansambel Triskele kontsert Raekoja saalis. Saal ise on muidugi suht pisike (oma esinemiskogemus TAM-ga). Selle kontserdi jaoks samas oli see suht ideaalne. Publikut oli kokku vist napid 21 kuulajat koos meiega. Ansamblit veel 6 persooni lisaks:P Aga muusika, mis nad tegid oli hea. Mulle igatahes meeldis. kontserdi alguses nad kohe ütlesid, et neile ei meeldi see jõulude ümber käiv kommerts ja muu jama ning et nemad jõululaule ei laula veel. Et nende aeg tuleb hiljem. Nemad laulsid advendilaule ja muidu vaimulikke rahvalaule. veidi üle tunni aja laulsid kokku. Pärst ütlesid veel, et kuna sellel kontserdil oleks pidanud olema ka nende uus plaat kohal, kuid see oli kuhugi toppama jäänd (pidi saabuma järgmisel päeval cargoga), siis nad parem laulavaid neid laule sealt plaadilt. Igatahes minule see kontsert meeldis väga. :D
Kui seal oli kontsert läbi, siis sai suundutud mõnusa jalutamisega Jaani kirikusse. Seal ootas meid juba ees pikk lauatäis erinevaid kellasid ja muid nendesarnaseid asjapulki. Hiljem lisandus sinna ka paras hunnik mängijaid. Kes rabas endale ühe, kes kaks kella. Mõnele jäi lausa kuus kella... Ja muidugi need kõige suuremad kah ;) Aga ega poiss ise oli kah kõige suurem. Seega sai asi jagatud vennalikult :P Kokku olid nad siis Arsise laste kellade ansambel.
Ja siis tuli dirigent. Ja terve (viltuste parempoolsete sammastega) kirikusaali täitis kaunis kellade harmoonia. Ilus oli. Hästi ilus. Inimesi oli muidugi kõvasti rohkem kui 21. Kiriku pingid olid rahvast ilusti täis. Selle tõttu sattusime ka keskmisest kõvasti tahapoole istuma. Ja kui dirigent hakkas siis tutvustama neid lugusid, mida mängiti, oli meieni kuulda laias laastus vaid: "Tere! Hummmumnsbmnmmnssmnts ARSIS mmmhummhummhablablablabla Aitähh!" Ja siis läks lahti järgmine lugu. Ja nii laias laastus kogu kontsert. Vaid mõned momendid, kui ta otsustas rääkida aeglaselt ja sõnade vahele pisikesed mõttepausid paigutas, nagu kirikuõpetaja. Vaid siis oli aru saada, mis ta täpselt nüüd nende sõnadega ütles.
Kui see sõnaline osa kõrvale jätta, siis muusikaline pool oli väga hea. Kui seal silmad kinni panna ja lihtsalt kuulata, siis sai veelgi kõvema kogemuse osaliseks. Siis kadusid ära kõik kaaskuulajad (peaaegu ;) ja jäi vaid muusika. Väga hea. Kuigi Triskele läheduse ja personaalsuse (kontserdi suurusest ja kohast tingituna) vastu ei saanud kuidagi.
Ja seejärel pärast väikest sööki ning pisikest istumist sai mindud kinno. Elizabethtown siis seekord. Huvitav film iseenesest. Väga mõnusa ideega. Samas jättis kuidagi imeliku tunde sisse. Et nagu oleks olnud kuidagi võimailk seda filmi paremini teha. Või siis mingid aspektid natuke teisiti näidata. Ei tea. Aga nagu midagi oleks kusagilt... Või midagi sellist....
Õhtul veel pisikene massaaž küünlavalgel ja meeldiva viiruki saatel ning olemine oligi äärmiselt mõnus ja gaarfiildsus lokkas täiega. Kui siis veel sai kõige paremasse kaissu kah, oli olemine lausa täiuslik. Samas suurejooneline gaarfiildsus tuli järgmisel hommikul tiiruga bumerangina tagasi, kui juhuslikult sai nelja tunni jagu liiga kaua magatud ja ärgates läks väääääga kiireks.
_______________
Neljapäev.
Igaastane Ülikooli tõrvikurongkäik. Mõnus jalutuskäik. Hullult palju oli tõrvikuid ja organiseeritud tudengeid. Rektori kõne. Laulud.
Hiljem mõnus kooriproov ja pärast seda munade veeretamine Eedenis. Koos meie sõbraliku naiskoori liikmetega.
_______________
Täna (ja osaliselt ka eile) sai gaarfiild pagendusse pandud ja asjalikuks hakatud. Kuna Maskeraad on lähenemas metsiku hooga (nagu ka puhkuse lõpp... *nuuuuuks) siis sai sellekski ettevalmistusi tehtud ja kostüümi otsitud. Saigi leitud üks. Peaks sobima ilusti. Samas eks homme näeb, kuidas sobib. Samas peab sobima, kuna muud mul hetkel pole ju.
Ja nüüd tuli Gaarfiild tagasi. Lõi jalaga ukse ristseliti lahti, marssis tuppa ja viskas laua peale ristseliti pikali. Kruttis enda saba veel ümber mu kaela ja asi kombes. Mina jälle läind :P
Ehk siis käis eelmisel nädalavahetusel minu isikliku lille kasvataja (TM Shalaya) külas. Vaatamata väikesele hilinemisele tema siiajõudmisega seoses, oli kõik väääga mõnus. Pisike varajane jõuluhõõgveinikene eelsoojendusena sisse ja siis läksime ning jalutasime väikese tiiru mööda pärast-kesköist Tartut. Ilus linn on. Eriti pimedas ja tuledega kaunistatuna. Ja siis, kui ei ole hullu palju rahvast igal pool, vaid on üksikud viimased ruttajad või kodupoole navigeerijad ;) Hästi mõnus rahulik ja puha.
Peaaegu selle värskendav-tuulutava jalutuskäigu lõpus nägime suurt kuulutust Tartu linna jõuluasjatuste kohta. Hiljem koju jõudes otsustasime, et vaatame netist järgi täpsemalt nende ürituste kohta. Kohe leidsime ka siis, et palju häid kontserte ja mõned neist lausa järgmine päev :) Kuna plaane siiani polnud, siis nüüd need olid :P
Aga kõigest järgemööda...
Pärast kosutavat pühapäevast hommikukohvi ja väikest söögikest kahekesti sai linna mindud vaatama linna poolt tehtavat esimese advendi tähistamist Raekoja platsil. Selle käigus laulis natuke midagi Tartu Noortekoor (keda tegelt polnud absoluutselt peaaegu kuulda... Sai aru, et lauldi, kuid mida, polnud aru saada) ja siis pandi Raekoja platsi ehtivad tuled põlema ja kuusekaunistustesse lasti kah elektrivägi man.
Kuna seal ei järgnenud just eriti palju midagi, mis oleks väga paelunud jätkasime enda pühapäevase plaaniga. Kavas oli ansambel Triskele kontsert Raekoja saalis. Saal ise on muidugi suht pisike (oma esinemiskogemus TAM-ga). Selle kontserdi jaoks samas oli see suht ideaalne. Publikut oli kokku vist napid 21 kuulajat koos meiega. Ansamblit veel 6 persooni lisaks:P Aga muusika, mis nad tegid oli hea. Mulle igatahes meeldis. kontserdi alguses nad kohe ütlesid, et neile ei meeldi see jõulude ümber käiv kommerts ja muu jama ning et nemad jõululaule ei laula veel. Et nende aeg tuleb hiljem. Nemad laulsid advendilaule ja muidu vaimulikke rahvalaule. veidi üle tunni aja laulsid kokku. Pärst ütlesid veel, et kuna sellel kontserdil oleks pidanud olema ka nende uus plaat kohal, kuid see oli kuhugi toppama jäänd (pidi saabuma järgmisel päeval cargoga), siis nad parem laulavaid neid laule sealt plaadilt. Igatahes minule see kontsert meeldis väga. :D
Kui seal oli kontsert läbi, siis sai suundutud mõnusa jalutamisega Jaani kirikusse. Seal ootas meid juba ees pikk lauatäis erinevaid kellasid ja muid nendesarnaseid asjapulki. Hiljem lisandus sinna ka paras hunnik mängijaid. Kes rabas endale ühe, kes kaks kella. Mõnele jäi lausa kuus kella... Ja muidugi need kõige suuremad kah ;) Aga ega poiss ise oli kah kõige suurem. Seega sai asi jagatud vennalikult :P Kokku olid nad siis Arsise laste kellade ansambel.
Ja siis tuli dirigent. Ja terve (viltuste parempoolsete sammastega) kirikusaali täitis kaunis kellade harmoonia. Ilus oli. Hästi ilus. Inimesi oli muidugi kõvasti rohkem kui 21. Kiriku pingid olid rahvast ilusti täis. Selle tõttu sattusime ka keskmisest kõvasti tahapoole istuma. Ja kui dirigent hakkas siis tutvustama neid lugusid, mida mängiti, oli meieni kuulda laias laastus vaid: "Tere! Hummmumnsbmnmmnssmnts ARSIS mmmhummhummhablablablabla Aitähh!" Ja siis läks lahti järgmine lugu. Ja nii laias laastus kogu kontsert. Vaid mõned momendid, kui ta otsustas rääkida aeglaselt ja sõnade vahele pisikesed mõttepausid paigutas, nagu kirikuõpetaja. Vaid siis oli aru saada, mis ta täpselt nüüd nende sõnadega ütles.
Kui see sõnaline osa kõrvale jätta, siis muusikaline pool oli väga hea. Kui seal silmad kinni panna ja lihtsalt kuulata, siis sai veelgi kõvema kogemuse osaliseks. Siis kadusid ära kõik kaaskuulajad (peaaegu ;) ja jäi vaid muusika. Väga hea. Kuigi Triskele läheduse ja personaalsuse (kontserdi suurusest ja kohast tingituna) vastu ei saanud kuidagi.
Ja seejärel pärast väikest sööki ning pisikest istumist sai mindud kinno. Elizabethtown siis seekord. Huvitav film iseenesest. Väga mõnusa ideega. Samas jättis kuidagi imeliku tunde sisse. Et nagu oleks olnud kuidagi võimailk seda filmi paremini teha. Või siis mingid aspektid natuke teisiti näidata. Ei tea. Aga nagu midagi oleks kusagilt... Või midagi sellist....
Õhtul veel pisikene massaaž küünlavalgel ja meeldiva viiruki saatel ning olemine oligi äärmiselt mõnus ja gaarfiildsus lokkas täiega. Kui siis veel sai kõige paremasse kaissu kah, oli olemine lausa täiuslik. Samas suurejooneline gaarfiildsus tuli järgmisel hommikul tiiruga bumerangina tagasi, kui juhuslikult sai nelja tunni jagu liiga kaua magatud ja ärgates läks väääääga kiireks.
_______________
Neljapäev.
Igaastane Ülikooli tõrvikurongkäik. Mõnus jalutuskäik. Hullult palju oli tõrvikuid ja organiseeritud tudengeid. Rektori kõne. Laulud.
Hiljem mõnus kooriproov ja pärast seda munade veeretamine Eedenis. Koos meie sõbraliku naiskoori liikmetega.
_______________
Täna (ja osaliselt ka eile) sai gaarfiild pagendusse pandud ja asjalikuks hakatud. Kuna Maskeraad on lähenemas metsiku hooga (nagu ka puhkuse lõpp... *nuuuuuks) siis sai sellekski ettevalmistusi tehtud ja kostüümi otsitud. Saigi leitud üks. Peaks sobima ilusti. Samas eks homme näeb, kuidas sobib. Samas peab sobima, kuna muud mul hetkel pole ju.
Ja nüüd tuli Gaarfiild tagasi. Lõi jalaga ukse ristseliti lahti, marssis tuppa ja viskas laua peale ristseliti pikali. Kruttis enda saba veel ümber mu kaela ja asi kombes. Mina jälle läind :P
