Mõttesalv
teisipäev, 28. veebruar 2006
Kiku ja co.
Eile õhtul sattusin linna jalutama ja minu segadusseajamiseks oli mingi suur rahvamass Raekoja platsile kogunenud. Alguses mõtlesin, et mis kuradit... Mis siin nüüd lahti on - mingi rahvas lihtsalt seisab siin ja kõlaritest tuleb mingi suvaline euroklopp ja ekraanilt paistab mingi suvaline muusikavideo (vist). Esmapilgul rahva hulgast ühtegi inimest kah silma ei jäänud. Hiljem siin-seal ringi jalutades ning tuttavatega kohtudes sain teada, et oodati olümpiavõitjaid.
Poolteist tundi pärast seda, kui ma esimest korda möödusin raekoja platsist, oli inimsumm ikka veel seal. Lund hakkas kah sadama. Päris laialt. Mitte küll nii hullu moodi, kui Tallinnas, kuid parasjagu siiski. Mina istusin Tommi ja Flakega zummis ja veetsin õdusat aega soojas ruumis. Veidi enne kogunemise põhjustajate saabumist kebisime välja, kus selgus, et on teisigi tutvaid seal külmetamas.
Kui siis see tervitamise tseremoonia pihta hakkas, siis oli palju kummalist. Esiteks - mitte midagi ei saanud aru, mis seal ees trepi peal räägiti. Vaatamata sellele, et oli mikrofon ja isegi kõlarid olid sisse lülitet ja mikriga ühendet. Kostsid läbi üksikud sõnad. Teiseks - ilutuli, mis taevasse kõmmutati, kadus sujuvate praksakute saatel lumesattu ära. Oli näha vaid kergeid sähvatusi ja mõningaid üksikuid värvilisi sädemeid lumehelveste vahel. Aga selle viimase nähtavuse mattis tekkiv püssirohusuits endasse. Ja korralikku lõpupauku kah polnud :( Kolmandaks - need loorberipärjad, mis asjaosalistele pähe sokutati, nägid pehmeltöeldes pentsikud välja. Ilma oli ilusam. Mingi moment, kui Veerpalu käest küsiti midagi siis tühja koha pealt hakkasid minu kõrval mingid tüübid huilgama ja "Hurraa!" karjuma. Veerpalu vastus tuli pärast seda hõiskamist :P
Hea oli see, et oli kaamera ja ekraan, kust seda kõike suurelt nägi ilma, et oleks pidanud ennast pooleks pungestama üle eesoleva rahvamassi kõõritades.
Ürituse lõpetuseks oli vahva seik. Kui autod platsilt ära sõitma hakkasid politsei eskordi saatel, siis keegi mees lippas väga ulja sammuga autodele järgi (ühes käes suvaline siidest turukott, peas läki-läki mille kõrvad olid kuis juhtus ning seljas vatijope mille hõlmad laperdasid pooleldi seljataga) ning hüüdis kõval ning vallatul häälel: "Anatoooliiiii! Anatoooooliiiiiiiii!!!"
Pilt on tehtud minu poolt Otepää MK etapil :)
Poolteist tundi pärast seda, kui ma esimest korda möödusin raekoja platsist, oli inimsumm ikka veel seal. Lund hakkas kah sadama. Päris laialt. Mitte küll nii hullu moodi, kui Tallinnas, kuid parasjagu siiski. Mina istusin Tommi ja Flakega zummis ja veetsin õdusat aega soojas ruumis. Veidi enne kogunemise põhjustajate saabumist kebisime välja, kus selgus, et on teisigi tutvaid seal külmetamas.
Kui siis see tervitamise tseremoonia pihta hakkas, siis oli palju kummalist. Esiteks - mitte midagi ei saanud aru, mis seal ees trepi peal räägiti. Vaatamata sellele, et oli mikrofon ja isegi kõlarid olid sisse lülitet ja mikriga ühendet. Kostsid läbi üksikud sõnad. Teiseks - ilutuli, mis taevasse kõmmutati, kadus sujuvate praksakute saatel lumesattu ära. Oli näha vaid kergeid sähvatusi ja mõningaid üksikuid värvilisi sädemeid lumehelveste vahel. Aga selle viimase nähtavuse mattis tekkiv püssirohusuits endasse. Ja korralikku lõpupauku kah polnud :( Kolmandaks - need loorberipärjad, mis asjaosalistele pähe sokutati, nägid pehmeltöeldes pentsikud välja. Ilma oli ilusam. Mingi moment, kui Veerpalu käest küsiti midagi siis tühja koha pealt hakkasid minu kõrval mingid tüübid huilgama ja "Hurraa!" karjuma. Veerpalu vastus tuli pärast seda hõiskamist :P
Hea oli see, et oli kaamera ja ekraan, kust seda kõike suurelt nägi ilma, et oleks pidanud ennast pooleks pungestama üle eesoleva rahvamassi kõõritades.
Ürituse lõpetuseks oli vahva seik. Kui autod platsilt ära sõitma hakkasid politsei eskordi saatel, siis keegi mees lippas väga ulja sammuga autodele järgi (ühes käes suvaline siidest turukott, peas läki-läki mille kõrvad olid kuis juhtus ning seljas vatijope mille hõlmad laperdasid pooleldi seljataga) ning hüüdis kõval ning vallatul häälel: "Anatoooliiiii! Anatoooooliiiiiiiii!!!"
Pilt on tehtud minu poolt Otepää MK etapil :)
pühapäev, 26. veebruar 2006
T
Poes käies jäi silma huvitav tee: Rooibose tee vürtsidega (kaneel, ingver, kardemon). Pärnus olles sai siis kiirelt ka ära maitstud. Meeldis. Kaldub samasse suunda veidi Rooibose-apelsini teega, kuid omapärasem. Erinevalt sellest apelsini variandist, mis on külmana kah täitsa mõnusalt hea, on see siiski kuumana joomiseks. Leigena või külmana juues lähevad kaotsi tema aroomid.
neljapäev, 23. veebruar 2006
Laulmisest
Vahel mõtlen, et iseenesest peaks kooriga esinemine olema suht lihtne asi. Eriti siis, kui ei ole kõige kõrgema tähtsusega esinemine ja kui kõik laulud on juba vanast ajast selged ja kordi ning kordi läbi lauldud-ette kantud. Kõlab nagu lapsemäng?
Oleneb...
Kujuta ette, et oled värske sõdur suure väejuhi käsutuses. Sa püüad täita igat tema käsku viimase piirini täpselt ja ideaalilähedaselt. Probleem on aga selles, et su juht on tumm. Lisaks pole kumbki teist õppinud viipekeelt ja kõigele lisaks oskab ta suvalist teist keelt aga mitte seda, mida sina mõistad.
Teiseks on olukord, kus üritad võistelda ühena neljabobi meeskonnast. Probleem on selles, et iga meeskonna liige on kurt ja pime ning on erineval rajal oma bobiga. Ja sellest olukorrast peab tulema siis rekordisõit? :S
Kolmandaks on tunne nagu oleks kogu aeg kurgus ringi siplemas umbes viis eriti raevukat mardikat, kes pole otsustanud, kas minna alla või üles. Suu on kah vatti täis topitud ja lisaks veel kott kah pähe tõmmatud.
Lõpetuks on tunne nagu oleks jalad kruustangide vahele pandud ning siis nendega kästud õrre peal tasakaalu hoida. Lavalt lahkudes on selle tulemuseks effekt, nagu alakeha oleks kuni vöökohani kipsi pandud. Sellises olukorras siis peab head nägu tegema ning graatsiliselt ja väärikalt (seljas on ometigi ju frakk või vähemalt selletaoline asi) saalist välja jalutama. Situatsiooni huvitamaks tegemise mõttes lisame siia veel ühe krampis sääremarja :D
Aga tegelikult, vaatamata kõigele, läks eilne esinemine Jõgeval täitsa enamvähem :D
Oleneb...
Kujuta ette, et oled värske sõdur suure väejuhi käsutuses. Sa püüad täita igat tema käsku viimase piirini täpselt ja ideaalilähedaselt. Probleem on aga selles, et su juht on tumm. Lisaks pole kumbki teist õppinud viipekeelt ja kõigele lisaks oskab ta suvalist teist keelt aga mitte seda, mida sina mõistad.
Teiseks on olukord, kus üritad võistelda ühena neljabobi meeskonnast. Probleem on selles, et iga meeskonna liige on kurt ja pime ning on erineval rajal oma bobiga. Ja sellest olukorrast peab tulema siis rekordisõit? :S
Kolmandaks on tunne nagu oleks kogu aeg kurgus ringi siplemas umbes viis eriti raevukat mardikat, kes pole otsustanud, kas minna alla või üles. Suu on kah vatti täis topitud ja lisaks veel kott kah pähe tõmmatud.
Lõpetuks on tunne nagu oleks jalad kruustangide vahele pandud ning siis nendega kästud õrre peal tasakaalu hoida. Lavalt lahkudes on selle tulemuseks effekt, nagu alakeha oleks kuni vöökohani kipsi pandud. Sellises olukorras siis peab head nägu tegema ning graatsiliselt ja väärikalt (seljas on ometigi ju frakk või vähemalt selletaoline asi) saalist välja jalutama. Situatsiooni huvitamaks tegemise mõttes lisame siia veel ühe krampis sääremarja :D
Aga tegelikult, vaatamata kõigele, läks eilne esinemine Jõgeval täitsa enamvähem :D
Ja muide... HEAD MEESTEPÄEVA!!!
.... ja Nõukogude armee aastapäeva.
.... ja Nõukogude armee aastapäeva.
kolmapäev, 22. veebruar 2006
Töönädal
Nagu üks mu tuttav ütles, siis PT-s (PlayTechis) võib üldiselt iseloomustada töönädalat järgnevat: esmaspäev, teisipäev kolmapäev, kolmapäev, kolmapäev, laupäev, pühapäev.
Kolmapäevasid võib panna muidugi vastavalt vajadusele rohkem või vähem sinna veel lisaks.
Kolmapäevasid võib panna muidugi vastavalt vajadusele rohkem või vähem sinna veel lisaks.
esmaspäev, 20. veebruar 2006
Kadunud pildid
Sai kunagi ammu käidud vennaga Pärnu lähedal Kullipesas pildistamas. Sealses mahajäetud Vene vanas sõiaväeosas on nii mõnigi vahva moment ja mälestuski peidus. Sai Raki kah kaasa võetud, kuna teda polnud kah juba mõnda aega kaugemale metsa lippama saanud.
Nüüd lõpuks sain siis seal tehtud pildid kätte ja ka nendega veidi midagi tehtud. Lisaks neile on seal juures ka valik pilte Maskeraadi-järgselt olemiselt ja ka Hullumaja piltisdest 1/3. Viimasest kahest saab vast kah pilte kunagi... Kui soovi ja viitsi on.
Siia aga mõned pildid siis Kullipesast...
Lisa: Nüüd need pildid töötavad päriselt kah, kui lingid ja näitavad pilti suuremana kah :) ups.
Nüüd lõpuks sain siis seal tehtud pildid kätte ja ka nendega veidi midagi tehtud. Lisaks neile on seal juures ka valik pilte Maskeraadi-järgselt olemiselt ja ka Hullumaja piltisdest 1/3. Viimasest kahest saab vast kah pilte kunagi... Kui soovi ja viitsi on.
Siia aga mõned pildid siis Kullipesast...
Lisa: Nüüd need pildid töötavad päriselt kah, kui lingid ja näitavad pilti suuremana kah :) ups.
pühapäev, 19. veebruar 2006
...Ja tegelikult on lumi ainult sügavkülmutatud vatt...
Väljas oli valgust sama palju, nagu oleks päike otse taevas siranud. Pilk üles aga näitas seda, et tegelikult on taevas laupilves tihedalt... Juu siis on osa päikesepaistest lumega maha sadanud ning hiilgab sealt siis nii kõvasti.
Lapsed sõitsid uiskudega kanali peal.. Jääl olev lumi, mille sees nad sõita püüdsid, ulatus neile üle uisusaapasääre.
Varesed ei kraaksunud täna. Nad tegid häält, mis tuleb tikuga kiiresti mööda kammipiisid tõmmates... Selline tihe plõnks-plõnks...
Täna oli üldse linn kuidagi liiga vaikne. Nagu oleks olnud Tartu kesklinna asemel tegu mingi pisikese alevi servaga, kuhu on ära eksinud mõned liiga suured majad.
Ja siis maandus üks vares lumehanges ning puges sinna sisse ja ei tulnudki välja enam. Eskimovares tegi endale iglu vist.
Tänaval kõndisid inimesed rahulikult kõrvuti paarikaupa ja naeratasid vastutulijatele. Lihtsalt niisama. Tekkis tunne, et isegi Jack Johnsoni "Inaudible melodies" on selle koha peal liiga kiire lugu...
Kummaliselt alanud päev täna. Oleks veel vaadand seda, kuid siis ma jõudsin tööle.
Kena pühapäeva :D
Lapsed sõitsid uiskudega kanali peal.. Jääl olev lumi, mille sees nad sõita püüdsid, ulatus neile üle uisusaapasääre.
Varesed ei kraaksunud täna. Nad tegid häält, mis tuleb tikuga kiiresti mööda kammipiisid tõmmates... Selline tihe plõnks-plõnks...
Täna oli üldse linn kuidagi liiga vaikne. Nagu oleks olnud Tartu kesklinna asemel tegu mingi pisikese alevi servaga, kuhu on ära eksinud mõned liiga suured majad.
Ja siis maandus üks vares lumehanges ning puges sinna sisse ja ei tulnudki välja enam. Eskimovares tegi endale iglu vist.
Tänaval kõndisid inimesed rahulikult kõrvuti paarikaupa ja naeratasid vastutulijatele. Lihtsalt niisama. Tekkis tunne, et isegi Jack Johnsoni "Inaudible melodies" on selle koha peal liiga kiire lugu...
Kummaliselt alanud päev täna. Oleks veel vaadand seda, kuid siis ma jõudsin tööle.
Kena pühapäeva :D
neljapäev, 16. veebruar 2006
Diivan
Püüdsin olla korralik kodanik ja näidata riigile ära enda saadavad ja väljaminevad rahad, et nad saaksid arvutada, kui palju ja mis suunas liiga palju/vähe läinud on. Eile oli see täiesti mõttetu üritus. Ükskõik mis kell siis ka ei proovinud - kas kell 7 hommikul või kell 11 õhtul. Vahet polnud. Täna hommikul oli sama tendents. Peaaegu oleksin juba loobunud, kuid viimane katse (mis sai puhtalt kiusu pärast tehtud) läks isegi õnneks. :D
Tulud deklareeritud ja kohe veidi mõnusam olla. Tänu igasugu vahvatele ja samas jubedatele kohustustele panga ees, pean saama tagasi täitsa kenakese summa. Eelmise aastaga ei anna kohe kuidagi võrrelda.
Nüüd aga jääb vaid oodata, et kuna see lubatud summa ka minuni jõuab. Sest sellel on juba silt küljes ning ootab pikisilmi realiseerimist. Tänu nädalavahetusele ja vanematele on ka see veidi reaalsem ;)
Käisin koos nendega veel viimasel minutil vaatamas kohta nimega Diivaniparadiis. Juba ammu olen sealt mööda sõites (mida ei juhtu küll väga tihti, kuid siiski) mõelnud sisse astuda. Nüüd siis piilusimegi sinna ema-isaga ja tuli tõdeda, et oli kasulik käik.
Tehtud plaanid küll muutusid omajagu tänu sealnähtule, kuid see ongi plaanide üks loll omadus, et nad muutuvad aegajalt. Enne lootsin, et äkki on seal samasugune diivanivariant olemas, kui netist leidsin ja kuna ei ole netipoega tegu, siis äkki pole hind kah sellisel tasemel. Kahjuks polnud seda õiget värvi varianti seal. Lisaks oli hind kah samasugune. :( Kuid siiski jäi kohapeal silma üks teine diivan. Too sobib peaaegu, et täitsa hästi (on vaja veel üle kontrollida igaks juhuks) kiiktooli värviga ning kangaski on umbkaudu sama tüüpi. Sellele lisaks on too mudel palju külalistesõbralikum :D
Ehk siis nüüd ootame õiget momenti ja loodame, et seda mudelit seni ära ei nihverdata... Või siis kui nihverdataksegi, siis äkki leiab kusagilt veel parema ja sobivama :D
Tulud deklareeritud ja kohe veidi mõnusam olla. Tänu igasugu vahvatele ja samas jubedatele kohustustele panga ees, pean saama tagasi täitsa kenakese summa. Eelmise aastaga ei anna kohe kuidagi võrrelda.
Nüüd aga jääb vaid oodata, et kuna see lubatud summa ka minuni jõuab. Sest sellel on juba silt küljes ning ootab pikisilmi realiseerimist. Tänu nädalavahetusele ja vanematele on ka see veidi reaalsem ;)
Käisin koos nendega veel viimasel minutil vaatamas kohta nimega Diivaniparadiis. Juba ammu olen sealt mööda sõites (mida ei juhtu küll väga tihti, kuid siiski) mõelnud sisse astuda. Nüüd siis piilusimegi sinna ema-isaga ja tuli tõdeda, et oli kasulik käik.
Tehtud plaanid küll muutusid omajagu tänu sealnähtule, kuid see ongi plaanide üks loll omadus, et nad muutuvad aegajalt. Enne lootsin, et äkki on seal samasugune diivanivariant olemas, kui netist leidsin ja kuna ei ole netipoega tegu, siis äkki pole hind kah sellisel tasemel. Kahjuks polnud seda õiget värvi varianti seal. Lisaks oli hind kah samasugune. :( Kuid siiski jäi kohapeal silma üks teine diivan. Too sobib peaaegu, et täitsa hästi (on vaja veel üle kontrollida igaks juhuks) kiiktooli värviga ning kangaski on umbkaudu sama tüüpi. Sellele lisaks on too mudel palju külalistesõbralikum :D
Ehk siis nüüd ootame õiget momenti ja loodame, et seda mudelit seni ära ei nihverdata... Või siis kui nihverdataksegi, siis äkki leiab kusagilt veel parema ja sobivama :D
teisipäev, 14. veebruar 2006
kolmapäev, 8. veebruar 2006
vastik M$
Head tüübid ikka küll... Ei oska kohe midagi Ütelda... lugege ise: http://www.annoyances.org/exec/show/article03-200
Pahaseks ajab, krat, selline ajukepp!!!
Pahaseks ajab, krat, selline ajukepp!!!
teisipäev, 7. veebruar 2006
veidi pääsenud jalad...
Pärast eelmise nädala korvi trenni, kui mul jalad olid korralikult ära põrunud ning valutasid sääremarjade ja hüppeliigeste vahelt (nagu nad tegelt varemgi teinud olid), tuli minuga rääkima üks mu tuttav füsioteraapia tudengineiu. Uuris, et miks mul Fastum Gel sõbraks on jms... Pärast mure kuulmiust ja veidi olukorda täpsustades oleks ta sanud kreepsud peaaegu ning soovitas tungivalt ja kiirelt tossud välja vahetada. 10 aastat ei ole normaalne eluiga ühtedele stabiilses kasutuses olevatele spordijalanõudele.
Eile saigi pärast tööd veidi mööda poode konnatud ning lõpuks endale soetatud uued jalanõud korvpalli mängimiseks. Täna said need ka kohe esimese "tuleproovi" osalisteks. Ja nad läbisid selle eduliselt. Üle aasta tuli esimene kord uuesti see situatsioon tagasi, kus mängu lõpus jalgade ära väsimise/valutama hakkamise asemel väsis keha ära ja võhmaga oli tegemist. Head papud ühesõnaga. Eelmise hooaja Niked... Selle tõttu ka pea poole odavamalt saadud (mistõttu üldse neid vaadata julgesingi :P). Muidugi peavad jalad paar trenni nendega harjuma ja neid sisse veidi enda järgi töötama, et oleks veel mõnusam-mugavam nendega saalis ringi lipata. Siis aga kujutan ette, et nad saavad ühed ütlemata mõnusad kaunad olema... vähemalt mõneks ajaks :)
____________________
Täna sai üks ammu juba plaanis olnud tükike ilusat valmis. Shalaya tahtis juba mõni aeg tagasi, et teeksin tema blogi päisele uue kujunduse... Eks vaadake ise... Urbaanika.
Eile saigi pärast tööd veidi mööda poode konnatud ning lõpuks endale soetatud uued jalanõud korvpalli mängimiseks. Täna said need ka kohe esimese "tuleproovi" osalisteks. Ja nad läbisid selle eduliselt. Üle aasta tuli esimene kord uuesti see situatsioon tagasi, kus mängu lõpus jalgade ära väsimise/valutama hakkamise asemel väsis keha ära ja võhmaga oli tegemist. Head papud ühesõnaga. Eelmise hooaja Niked... Selle tõttu ka pea poole odavamalt saadud (mistõttu üldse neid vaadata julgesingi :P). Muidugi peavad jalad paar trenni nendega harjuma ja neid sisse veidi enda järgi töötama, et oleks veel mõnusam-mugavam nendega saalis ringi lipata. Siis aga kujutan ette, et nad saavad ühed ütlemata mõnusad kaunad olema... vähemalt mõneks ajaks :)
____________________
Täna sai üks ammu juba plaanis olnud tükike ilusat valmis. Shalaya tahtis juba mõni aeg tagasi, et teeksin tema blogi päisele uue kujunduse... Eks vaadake ise... Urbaanika.
esmaspäev, 6. veebruar 2006
Kunstisaalis
Mudalaagrist Tartu poole veeredes peatusime Pärnus ning järgides soovitust astusime läbi Chaplinist. Seal oli üles riputatud Edgar Valteri ja Juss Piho maalid vaatamiseks.
Ütlen ette ära, et nende vaatamise juures oli minu tugevaks mõjutajaks eelnevast nädalavahetusest saadud väga positiivne emotsionaalne laeng. Lisaks muidugi see võrratu kaunis talveilm (mille jäädvustamiseks mul puudus käepärast olev fotokas).
Aga lühidalt ja kokkuvõtvalt siis... Või kuidagi taoliselt vähemalt.
Valteri maalid olid mõnusalt soojad ja sõbralikud. Oli muidugi tema tööde juures iseloomulik detailsus (mida kindlasti lasteraamatutest näha on olnud) mida vahest mahendas ja samas veidi rõhutas see, et tegu oli maalidega - olid näha pintslitõmbeid eraldi, värvide piirjooni ning maali pinna mustrit. Samas õhkas neist maalidest sellist septembri lõppu või siis vananaiste suve. Võibolla oli hoopis see augustiõhtu hõng, mis sealt kumas. Selline pärast suvelõpu sooja vihmasabinat ja veidi enne päikeseloojangut tekkiv rõõmsa alatooniga kurbus. Selline tunne mida võiks vahest kirjeldada, kui mitmekesi üksi olemist. Nukker suvelõppu paigutuv puhas ja õrn romantika. Taoline romantika, mida nähes tuleb sismas meelde ise kunagi väiksena tuntud soe ja pisike tunne - pisikeste inimesete pisike romantika, mis lõppkokkuvõttes on kõige suurem ja tõelisem.
Juss Piho maalid olid kontrastina Valteri omade kõrval natuke liiga impersonaalsed ja veidi emotsionaalses skaalas liiga tundetud. Vahepeal, kui saali keskel seistes vaatasin kõiki Piho maale enamvähem korraga ehk siis püüdisn saada nende maalide üldist emotsiooni kätte, siis jäi sini-punane tunne sisse. Isegi see heleoraanž, mida ta kasutanud oli, oli liiga punane. Valge oli kah liiga sinakas. Kõik tundus sellise ühtse massina. Huvitava detailina oli neile maalidele igaühele küll mingi detail lisatud, mis mõnel pool tuli väga välja, mõnel pool mitte. Siiski ei suutnud see neisse piisavat emotsiooni sisse panna. Liiga... mitte need asjad... Oleksin neil tahtnud näha kujutatud isikute olemust veidi. Natukene nende sisemust peegeldamas nende oleksus. Midagigi. Aga kuidagi tühjad olid need. Nagu oleks mannekeene maalitud. Ja kõik pildid olid (alguses küll huvitavalt, kuid lõpuks veidi segavalt) fookusest sutsukene väljas. Samas oli tõenäoliselt sellise emotsiooni põhjuseks ka Valteri teoste esimesena vaatamine.
Tagasi minnes uuesti Valteri maalide juurde sattudes tuli õnneks tagasi see tunne, mille enne sealt sai :) Ja see video, mis Valterist tehtud oli (kunagi "Osooni" saates) ja mida seal näituse kõrval näidati, oli kah muhe... Niipaljus vähemalt, kui mina seda nägin. :)
Ehk kui satute kunagi seda näitust nägema, siis Valteri maale soovitan vaadata. Piho kohta ei ütle igaks juhuks midagi. Kellelegi võibolla meeldivad...
Lisaks... Õnnitlused lähevad sellele, kui 150. postile... "Suursündmus" või nii :P
Ütlen ette ära, et nende vaatamise juures oli minu tugevaks mõjutajaks eelnevast nädalavahetusest saadud väga positiivne emotsionaalne laeng. Lisaks muidugi see võrratu kaunis talveilm (mille jäädvustamiseks mul puudus käepärast olev fotokas).
Aga lühidalt ja kokkuvõtvalt siis... Või kuidagi taoliselt vähemalt.
Valteri maalid olid mõnusalt soojad ja sõbralikud. Oli muidugi tema tööde juures iseloomulik detailsus (mida kindlasti lasteraamatutest näha on olnud) mida vahest mahendas ja samas veidi rõhutas see, et tegu oli maalidega - olid näha pintslitõmbeid eraldi, värvide piirjooni ning maali pinna mustrit. Samas õhkas neist maalidest sellist septembri lõppu või siis vananaiste suve. Võibolla oli hoopis see augustiõhtu hõng, mis sealt kumas. Selline pärast suvelõpu sooja vihmasabinat ja veidi enne päikeseloojangut tekkiv rõõmsa alatooniga kurbus. Selline tunne mida võiks vahest kirjeldada, kui mitmekesi üksi olemist. Nukker suvelõppu paigutuv puhas ja õrn romantika. Taoline romantika, mida nähes tuleb sismas meelde ise kunagi väiksena tuntud soe ja pisike tunne - pisikeste inimesete pisike romantika, mis lõppkokkuvõttes on kõige suurem ja tõelisem.
Juss Piho maalid olid kontrastina Valteri omade kõrval natuke liiga impersonaalsed ja veidi emotsionaalses skaalas liiga tundetud. Vahepeal, kui saali keskel seistes vaatasin kõiki Piho maale enamvähem korraga ehk siis püüdisn saada nende maalide üldist emotsiooni kätte, siis jäi sini-punane tunne sisse. Isegi see heleoraanž, mida ta kasutanud oli, oli liiga punane. Valge oli kah liiga sinakas. Kõik tundus sellise ühtse massina. Huvitava detailina oli neile maalidele igaühele küll mingi detail lisatud, mis mõnel pool tuli väga välja, mõnel pool mitte. Siiski ei suutnud see neisse piisavat emotsiooni sisse panna. Liiga... mitte need asjad... Oleksin neil tahtnud näha kujutatud isikute olemust veidi. Natukene nende sisemust peegeldamas nende oleksus. Midagigi. Aga kuidagi tühjad olid need. Nagu oleks mannekeene maalitud. Ja kõik pildid olid (alguses küll huvitavalt, kuid lõpuks veidi segavalt) fookusest sutsukene väljas. Samas oli tõenäoliselt sellise emotsiooni põhjuseks ka Valteri teoste esimesena vaatamine.
Tagasi minnes uuesti Valteri maalide juurde sattudes tuli õnneks tagasi see tunne, mille enne sealt sai :) Ja see video, mis Valterist tehtud oli (kunagi "Osooni" saates) ja mida seal näituse kõrval näidati, oli kah muhe... Niipaljus vähemalt, kui mina seda nägin. :)
Ehk kui satute kunagi seda näitust nägema, siis Valteri maale soovitan vaadata. Piho kohta ei ütle igaks juhuks midagi. Kellelegi võibolla meeldivad...
Lisaks... Õnnitlused lähevad sellele, kui 150. postile... "Suursündmus" või nii :P
neljapäev, 2. veebruar 2006
Elu pärast surma...
Esimene allikas - Flo, teine allikas - BR kanal Link testile
Teine testi moodi asjake ütleb, et mu surmapäev (või siis paralleeluniversumisse reisimise päev) on reede, 24. veebruar 2079... See teeb siis 2 kuud enne mu 97. sünnipäeva... Päris hea prognoos :P
After you die...
Parallel Universe
After death, you will continue to exist as if nothing has ever happened. You will continue to be yourself, but because you are in a parallel universe, some things will be different. You may not have married the same person, you might live in a different spot, but you will be the same person underneath it all and you will continue your life unaware that you ever died.
Parallel Universe
After death, you will continue to exist as if nothing has ever happened. You will continue to be yourself, but because you are in a parallel universe, some things will be different. You may not have married the same person, you might live in a different spot, but you will be the same person underneath it all and you will continue your life unaware that you ever died.
Esimene allikas - Flo, teine allikas - BR kanal Link testile
Teine testi moodi asjake ütleb, et mu surmapäev (või siis paralleeluniversumisse reisimise päev) on reede, 24. veebruar 2079... See teeb siis 2 kuud enne mu 97. sünnipäeva... Päris hea prognoos :P
