Kalad vees Käisime Intsuga Pärnu Tervise Paradiisi Veekeskuses. Vahva oli. Tõsiselt. Nagu tüüpiliselt, oli meie lemmikatraktsioon hüpetekoht. :) Seekord ma küll kõrgelt ei hüpanud. Ainult 1,6 (või 1,8) meetrit. Aga sealt ka igate pidi (edaspidi, tagaspidi, pea ees, jalad ees, sirgelt, saltoga, ilma plärakata ja jubeda plärakaga). Mingi moment tulin basseinist välja ja siis seda hüppamiskohta jälginud vetelpäästja astub mu juurde ja küsib, et kas ma tahaks natuke sukelduda (juu siis olin silma jäänud enda hüppamisega). Kuna varem olin ma selles samas basseinikeses akvalangidega sukeldumas käind, siis mingi imepisike lootus oli, et äkki saab veel. Aga kui ei saa, pole hullu. Vetelpäästja ulatas mulle tavalised ujumisprillid ja ütles, et seal bassu põhjas (4m sügav) olid mingi poisi prillid ja et kas ma oleks nõus neid välja tooma. Mõtlesin, et mis ikka. Võib küll. Tema ütles, et kui kõrvade peale hakkab, siis tulgu ma üles tagasi kohe ja ärgu ma pushima hakaku... Intsu abiga sain sinna, kus need prillid põhjas olid ja pisike sukeldumine. Pinin tuli kõrva täpselt siis, kui käed ümber prillide rihma panin. :D
Välja jõudes tüüp jumalast tänas ja ütles: "Mõnus. Sa oled ikka üks lahe sukelduja!"
Pisike egoupitamise moment või nii ;)
Kahjuks kogu selle kahe ja poole tunni ligunemise tagajärjel jäi kõrva mingi tilgake vett, mida ei saanud välja. ja kuna mul kõrvad on sellise asja suhtes päris tundlikud, siis koju jõudes kõrvad tuikasid igatahes juba päris parajalt :( Praeguseks on valu üle läinud, kuid vatti täis tunduvad nad siiski olevad...  ¶ 22:50