Mõttesalv
Päev 14-19
Neljapäev ja reede olid tavalised tööpäevad. Eriti rahulikud.
Laupäeval oli plaanitud reis Boholi saarele. Et vaadata igast vaatamisväärsusi ja muidu tunda end hästi.
Selleks, et aga kokkulepitud ajal jõuda kohalikega kokkusaama ja siis sealt sadamasse jne, tuli ärgatus panna kella nelja peale! Hullumeelne asi minu meelest, aga ma siiski tegin seda.
Hommikusööki hotellis ei saanud, kuna seda hakatakse alles 0630 serveerima aga siis pidanuks meie juba olema laeva peal. Igatahes, kui kontori juurde jõudsin (mis oli kokkusaamise punkt) ja ootasime, siis esimese laeva peale jõudmise aeg sai alguses mööda. Lihtsalt kõik kohalikud, kes pidid kaasa tulema, ei olnud vara magama läinud vaid olid pidutsenud ning siis ei saanud üles. See selleks - teise laeva peale me jõudsime.
2,5h pärast jõudsime ka Boholi saarele. Kohe sadamas ründasid meid hordid motikataksiste (ja osadel oli motika asemel vaid külgkorviga jalgratas). Kõik tahtsid meid sõidutada kusagile. Mõned lihtsalt kusagile, mõned pakkusid saare tuure ja asju. Igal ühel oli oma hinnakiri ja oma reklaamjutt. Aga meil oli juba eelnevalt ühe bussiga asi ära räägitud ja ootasime seda.
20 minutise ootamise järel polnud veel bussi tulnud. Selle asemel saabus paduvihm. Buss saabus 10 minutit hiljem.
Sõitsime siis seal läbi jubeda paduvihma ja külamoodi linnade. Esimene sihtkoht oli Chocolate Hills - laialt tuntud ilus paik kummaliste kuplikujuliste mägedega. Kohale jõudes oli vihm üle läinud, kuid pilved olid veel madalad ja tihked. Aga nägi seal ümbrust juba kenasti. Paljus osas seda ka tänu vaateplatvormile ühe künka otsas. Seal sõime ka lõuna ning enne minekut sai veel paar pilti teha, kuna selleks ajaks olid pilved juba laiali läinud.
Shokolaadimägedest sõitsime läbi Man Made Foresti (Meeste tehtud mets - mingi ilgelt pirakate puudega mets, mille tudengid aegade jooksul metsaistutamise projektide raames istutanud olevat) Loboci jõe äärde. Seal vaatasime
tarsieere (nii nimetatakse neid siin) - kõige pisemaid primaate maailmas. Kui olime neid veidi vaadanud-uudistanud-pildistanud siis sõitsime jälle edasi. Jõe peale siin ei läinud, kuna see olevat suht mõttetu ja kallis kah.
Teel randa tegime väikese vahepeatuse ühes mingis majapidamises, kus näidati rahvale 20 peeso eest ilgelt pirakat püütonit. Seina peal oli kirjas, et too 12 aastane madu olevat mingi 27 jalga pikk. Kui me puuri juurde jõudsime, siis oli ta igatahes ühes servas kerra tõmmmanud ja tegeles paar päeva tagasi talle toidetud terve kitse seedimisega. Keskelt umbes oli ta siis korraliku jämeda reie suurune ja kokkuvõttes peaaegu, et liikumatu. Lisaks sellele maole oli seal paar pisemat madu ja mõned kirjud linnud, kuid neid me ei vaadanud väga pikalt. Ühel momendil hakkas selle mao omanik-proua laulmist matkima (mis tal muide ei tulnud just kõige paremini välja), minul hakkas kergelt piinlik seda vaadata ja me jätkasime enda reisikest.
Randa jõudes oli ilm ikka veel imeilus. Minul olid aga ujumisasjad hotellis. Käärisin shortside sääred üles ja kaperdasin niisama põlvini vette. Kummaline oli alla vaadata ja läbi merevee enda varbaid vee põhjas näha.
Kaua me rannas olla ei jõudnud, kuna pidime jõudma tagasi laeva peale. umbes kilomeeter enne sadamani jõudmist läks me mikrokal üks esirehv katki ja tuli ka pooleldi velje pealt maha. Teisisõnu edasi ei sõitnud mingi valemiga. Enne kui me bussist väljumisele jõudsime mõeldagi, oli juba 5 asjaliku olemisega ja hullult seletavat kohalikku bussi ratta juures arutamas. Meie ei lasknud end segada ning et ikka kohale jõuda, viipasime tänavalt endale kohe ühe mööduva motikatakso. Täiesti müstiline masin. Peaaegu nagu tavaline motikas külgkorviga, ainult külgkorv on veidi ümber ehitatud ning seega mahub sinna masina peale koos juhiga 9-10 reisijat. Meid oli kokku 8 + siis juht, aga mina olen nende mõistes vist võrdne kahega. Ja me kõik mahtusime sinna ühte masinasse ära. Sadamas saime SuperCati peale (peaaegu nagu meie SuperSeaCat Tallinna ja Helsingi vahel aga poole pisem) ja pooleteist tunni pärast olime Cebus tagasi pärast pikka päeva.
----------------------------
Pühapäevaks oli meil plaanis minna randa. Macatani saarel, Lapu-Lapu linnas Portofino randa. Alguses olime seal väiksema seltskonnaga ja tiksusime niisama. Aja möödudes tuli inimesi meie punti juurde. Osad tõid igasugu huvitavat süüa kaasa, mida siis lähedaloleva grilli peal nad valmistasid.
Vahepeal käisin mina ja laenutasin endale snorkeldamise maski ja toru (100 peesot/2h) ning läksin ja vaatasin, et mis seal põhjas ka paistab. Kuna enne randa tulemist olin varase (taas kord) ärkamise tõttu unustanud enda SPF15 päikesekreemi maha, laenasin ühe siinse slaisseri SPF30 kreemi. lasin end määrida sellega ja läksin sulberdama. Vahepeal käisin väljas puhkamas ja valminud asju maitsmas ning siis jälle sulberdama. Pärast veidi veel maitsmist ja latramist.
Õhtul, kui tagasi linna olime sõitnud ja võtsime ühes varemkülastatud pubis õhtusööki, tundsin, et ega eriti meeldiv ei ole selga vastu seljatuge toetada. Hiljem hotellis vaadates oli selg ikka täiesti punane. Päike oli ikka väga julmalt isegi läbi päikesekreemi kütnud. Kaasa aitas vist ka see, et snorkeldades jahutas merevesi selga ning seega ei saanud aru, kui palju täpselt kõrvetas.
-----------------------
Viiamsed kaks päeva (E&T) olen jälle käinud mööda poode siin. Paljud on andnud enda soovidest märku, mida siit kaasa võiks tuua. Loodame aind, et mul kohver liiga raskeks ei lähe.
Päev 10-13
Pühapäeval oli siis Sinulog festival. Täitsa hull asi. Liiklus oli kesklinnas täiesti kinni. Rongkäik oli kokku mingi 7 kilomeetrit pikk ja mitte nagu meie laulupeo rongkäik, mille trass on pikk, aga rahvas moodustab sellest vaid osa... Siin oli see 7 km trass tihkelt esinejaid täis ning neid vist jätkus rohkemakski kui üheks täitumiseks. Igatahes kogu see tantsuvärk ja puha olevat alanud juba kell 8 hommikul ja kestis kuni poole kaheksani õhtul.
Täna hotellitoa ukse taha tekkinud ajalehe kaanelugu oli see, kuidas rongkäiku olevat vaatamas käinud enamvähem 3 miljonit inimest ning kui palju nad prügi maha jätsid. Kui nüüd see kolm miljonit endale ette kujutada tänavatele, on ikka väga hull mass koos. Hõredamates kohtades oli umbes nagu Metallica kontserdi ajal laululaval suhteliselt ees. Ja kogu seda kraami oli kilomeetrite ja kilomeetrite jagu. Õnneks oli mul veidi lihtsam, kuna ma olin pea jagu pikem suuremast osast massist ning nägin veidi ringi kah. Selle pikem olemise plussile töötas samas vastu ilmast tulenev miinus. Paar eelmist päeva olid olnud küll soojad, kuid meeldivalt tuulised nii, et andis elada. Sinulogi päev oli aga eelmistest veel kuumem ning absoluutselt seisva õhuga. Kaks liigutust ja higi lahmas. Poole päeva ajal hakkas ka vihma sadama veidikene, kuid sellel momendil olin mina õnneks katusenatukese all.
Tantsijad, kes olid grupiti, olid põhimõtteliselt vist igast omavalitsuse mõeldavast allosast ja üksusest. Lisaks olid ka kohalikud koolid ja suuremad asutused esindatud. Vähemalt nii sain ma aru. Kõigele muule lisaks olid ka mõned seltskonnad väljamaalt. Iga grupi ees otsas liikus mingi esitantsijanna moodi asi, kes oli teistest erinevalt ja palju uhkemalt riides ning kandis enda käes ka pisikest lapsjeesuse (Santo Nino) kujukest (kes on Cebu linna kaitsepühak, nagu ma teada sain). Tema järel oli kogu selle grupi põhiline tantsijate mass (väikseim, mis ma nägin oli umbes 60 tantsijat). Osadel gruppidel olid seejärel veel mingid masinad või muidu ratastel lükatavad lavakaunistused ja asjad. Kõige lõpus tuli siis erinevate suurusega trummidest, ksülofonidest ning fanfaari moodi pasunatest bänd. Ja iga grupi bänd mängis sama asja. Kõik bändid. Sama. Kui juhtusid kogemata olema parasjagu rongkäigust eemal ning ei kulnud seal olevaid bände, siis polnud hullu - kohalikud hoolitsesid selle eest ja lasid igast võimalikust krapist ja makist võimalikult kõvasti seda sama muusikat. Lisaks oli neil eemal olevatel tänavatel rahvast enamvähem samapalju. Ainult tantsijad olid puudu.
Kui rongkäik läbi oli saanud, siis üritasid kõik vist korraga minna kõigisse pubidesse, mis olid seal trassi ääres, lähedal või veidi kaugemal. Igatahes siis, kui meie juba seal veidi istunud olime (sest kell viis sai minu kaameral aku tühjaks ja ega väga palju jaksanud-viitsinud ühe koha peal vaadata kah + pimedus hakkas varsti tulema) hakkas järsku palju-palju rahvast voorima. Pidu läks tihedaks ja väsimus tuli peale ning sai lõpuks ära hotelli tuldud.
-------------------------------
Esmaspäeval käisin koos Ramsiega Ayalas - ühes kahest suurest ostukeskusest. Teine on SM City. Mõte oli veidi niisama ringi vaadata ning uurida, et äkki saab endale shortsid ja plätud.
Kaubamaja ise on Suur. Neli korrust ja igaüks neist midagi umbes nagu vähemalt 4 lõunakeskust või veel rohkem. Ja paksult poode täis.
Kõigepealt plätudest. Neid on siin mustmiljon. Ja kõik nad põhimõtteliselt varbavahe-tüüpi. Mina aga selliseid ei tahtnud endale. Rihmadega tahtsin. Selliseid oli aga kõigi nende poodide peale siin vaid mõned erinevad paarid. Kui nendest mõni ei olnud parasjagu täiesti ajuvaba süsteemiga või ei olnud jalas tunne, nagu oleks kruustangidesse astunud, siis kindlasti ei olnud parasjagu seda numbrit, mis vaja mulle.
Samasugune suuruste teema oli ka shortside otsimisel. Me käisime vist läbi kõik poed Ayalas, kus võis shortse olla. Minule sobivaid seal igatahes polnud. Ja kohalik rõivasuurus XL on mulle väike igatahes. :S
Teisipäeval võtsime ette SM-i. Esimesest poest, kuhu sisse astusime, sain endale plätud - 150 eeki. Seejärel käisime paarist poest veel läbi ning saime mulle shortsid kah - 2 paari shortse 160 eeku. Viispluss värk ju. Kui nad nüüd ka kauem kui kaks kasutamiskorda vastu peavad, siis on nad igatahes end täielikult õigustanud. Lisaks on SM-is päris head söögikohad.
Tegelikult tuleb Ayala õigustuseks öelda, et seal on näiteks titeasjade osakond väga palju paremini organiseeritud, kui SM-is. Toidukohad on kah Ayalas mõnusalt kujundatud ja rohelusega siseõue ümber paigutatud, mitte toas sees puntras.
-------------------------------
Transport ja liiklus siin linnas on huvitav.
Kõige kindlam on liikuda taksoga. Need on küll parajad lobudikud, kuid nad on odavad ning neis on konditsioneer. Sisenemine on 30 peesot ja 2,5 peesot on kilomeeter või miskit nii.
Teine variant on jeepney - veoka või siis minibussi moodi masin, millel on juhist taga pool olevas osas kaks pikka piki auto külgesid paigutatud pinki, avatud klaasideta pikad küljeaknad ning tagaotsas kogu aeg avatud uks, mille kaudu käib reisijate liikumine ning mille ees tolkneb sõidu ajal siis mingi tüüp, kes karjub siis sõidumarsruudi infot ja kogub raha inimestelt. 7 peesot peaks sõit maksma, kuid ma päris täpselt pole sellele maksesüsteemile veel pihta saanud.
Jeepneysid on siin kolme tüüpi - suured, keskmised ja väikesed. Suured on tavaliselt hästi kirjud ja puha. Kui mina sinna sisse lähen, siis on mul täpselt nii palju ruumi, et istuda mööda seina äärt jooksval pingil ja pea vastu lage. Kuna akna ülemine serv jookseb kusagilt õlgadest veidi madalamalt, siis pole just eriti kiita väljavaade.
Keskmisesse jeepneysse istudes tekkis mul tunne, nagu oleks pugenud telekakasti. Sirgelt istuda ei olnud ruumi ning põranda ja tooli tasapinna vahe oli vahest 25 cm. Lisaks oli sellesse vastamisi-pinkidega masinasse paigutatud umbes 18 sõitjat. Laiuse suhtes oleks mugav olnud minu vaatevinklist kusagil 8-10 sõitjat ning pool meetrit kõrgemal olev katus.
Kõige pisemaga ma pole veel sõitnud, kuid ma kujutan ette, et seal on tunne nagu üritaks kingakarpi end mahutada. Olen linnas neid näinud ning siis on tavaliselt olnud neis umbes 12-16 filipiinlast. Päris tihe võib seal ikka olla.
Iga kord, kui ma hotellist liftiga alla sõidan või siis taksoga hotellist kontori juurde sõidan, lööb kõrvad lukku. Selline meeldiv väiek kõrgustevahe siin siis.
Päev 4-9
Niih... Nädal möödas.
Selgituseks eelmise postituse ja nende kommentaaride juurde. Filipiinid on tegelikult siinse maailmanurga üks vaesemaid riike. Sellest on ka tulenev siinne parasjagu kergelt räämas ja veidi hooldamata tänavapilt ja üldmulje ning ka üldmulje linnast. Üle 3 korruse kõrgeid maju on siin vähe. Vähemalt on neid vähem, kui võiks eeldada ja need, mis on, on kõik kas kontorihooned, hotellid või siis erikuradi ülisuured ostukeskused.
Ja kõik need pisikesed putkad, mida ma ennist mainisin tänavate ääres olevat. Suurem osa neist tahavad olla poed vms. Osadel neist isegi tuleb see enamvähem välja kuid seda kah mitte väga hästi. Muidugi on nende hulgas ka poode ja restorane-pubisid, mis on täitsa okeid ja sellised kus julgeb täitsa käia.
Turvalisuse koha pealt on siin kah asjad hoopis teised, kui harjunud oleme. Ostukeskuste ja ka osade söögikohtade uste peal seisavad vormirõivastes ja relvadega turvamehed. Kaubamajade uste peal on siseneddes kottide kontroll ja läbikatsumine. Aegajalt võib näha kaubamajades sees ja lähemas ümbruses jalutamas lisa turvamehi pumppüsside või automaatidega.
---------------------
Vahepealse nädala jooksul pole just väga palju toimunud. See on see, kui olla nii kaugel ööd tegemas ja mitte puhkamas. Päike käib siin kuuest hommikul kuueni õhtul üle silmapiiri. Tööaeg on samas üheksast viieni (või kui varem ärgata, siis kaheksast neljani). Seega päikeselist aega ei ole just väga palju väljaspool tööaega. Aga siin on 27 kraadi sooja ka öösel, seega pole hullu. Niikuinii on ilm siin olnud pidevalt pilvine.
Õhtuti olen siiski saanud veidi ringi käia. Üks põhjus selleks on see, et hotellis õhtustamine on ikka hullult kallis. Isegi eesti mõttes oleks see kallis. Seega olen käinud õhtuti kusagil väljas söömas. Hinnavahe on hotelliga võrreldes ligi 5 korda. Keskmine praevärk on väljas umbes 180 peesot (45 eeki), õlu (0,3 pudel) on poes 20-25P, bubis mingi 30-40P ja hotelli minibaaris 110P.
Kahes suuremas ostukeskuses olen kah ringi patseerimas käinud, kuid praegu veel pigem sellise üleüldise pilguga, et mis siin on ja palju maksab. Elektroonika on umbes sama hinnaga, kui meil. Riided on odavamad. Aga igatahes on rahvast siin praegu liikumas hullumoodi palju ja kaupa on kah meeletult. Seega on seal käimine aeganõudev ja aeglane.
Üleeile õhtul käisime kohalikega karaokebaaris. Päris huvitav kogemus oli. Kuigi poolte laulude viisi ei teadnud, siis kuidagi said nad ikka ka mind sinna mikrisse üksi laulma :P Aga vist sain hakkama.
Täna on siin linnas Sinulog (hääldatakse: senuulu). Mingid pühad, mis on pühendatud laps-Jeesusele ja kuna siinne rahvas on väga-väga religioosne, siis on need pühad ka väga-väga tähtsad kohalike jaoks. Hullult suured pidustused ja värgid on selle tähistamiseks korraldatud. Terve pool linna on liikluse jaoks kinni pandud ning rahvas on kõik tänavatel tantsimas ja hullult suurt paraadi vaatamas-osalemas. Tänu sellele pühale siin on põhimõtteliselt kõik hotellid täis ja ükskõik millistele reisidele on keeruline saada piletit. Linn on täis igasugu turiste ja asju, kes kõik siia tulnud puhtalt Sinulogi pärast.
Ja nüüd ongi paras aeg minna linna ja saada osa sellest karnevalist. Pilte teen kah kindlasti, et siis oleks ikka midagi, mida kodus näidata pärast.
Päev 1 - 3
Eelmise postituse jätkuks veel veidikene. Hong Kongist Manilasse ja sealt Cebusse lendas jälle mingi pisikene ja suhteliselt ebamugav väike lennukike. Veidi suurem küll, kui Tallinnast Helsingisse. Manilas sujus asi täitsa hästi, kuna seal oli aega kohe piisavalt. See pagasisüsteem oli seal ainult veidi jama. Selleks, et istuda ümber ühelt lennukilt teisele, pidi korjama enda kohvri sealt pagasiletilt üles, jalutama sellega läbi tolli ning sealt tagant kohe hoone uksest välja. Seda kõike ainult selleks, et kõrvalolevast uksest sisse tagasi minna samasse ruumi, lasta kohver röntgenist läbi ja panna sellest punktist, kust ma kohvri üles korjasin, 5m kõrval lindi peale tagasi.
Manila lennujaam oli suhteliselt ebamugav ootamise mõttes. Lisaks sadas seal täiega vihma ning seega ei saanud väljas oodata. Sellele andis muidugi veel oma osa juurde kogu see pikalt lendamine ja ootamine, mis oli selle aja peale mind päris ära väsitanud.
Cebu lennujaam oli Manila omaga võrreldes palju ilusam. Ja sujuvam. Seal ootas mind juba vastas rendiauto juht, kes siis mind hotelli sõidutas. Lennujaamast väkja astudes oli esimene tunne, nagu oleks labidaga näkku saanud - selline kuumus ja niiskus.
See hotellisõit oli ise kah selline suhteliselt kummaline ja veidi silmi avav. Esiteks siinne liiklus on täielik hullumaja. Teel, mille laius on normaalselt võttes 3 autorida, sõidetakse (või vähemalt üritatakse sõita) 6 reas ja pidevalt ridu vahetades ja signaalitades. Reavahetamiseks muidugi suunda ei näidata. Ning need 6 rida ei ole alati nii, et 3 ühes ja 3 teises suunas. Suhteliselt vabalt vahelduvad need ridade arvud. Sellise ridade arvu tõttu on ka see, miks aasia autod sellised pisikesed ja kitsad kipuvad olema, et keskmisi eestlasi mahub sinna laiustpidi 1,5.
Teiseks oli see linnapilt. Paar päeva enne siia lendamist vaatasin netist, et Marco Polo pole kontori asukohast kuigi kaugel. Ehk et võiks isegi äkki jalutada. Taksost välja vaadates kadus see mõte suhteliselt kiirelt. Tänavate ääres kõnniteesid pole... Või kui on, siis on need umbes 40 cm laiused ja suhteliselt lagunenud. Lisaks on kõik tee ääred väga kahtlaseid putkakesi täis. Mõni putka on veidi ilusam samas, kui mõni putka on lihtsal kastidest saadud vineerist kokku klopsitud. Igal pool nende ees tiksusid mingid kahtlased elemendid. Osade putkade ees seisid mingid plastmasslauad ning nendele asetatud ajalehe pealt söödi seal samas valmistatud... asju...
Hotellituba on ilus. Hiigelsuure voodiga ja puha. Vaade on küll mitte linna poole, vaid mägede poole (linna poole vaadet loetakse ilusamaks), kuid arvestades järgmisel nädalavahetusel toimuvaid mingeid hullult suuri pidustusi ja bakhanaale, siis pole ime, et vabade ruumide valik hotellides ei ole just suur.
----------------
Esimene korralik päev Cebus. Tööpäev. Hommikul kontorisse jõudes tuli välja, et uus kontor, kuhu siine Playtech kolinud oli, asus veel osaliselt ehitatavas-viimistletavas hoones. Sealne kontoripind on samas ilgelt pirakas. Kontori aknast pasitab minule antud laua tagant täpselt mu hotell :)
Lõuna ajal käisime ühes kohe kontori taga olevas söögikohas. Ja ei olegi siin ainult mereannid ja linnuliha. Jummalast korraliku ribi sain seal. Peaaegu oleks ka kartuliputru pakutud.
Õhtul sattusin koos kohaliku väiksema ülemusega õhtust sööma ühte kohalikku grillikohta. Seal valid ise kõigepealt välja, et mis asju sa tahad süüa ja siis pärast seda nad praevad sulle need asjad ära. Kahepeale võtsime krevette küüslauguga tehtuna, mingit huvitavatmarineeritud liha, kaheksajalga ja siis mingeid huvitavaid karbilisi vms... Kahepeale sai sealt rohkem kui kõhutäie :)
Õhtul külastasin koos mõne pokkeri-slaisseriga põgusalt üht okhalikku pubi ja tutvusin nendega veidi. Palju ei jaksanud, kuna lennureisist oli veel väsimus sees.
----------------
Selle sama väsimuse tõttu võtsin teise päeva rahulikult ja magasin kohe kaua. Ning olin lihtsalt niisama.
Kolmandal päeval võtisn veidi kavaks, et vaataks, mis siin linnas on kah. Et kas ongi kõik nii, nagu teel siia hotelli paistis. Väheke lappamist netis ja veidi uurimist alt hotelli asjapulkadelt küsimist ning tekkiski mõte,et vaadata mõnda kohalikku vaatamisväärsust... Kuna kaardilt vaadates tundusid paar neist suhteliselt lähedal üksteisele olevat, siis ega väike jalutuskäikju paha tee :)
Sõelale jäid Fort San pedro, Magellan's Cross ja Heritage of Cebu Monument. Enne seda veel tuterdasin veidi siin hotelli ümber olevas pargimoodi asjas ringi ja vaatasin kohalikke taimi. Alguses soovitasid hotelli omad mulle mingit organiseeritud linnatuuri, aga see oleks mingi 1000 eeq kokku maksnud... Ei, aitähh. Läksin ise omal käel.
Taksoga linna sinna forti juurde. Väike see muidugi oli ja kuidagi poolhooldatud, kuid okei... Tegin seal paar tiiru ja vaatasin seda siit-sealt. Kui sealt edasi tahtsin jalutada ning kohalike politseinike käest küsisin suunajuhiseid, siis nad ei osanud kohe mitte midagi öelda. Soovitasid mingite teist tüüpi politseinike (või olid nad liikluskorraldajad) käest küsida, sest nemad olid alles täitsa kollanokad. Kaarti vaatasid nad kah sellise piluga, nagu oleks see eesti keeles kirjutatud salakiri olnud. Ehk teisisõnu hakkasin omapead mingis suunas minema. Kuna seal selle forti ees oli kohe mingi hull tunnelikaevandus pooleli, siis kohe ei saand aru, kus ma t2pselt paiknen... Aga kohe, kui ma ühele suuremale ristmikule välja jõudsin, leidsin kaardi pealt ennast üles. Sealt edasi läks kõik juba orienteerumise mõttes lihtsaks. Sai muud vaadata. Näiteks seda, kuidas enamvähem kõik kohalikud (kes vähem, kes rohkem varjatult) vahtisid mind. Osad isegi lehvitasid, kui sõitsid jeepnydes mööda. Lehvitasid ja hõikusid: "Sir! Sir!" Õnneks olid mul päiksekad ees ja ma tegin enamvähem ükskõikset nägu.
Kuna on selle suure festivali eelne nädal, siis juba praegu käib vaikselt asjatamine selle suunas ning linnas on mingid tänavad rahva jaoks autodele suletud. Ja rahvast oli seal palju. Pühapäevase päeva tõttu olid nad eriti suure hulgana kogunenud kiriku juude ja laulsid seal tänaval vastavalt sellele, mis seest kosta oli. Ja tänaval olid nad selle pärast, et sisse lihtsalt enam ei mahtunud kedagi juurde. Selle sama kiriku taga oli väikeses ehitisekeses minu järgmine siht - Magellan's Cross. Ehk siis rist, mis püstitati sinna samma kohta, kus Ferdinand Magellan pani risti, pärast esimeste filipiinlaste baptiseerimist. Ilusa laemaaliga väike majake oli :)
Sealt selle viimase sihtpunkti juurde jalutades möödusin sellisest kohast, nagu Colon Marker, mis tähistas Cebu vanima tänava alguspaika. Pidi olema kauplemistänav ja puha, kuid sealt algusest mööda jalutades ei jäänud küll väga sellist muljet, et see kuidagi teistmoodi kauplemistänav oleks olnud, kui seda iga teine tänav on. Seega ei hakanud seal ringi paterdama. Õige oli kah, sest kui selle monumendi juurde jõudsin, hakkas vihma sadama... Vaatasin seda siit ja sealt küljest (monument, nagu monument ikka, ei midagi ekstravagantset) ja kebisin takso peale. Varsti läks pimedaks kah ning väga pimedas ei tahtnud seal ringi patseerida.
Päev 0 - Reis hakkab pihta
(13:10)
Hetkel on siis _lõpuks_ asi nii kaugel, et ma olen jõudnud lennujaama ja piletid ning pass koos viisaga on minu taskus...
Lennuki väljumiseni on veel tund aega... Seega naudin siinset wifi võrku seni, kuni saan. Vaevalt seda Helsingi või Hong Kongi lennujaamades jõuan kasutada... Hea kui neis pagasigi kätte jõuan saada ja järgmise lennuki peale viia...
Trass, mida mööda siis lähen, on Tallinn->Helsinki->Hong Kong->Cebu. Minnes on mõlemas vahepeatuses napp tund aega lennukite vahetamiseks... Õnneks jääb asi sama terminlai piiresse mõlemas kohas... Tagasi tulles see-eest saan Hong Kongis ööbida. :S Aga kõigest sellest järge mööda nii, kuis asjad arenevad siin...
--------------------------------
(10:05 kohalik aeg, teisisõnu Eesti aeg +6h)
Istun Hong Kongi lennujaamas. Niipalju siis sellest meeldivast ja rahulikust lennureisi sujumisest. Phäh. Ja kõige selle taga on ilm. Isegi mitte halb ilm. Lihtsalt - ilm.
Aga asjast järgemööda. Lend Helsingisse oli nagu kehva bussiga Tartust Elvasse loksumine. Sama palju loksutas ja sama kaua võttis umbes aega kah - 25 minutit. Lennukki oli umbes sama suur, kui keskmine liinibuss. Ilusa ilmaga nägin Tallinnast õhkutõusmise ära ning siis tõmbasid pilved kardinad ette ja hakkasimegi juba maanduma :P
Ka Helsingis kohapeal läks täitsa kenasti ja peaaegu sujuvalt. Pärast sealset passi ja
boarding-passi kontrolli oli väike viivitus, kuid mitte liiga pikalt enne seda, kui lennukisse saime. Ja siis hakkas pihta. Kõigepealt muidugi tuli rahvast peale ilgelt kaua. 20 minutit pärast õiget väljumisaega tulid viimassed inimesed vist pardale. Ja siis oli veel väike viivitus - lennuki jääst sulatamine. 35 minutise hilinemisega sai lennuk liikuma. Selline viivitus oleks olnud veel täitsa aksepteeritav, kuna Hong Kongis oli ette nähtud 1h lennukite vahetamiseks.
Kui lennuk oli juba stardirajale ennast veeretanud ja seal mingi 10 mintsa väristanud ja võdisenud, veeres ta terminali juurde tagasi ning teatati, et 4-st mootorist 2 ei tahtnud käivituda. Mingid kütuseventiilid olid kinni külmunud. Vabandati mitu korda viivituse pärast ning öeldi, et kusagil 25 minutit läheb. Pool tundi hiljem teatati, et ventiilid on täitsa lahti saadud, kuid mingid elektroonikajupid tahavad veidi lisaõli. Muretsemiseks polevat põhjust ning 15 minuti pärast peaks lendu saama. Saigi. Aga selle aja peale oli viivitust kogunenud juba poolteist tundi. Mnjah - põhjamaine meeldiv -10 kraadine ilm ja selle rõõmud.
9 tundi ja 25 minutit hiljem maandus meie lennuk Hong Kongis. Päike küll paistis, kuid lennujaamast üle lahe paistma pidav linn oli udu (või oli see sudu) sees ning aimata oli aind majade ja mägede piirjooni. Lisaks sellele oli pool tundi tagasi minu lennuk Cebusse juba lahkunud. Hakkasid juba igasugu mõtted tekkima. Lisaks veel mure pagasi pärast. Lennuki koridorist välja jõudes oli aga juba üks üliagar hiina-tüüpi neiu uksel vastas minu nimega silt näpus. Juhatas mind kiiresti ühe retseptsioonineiu juurde, kus pärast kiiret ja minule mõistmatut vadistamist tehti mulle selgeks (juba täiesti mõistetavalt), et õige lend on läinud ja mind tõstetakse ümber järgmisele võimalikule. Too aga ei lähe mitte otse Cebusse, vaid Manilasse. Sealt läheb siis juba järgmine edasi Cebusse.
Nüüd istun siin ja ootan siin. Kohalikud asjapulgad jälitavad kusagil mööda lennujama keldreid minu kohvrit, et see nüüd uue lennuki jaoks õigesse kohta toimetada. Ja siis Manilas pean ma veel leidma mingist kohast enda kohvri ja selle välja võtma ja ISE peaaegu, et järgmise lennukini toimetama (selle asemel, et ta ise maagiliselt õigesse paika jõuaks).
Eks näis mis saab. Praegse plaani järgi jõuan Cebusse 11:45 asemel 19:15 ja kahe vahepeatuse asemel kolmega. "Seiklus" missugune.
