Mõttesalv
neljapäev, 31. august 2006
. . .
Tõenäoliselt tehakse Burgeeni luuviljaliste kontsentreerimise põhimõttel. 1,5 kg mingisuguseid vilju (näiteks nektariine) pressitakse pisikese tableti suuruseks kokku või midagi sarnast.
teisipäev, 29. august 2006
o´-o <- jalgratas :P
Täna sai remondis käidud rattaga. Eugh. Lisaks sellele, et tagumine ratas lissalt kaheksas oli, oli ka ekstsentrik (põhimõtteliselt võll koos kinnituste ja paari jubinaga veel) metsas omadega - kõver. Oleks lasknud ratta lihtsalt sirgeks pingutada (või halvemal juhul pöia ära vahetada), oleks varsti jälle olnud vaja remonti minna. Parem siis juba kogu uus tagumine ratas (hammakad jäid vana omad). Saingi korraliku dopeltpöiaga Deore jooksuga tagaratta. Imekiiresti pandi vana ratta pealt uue peale ka minu endine kumm ning hammasrattadki. Isegi kett sai uuesti õlitatud (sest vana õli sai eilse padukaga maha "pestud") :D
See eelnev oli mitte just eriti varjamata reklaam ja kiitus Jalgrattapoele Tartus Laulupeo puiesteel.
Aga siis täna läksime Aarega jälle sõitma. Seekord meelitas ta ühe sõbra veel kaasa ning läksimegi. Kokkuvõttes oli tänane trenn vääääga kõva - 35 km, 1:14:11. Täitsa vinge. :) Uus tagumine ratas veeres nagu nunnu :) Ja kõige parem selle asja juures on see, et see perforeering sääres ei andnud absoluutselt tunda sõidu ajal. Ainult käimise ajal annab enda olemasolust teada.
Kui keegi tahab sellise pikkusega täitsa normaalset trassi siinkandis sõita, siis juhend:
Tartu (mööda Räpina mnt.-d välja) -> pärast Luunja silda paremale Roiu peale -> paremale Tartu (Ülenurme) poole (silt näitab Tartu 18) -> Ülenurmes paremale ja oledki juba kohe-kohe Tartus tagasi (küll Võru mnt. otsa peal, kuid siiski).
See eelnev oli mitte just eriti varjamata reklaam ja kiitus Jalgrattapoele Tartus Laulupeo puiesteel.
Aga siis täna läksime Aarega jälle sõitma. Seekord meelitas ta ühe sõbra veel kaasa ning läksimegi. Kokkuvõttes oli tänane trenn vääääga kõva - 35 km, 1:14:11. Täitsa vinge. :) Uus tagumine ratas veeres nagu nunnu :) Ja kõige parem selle asja juures on see, et see perforeering sääres ei andnud absoluutselt tunda sõidu ajal. Ainult käimise ajal annab enda olemasolust teada.
Kui keegi tahab sellise pikkusega täitsa normaalset trassi siinkandis sõita, siis juhend:
Tartu (mööda Räpina mnt.-d välja) -> pärast Luunja silda paremale Roiu peale -> paremale Tartu (Ülenurme) poole (silt näitab Tartu 18) -> Ülenurmes paremale ja oledki juba kohe-kohe Tartus tagasi (küll Võru mnt. otsa peal, kuid siiski).
Trassi kaart (alus regio kaardikeskusest).
esmaspäev, 28. august 2006
Esimene...
Ehk täna sai kinnitust minu veendumus, et ma ei taha enda rattale saada peale pedaalikorve. Võib olla tõesti, et jalg on paremini paigas ja saab seeläbi rakendada ka erinevamatel suundadel jõudu rohkem, kui muidu. Samas on ka see konkreetne probleem, et jalg on paremini ja kindlamalt paigas. Kõige suuremaks osutub probleem siis, kui mingi jama juhtub ning on vaja kiiresti reageerida. Nagu täna oli.
Jänese matkarada, umbes neljas kilomeeter. Situatsioon on seal selline, et ühel vasakule pööraval kurvil on sisekurvis parasjagu pirakas kännuhakatis. Kuna oli ennist sadanud ning sellega ka pinnase tumedamaks teinud, sulandus känd kuidagi sujuvamaks maapinna suhtes. Mina seda kändu tähele ei pannud õigel momendil ning lendasin paraja kimaga pedaaliga kändu. Järgnev käis väga kiiresti AGA kõige selle juures jäin ma kaunikujuliselt jalgadele. Küll mitte täiesti puutumatult. Esimene suurim hakkasratas oli enda hambakaare jäädvustanud mu sääre tagaküljele. "Kenad" kümme auku - äärmised sellised kergemad, keskmised ikka korralikud. Aga noh - tegijal aegajalt ikka juhtub vms. :P
Ainus suurem probleem selle asja juures on see, et homme pean minema ja käima oskajate juures rattaga ning laskma neil tollel tagumise ratta sirgeks tagasi pingutama.
Jänese matkarada, umbes neljas kilomeeter. Situatsioon on seal selline, et ühel vasakule pööraval kurvil on sisekurvis parasjagu pirakas kännuhakatis. Kuna oli ennist sadanud ning sellega ka pinnase tumedamaks teinud, sulandus känd kuidagi sujuvamaks maapinna suhtes. Mina seda kändu tähele ei pannud õigel momendil ning lendasin paraja kimaga pedaaliga kändu. Järgnev käis väga kiiresti AGA kõige selle juures jäin ma kaunikujuliselt jalgadele. Küll mitte täiesti puutumatult. Esimene suurim hakkasratas oli enda hambakaare jäädvustanud mu sääre tagaküljele. "Kenad" kümme auku - äärmised sellised kergemad, keskmised ikka korralikud. Aga noh - tegijal aegajalt ikka juhtub vms. :P
Ainus suurem probleem selle asja juures on see, et homme pean minema ja käima oskajate juures rattaga ning laskma neil tollel tagumise ratta sirgeks tagasi pingutama.
neljapäev, 24. august 2006
Rattasõit
Niih. Nüüd on asi kindel. Natuke vähem, kui kuu aja pärasteks olen mina ennast pannud osalema Tartu Rattamaratonile. 87 km metsavahet ja kruusateid. Eks näis, kuidas õnnestub asi. Aga kuna ma sinna üksi ei lähe sõtkuma, siis on vast õnnestumise protsent veidi suurem kah. Tegelikult seda õnnestumise asja tõstab veidi-veidikene ka see, kui vahepeal saab sõitmas käia rattaga ja harjutada.
Tagantutsitajatele ja moosijatele ei ütle veel midagi. Kui ma 18.-ndal tööle jõuan, siis vaatab, mis teen. Vahest tänan, vahest kirun.
Tagantutsitajatele ja moosijatele ei ütle veel midagi. Kui ma 18.-ndal tööle jõuan, siis vaatab, mis teen. Vahest tänan, vahest kirun.
kolmapäev, 23. august 2006
Tüpisch
Lisa:
/--/ Tuleb ka muuta inimeste suhtumist ajalukku, ütles Kossatšov Eesti Päevalehele.Ehk pole olnud, ei ole praegu kah aga kui te palju piiksute, siis kindlasti tuleb.
«Okupatsiooni pole olnud,» ütles Kossatšov (Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov).
PM Online
Lisa:
/--/ Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees on enda sõnul valmis osalema ka Balti riikide alg-klasside ajalooõpikute ümberkirjutamises. Kui riigid oleksid nõus talle õpikuid saatma, võiks ta osutada kohtadele, mis on Venemaa arvates ekslikud. Samas võib anda Vene õpikuid Eesti ajaloolastele.Einoh. Aina paremaks kisub. Varsti pakuvad äkki veel abi riiklike õppekavade koostamisel või midagi veel paremat?
Delfi
neljapäev, 17. august 2006
Suuuur ja sini-kollane :)
Veel tund aega tagasi oli suur tuba nukralt tühi. Ainult sinine kiiktool mängis vaikselt lauajalaga peitust ning päikeselaigud ajasid aralt kilgates üksteist mööda põrandat taga.
Nüüd... Nüüd on neil kõigil uus suuuuuuur sõber juures. Selline mõnusalt sinine ja soojalt kollaste lisadega diivan. Kui värvi poolest vaadata, siis tundub, nagu oleks diivan ja kiiktool samast komplektist lausa. Vaid katte tekstuur on ühel veidi võimsam, kui teisel.
Ühesõnaga on see sohva niii mõnusalt suur, et vahva kohe. Peaaegu poolde tuppa välja :) Ja seda siis, kui ta pole avatud. Kui avada, siis... Ja palju patju on kah sellel diivanil kaasas. Patju, mis käivad diivanil seljatoele pehmenduseks ning patju, mida saab kasutada muidu istumiseks :)
Nüüd... Nüüd on neil kõigil uus suuuuuuur sõber juures. Selline mõnusalt sinine ja soojalt kollaste lisadega diivan. Kui värvi poolest vaadata, siis tundub, nagu oleks diivan ja kiiktool samast komplektist lausa. Vaid katte tekstuur on ühel veidi võimsam, kui teisel.
Ühesõnaga on see sohva niii mõnusalt suur, et vahva kohe. Peaaegu poolde tuppa välja :) Ja seda siis, kui ta pole avatud. Kui avada, siis... Ja palju patju on kah sellel diivanil kaasas. Patju, mis käivad diivanil seljatoele pehmenduseks ning patju, mida saab kasutada muidu istumiseks :)
teisipäev, 15. august 2006
Sini-kollane
Eile õhtul käisin ja maksin teise poole ära. Neljapäeva päeval tulevad transakutid ja toovad mulle mu diivani kohale. Wohooo!
Mina olen rahul :)
Mina olen rahul :)
neljapäev, 10. august 2006
Ammustest ja vähem ammustest asjadest...
HAA! Te (lugejad) olete kindlasti juba jõudnud mõelda, et ega siia enam väga vist ei tule midagi... Selline pikk paus juba olnud ja puha (päeva alla ühe kuu :S). Pausi põhjus on tegelikult täitsa olemas. Osalt väga lihtne - ei viitsinud/tahtnud siia midagi sellel vahepeale jäänud ajal kirjutada. Osalt oli asi ka selles, et puhkus oli vahepeal. Ja ega siis puhkuse ajal kodus arvuti taga istu (enamasti). Aga noh... Teeme tagasi kõik. Aga järgemööda.
Ehk siis oli kunagi hästi kuum ja kuiv (nüüd on ainult kuiv). Ja siis lasti ikkest lahti ammunägematu hulk inimesi. Kui mööduja küsinuks neilt, et mis juhtus, siis oleks tõenäoliselt muu segase mõmina vahelt kostunud midagi sarnast sõnale kollektiivpuhkus. Ja minagi olin üks nendest, kes lasti arvutiekraani kummardamisest priiks (mõneks ajaks).
Puhkus algas õigel ajal. Aga enne seda oli veel mõni vahva üritus. Näiteks pisike imedemaa Tartu botaanikaaias tuntud ka kui Alice'i larp :) Ärtu soldat oli väga huvitav roll. Autoriteetne olla püüdmine ja samal ajal selle suhtes suht ükskõikne olemine. Püüdmine saada endale köögitüdrukut, keda ärtu emand oli keelanud poomisähvardusega näha. Vahva. :)
Ärtu kuninglik perekond - emand, kuningas, soldat:)
Kui puhkus oli hakanud, siis sattusin igasugustesse erinevatesse paikadesse. Lühidalt vast nimekiri siis: Saaremaa, Hiiumaa, Järvakandi, Viljandi Folk, pulm, Pärnu. Pikemalt neid ei kirjelda. Las jääda midagi ka minule ning neile, kes minuga koos seal olid.
Pärnus sai pisikest demolitionman-tolmuahvi mängitud. Varem oli pesuköök ja puha. Mõtlesime isaga, et teeme õhtul mõn ed tunnid tööd ja võtame sealt katuselt eterniidi maha. Kui siis pärast viit tundi tegutsemist lõpetasime, oli katus ja vahelagi täiesti kadunud ja osa müüride madalamaks lammutamisest kah juba tehtud. Kuidagi liiga lühike aeg tundus see olevat, mis me seal müüridel müttasime.
Ja siis sai puhkus otsa. Viimastel paaril päeval hakkas just jõudma kohale arusaamine, et puhkus on. Ühe nädala jagu oleksin suurima hea meelega veel puhkust nautinud. Aga see selleks. See nädal on veel selle aastanumbri sees (napilt) tulemas.
Ja siis tuli küülikute larp Haapsis. Uiii. Jukka-Pekka - eestisse lõksu jäänud soomlasest ärimees täitis enda tahtmised. Röövlite punt, kellega olude sunnil koos rändasin, sai mängu lõpuks ideeliselt maha jäetud ning kindlustatud endale rahulik(um) elu kas siis ühes (rannamajakeses, milles on mingid teatavad mugavused selles katastroofijärgses maailmasa kuidagigi säilinud) või teises (linnugripist tingitud mutatsioonidega seoses katseisikuna mingil teadlaste saarel kusagil India ookeanis) kohas. Kogu selle jandi vahele röövlipundi plaanide vaikne torpedeerimine samal ajal head nägu tehes ning mitme erineva poolega kokku mängida püüdes kindlustamaks võimalikult suurt ellujäämisvõimalust. Aga lõpuks polnud sellest kõigest siiski midagi kasu, sest tulnukad said oma tahtmise ning tõsielusarja “Planeet saab hävitatud, miks ei võiks meie seda teha enne?” see osa sai enda lõpplahenduse ning maa hävitati. Lihtne. Aga hullu moodi põnevad intriigid ja palju-palju vahvaid mängijaid. Tahaks kohe jube kähku-kähku uut küülikumängu. Samas see, et ei saa seda niipea, ongi hea. Siis on need olevad mängud seda paremad :D
Kogu selle aja on igale poole vahele end poetanud vaikne organiseerimine - asi, mis on mulle vist pärilikkusega kuidagi seotuna ;) veidi vastumeelne. Aga ei virise, kuna ma ei tee seda üksinda. Ja kaaslased, kes aitavad selle organiseerimise juures, on lihtsalt võrratud :) Ilma nendeta vist toimuks see laager kunagi järgmisel suvel. Vot.
Ehk siis oli kunagi hästi kuum ja kuiv (nüüd on ainult kuiv). Ja siis lasti ikkest lahti ammunägematu hulk inimesi. Kui mööduja küsinuks neilt, et mis juhtus, siis oleks tõenäoliselt muu segase mõmina vahelt kostunud midagi sarnast sõnale kollektiivpuhkus. Ja minagi olin üks nendest, kes lasti arvutiekraani kummardamisest priiks (mõneks ajaks).
Puhkus algas õigel ajal. Aga enne seda oli veel mõni vahva üritus. Näiteks pisike imedemaa Tartu botaanikaaias tuntud ka kui Alice'i larp :) Ärtu soldat oli väga huvitav roll. Autoriteetne olla püüdmine ja samal ajal selle suhtes suht ükskõikne olemine. Püüdmine saada endale köögitüdrukut, keda ärtu emand oli keelanud poomisähvardusega näha. Vahva. :)
Ärtu kuninglik perekond - emand, kuningas, soldat:)
Pärnus sai pisikest demolitionman-tolmuahvi mängitud. Varem oli pesuköök ja puha. Mõtlesime isaga, et teeme õhtul mõn ed tunnid tööd ja võtame sealt katuselt eterniidi maha. Kui siis pärast viit tundi tegutsemist lõpetasime, oli katus ja vahelagi täiesti kadunud ja osa müüride madalamaks lammutamisest kah juba tehtud. Kuidagi liiga lühike aeg tundus see olevat, mis me seal müüridel müttasime.
Ja siis sai puhkus otsa. Viimastel paaril päeval hakkas just jõudma kohale arusaamine, et puhkus on. Ühe nädala jagu oleksin suurima hea meelega veel puhkust nautinud. Aga see selleks. See nädal on veel selle aastanumbri sees (napilt) tulemas.
Ja siis tuli küülikute larp Haapsis. Uiii. Jukka-Pekka - eestisse lõksu jäänud soomlasest ärimees täitis enda tahtmised. Röövlite punt, kellega olude sunnil koos rändasin, sai mängu lõpuks ideeliselt maha jäetud ning kindlustatud endale rahulik(um) elu kas siis ühes (rannamajakeses, milles on mingid teatavad mugavused selles katastroofijärgses maailmasa kuidagigi säilinud) või teises (linnugripist tingitud mutatsioonidega seoses katseisikuna mingil teadlaste saarel kusagil India ookeanis) kohas. Kogu selle jandi vahele röövlipundi plaanide vaikne torpedeerimine samal ajal head nägu tehes ning mitme erineva poolega kokku mängida püüdes kindlustamaks võimalikult suurt ellujäämisvõimalust. Aga lõpuks polnud sellest kõigest siiski midagi kasu, sest tulnukad said oma tahtmise ning tõsielusarja “Planeet saab hävitatud, miks ei võiks meie seda teha enne?” see osa sai enda lõpplahenduse ning maa hävitati. Lihtne. Aga hullu moodi põnevad intriigid ja palju-palju vahvaid mängijaid. Tahaks kohe jube kähku-kähku uut küülikumängu. Samas see, et ei saa seda niipea, ongi hea. Siis on need olevad mängud seda paremad :D
Kogu selle aja on igale poole vahele end poetanud vaikne organiseerimine - asi, mis on mulle vist pärilikkusega kuidagi seotuna ;) veidi vastumeelne. Aga ei virise, kuna ma ei tee seda üksinda. Ja kaaslased, kes aitavad selle organiseerimise juures, on lihtsalt võrratud :) Ilma nendeta vist toimuks see laager kunagi järgmisel suvel. Vot.
