Mõttesalv
reede, 24. september 2010
TRM 2010 ehk Müttamised Mudaliigas
Põlved polnud juba poolteist nädalat valutanud.
Uduvihma sadas tihedalt, kuid peenelt.
Kõik starti kogunenud 3200 inimest olid valmistunud (kes rohkem, kes vähem) eelseisvaks retkeks. Meeles pidades eelmise ja üleelmise aasta sõite, võis arvata, et paraja pingutuse ja hea õnne korral võiks väntamisega ühele poole saada 4,5h-ga. Oli ju eelmiselgi aastal olnud veidi märg ja mudane. Korraldajad arvasid, et rajal võib kohati leiduda muda.
Kui stardipauk käis, sai suhteliselt edukalt liikuma. Olin paigutunud kusagile sinna 1500 juurde. Mingi ime läbi olin stardinumbri saanud 2000 sisse (vaatamata eelmise aasta 2100+ saavutatud kohale) ja paigutasin end suhteliselt stardikoridori algusepoole. Lisaks surusin lintide tõustes end aktiivselt kaasa rahvaga ning sattusin täitsa normaalsesse kohta.
Kui stardikoridori asfalt lõppes ja hakkas muru, siis esimene mudaauk oli 20m hiljem. Korraldajad olid enda mudakohaste arvamustega _veidi_ mööda pannud. Esimese 300 meetri peal olid juba külg ees kruiisijad. Esimene tõus oli täielik mudabassein. Ja ega edasi paremaks väga ei läinud. Asfalt ja kruusatee olid küll kõvemad, kui mitte väga palju. Läbides mudamülgast, mis täpselt enne Matu TP-d oli, vaatasin ohates 10 meetrit kõrval kulgevat täiesti kena kruusateed ning nügisin-vedisi koos ülejäänud jalgratturitega ratast läbi muda :P
Ja see kõik oli vaid algus mudakogustele. Kuni viiekümnenda kilomeetrini oli täitsa mudaliiga. Kokku tundus, et vist sai ratast lükatud mingi kümme kilomeetrit. Tegelikkuses vist tõenäoliselt vähem, kuid kohapeal tundus see kõik nii palju pikemana. Üks töökaaslane, kes kah seal sumpamas käis, võrdles neid mudalõike, kus ratast lükata sai, selle maaliga (asenda mõttes laev rattaga).
Igatahes... Kusagil kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas endast tunda andma vasak (xDreamil põrutatud) põlv. Tuli siis rõhuda veidi teisele jalale rohkem. See veel ei valutanud.
Sai sedasi täitsa edukalt liikuda. Paarteist kilomeetrit hiljem ühel tugevama pinnaga laskumisel sattusin sõitma piki ühte jälge. Kõik oli kena ja laskumine täitsa vahva. Järsku otsustas aga see rööbas, kus ma veeresin, teha hüppe 20cm paremale ilma minuga eelnevalt konsulteerimata. Tulemusena liikusin (vähemalt tahtsin liikuda) mina edasi sama teed pidi, mis ennegi liikusin. Ratas aga hakkas mind toetama teise nurga alt ning mingite füüskareeglitega koostöös (kahtlustan gravitatsiooni) vähenes see nurk ratta ja maapinna vahel kiirelt. See moment keeras aeg endal tempo veidi maha - jõudsin tõmmata endal ühe jala klipist välja (et see jalg kukkudes ratta alla ei jääks) ning sain vaadata välja veel koha, kuhu ma maandusin. Jõudsin veel keerata näo asemel ette kiivri, mis peas oli ning maandusingi teeäärsesse paksemasse heina hunnikusse. Esmapilgul tuvastatud kahjud hindasin äärmiselt kergeteks - kiivril tuli nokk küljest ära (käib takjapaelaga tagasi), lenks läks viltu (väänasin sirgu tagasi) ja joogipudelikorv väändus veidikene.
Kui end püsti kobistasin ja ratta selga tagasi ronisin, selgus et parem põlv oli siiski kah paugu saanud. Kahtlustan ratta küljes olnud lapsetooli kinnitus kolakat. Vändata sain ja edasi liikusin, kuid erikuradihea see polnud. Kangus ja veidi ka valu andis vändates vähehaaval järgi ning varsti sai täitsa sõita. Kuni järgmise mudaauguni, kus kõik tulid kenasti kollektiivselt ratta seljast maha. Ega ma halvem tahtnud olla siis. Ronisin kah maha ja.... raisk! Põlved olid väntama harjunud, mitte kõndima! Valus... "Õnneks" oli muda niipalju, et minu komberdamine ja seal mudaaugus kakerdamine nägid välja peaaegu samasugused :P Mõningase jalutamise järel hakkasid siiski jalad kõndimisega harjuma ning valu vähenes. Kuni selle momendini, kui tuli jälle ratta selga ronida. Olukorra muutumine - kanged ja valusad põlved. Aga mis teha - finishini oli veel ligi 40 km. Tuli edasi vändata.
Vaheldumisi vändates, ratast vedades ning aegajalt ka ratast sopast puhastades, kuna pori oli nii palju, et rattad kiilusid kinni, see tee kulgeski. Vahepeal ratast lükates nägin (hilisemale infole toetudes) üht võistlejat, kes oli rajal insuldi saanud ning paarsada meetrit edasi teist, kes oli kukkudes kaelalüli murdnud. Maraton on ikka "puhas" "rõõm" (kasutades maratoni reklaamlauset).
Aga aitab veidi kehvast poolest. Hea oli see, et pärast Palu TP-d läks sõit kenamaks ja sujuvamaks. Veidi varjutas olukorda vaid matkasõitjate rohkus, kuid sellel oli ka oma plusspool - päris palju tõstis tuju, kui sai ikka mitmetest ja korraga mööduda. Ja kiirust sai kah korralikumat, kui 10 km/h. Lõpus olnud "laastupinnas" oli veidi üllatus, kuid sellest sai juba täitsa läbi ukerdada.
Lõpuks sai siiski poole maa peal tekkinud eesmärk täidetud ja finišijoonelt veeresin üle ajaga alla kuue tunni. Napilt siiski ei mahtunud 2000 hulka. Aga väga napilt. Siiski numbritest:
Martin Vlassov - koht: 2035. - aeg: 5:53:46. Pulss - 170/196.
Juba jalutan ja juba nii mudane... Aga alles 12km möödas... Daki klõps...
Uduvihma sadas tihedalt, kuid peenelt.
Kõik starti kogunenud 3200 inimest olid valmistunud (kes rohkem, kes vähem) eelseisvaks retkeks. Meeles pidades eelmise ja üleelmise aasta sõite, võis arvata, et paraja pingutuse ja hea õnne korral võiks väntamisega ühele poole saada 4,5h-ga. Oli ju eelmiselgi aastal olnud veidi märg ja mudane. Korraldajad arvasid, et rajal võib kohati leiduda muda.
Kui stardipauk käis, sai suhteliselt edukalt liikuma. Olin paigutunud kusagile sinna 1500 juurde. Mingi ime läbi olin stardinumbri saanud 2000 sisse (vaatamata eelmise aasta 2100+ saavutatud kohale) ja paigutasin end suhteliselt stardikoridori algusepoole. Lisaks surusin lintide tõustes end aktiivselt kaasa rahvaga ning sattusin täitsa normaalsesse kohta.
Kui stardikoridori asfalt lõppes ja hakkas muru, siis esimene mudaauk oli 20m hiljem. Korraldajad olid enda mudakohaste arvamustega _veidi_ mööda pannud. Esimese 300 meetri peal olid juba külg ees kruiisijad. Esimene tõus oli täielik mudabassein. Ja ega edasi paremaks väga ei läinud. Asfalt ja kruusatee olid küll kõvemad, kui mitte väga palju. Läbides mudamülgast, mis täpselt enne Matu TP-d oli, vaatasin ohates 10 meetrit kõrval kulgevat täiesti kena kruusateed ning nügisin-vedisi koos ülejäänud jalgratturitega ratast läbi muda :P
Ja see kõik oli vaid algus mudakogustele. Kuni viiekümnenda kilomeetrini oli täitsa mudaliiga. Kokku tundus, et vist sai ratast lükatud mingi kümme kilomeetrit. Tegelikkuses vist tõenäoliselt vähem, kuid kohapeal tundus see kõik nii palju pikemana. Üks töökaaslane, kes kah seal sumpamas käis, võrdles neid mudalõike, kus ratast lükata sai, selle maaliga (asenda mõttes laev rattaga).
Igatahes... Kusagil kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas endast tunda andma vasak (xDreamil põrutatud) põlv. Tuli siis rõhuda veidi teisele jalale rohkem. See veel ei valutanud.
Sai sedasi täitsa edukalt liikuda. Paarteist kilomeetrit hiljem ühel tugevama pinnaga laskumisel sattusin sõitma piki ühte jälge. Kõik oli kena ja laskumine täitsa vahva. Järsku otsustas aga see rööbas, kus ma veeresin, teha hüppe 20cm paremale ilma minuga eelnevalt konsulteerimata. Tulemusena liikusin (vähemalt tahtsin liikuda) mina edasi sama teed pidi, mis ennegi liikusin. Ratas aga hakkas mind toetama teise nurga alt ning mingite füüskareeglitega koostöös (kahtlustan gravitatsiooni) vähenes see nurk ratta ja maapinna vahel kiirelt. See moment keeras aeg endal tempo veidi maha - jõudsin tõmmata endal ühe jala klipist välja (et see jalg kukkudes ratta alla ei jääks) ning sain vaadata välja veel koha, kuhu ma maandusin. Jõudsin veel keerata näo asemel ette kiivri, mis peas oli ning maandusingi teeäärsesse paksemasse heina hunnikusse. Esmapilgul tuvastatud kahjud hindasin äärmiselt kergeteks - kiivril tuli nokk küljest ära (käib takjapaelaga tagasi), lenks läks viltu (väänasin sirgu tagasi) ja joogipudelikorv väändus veidikene.
Kui end püsti kobistasin ja ratta selga tagasi ronisin, selgus et parem põlv oli siiski kah paugu saanud. Kahtlustan ratta küljes olnud lapsetooli kinnitus kolakat. Vändata sain ja edasi liikusin, kuid erikuradihea see polnud. Kangus ja veidi ka valu andis vändates vähehaaval järgi ning varsti sai täitsa sõita. Kuni järgmise mudaauguni, kus kõik tulid kenasti kollektiivselt ratta seljast maha. Ega ma halvem tahtnud olla siis. Ronisin kah maha ja.... raisk! Põlved olid väntama harjunud, mitte kõndima! Valus... "Õnneks" oli muda niipalju, et minu komberdamine ja seal mudaaugus kakerdamine nägid välja peaaegu samasugused :P Mõningase jalutamise järel hakkasid siiski jalad kõndimisega harjuma ning valu vähenes. Kuni selle momendini, kui tuli jälle ratta selga ronida. Olukorra muutumine - kanged ja valusad põlved. Aga mis teha - finishini oli veel ligi 40 km. Tuli edasi vändata.
Vaheldumisi vändates, ratast vedades ning aegajalt ka ratast sopast puhastades, kuna pori oli nii palju, et rattad kiilusid kinni, see tee kulgeski. Vahepeal ratast lükates nägin (hilisemale infole toetudes) üht võistlejat, kes oli rajal insuldi saanud ning paarsada meetrit edasi teist, kes oli kukkudes kaelalüli murdnud. Maraton on ikka "puhas" "rõõm" (kasutades maratoni reklaamlauset).
Aga aitab veidi kehvast poolest. Hea oli see, et pärast Palu TP-d läks sõit kenamaks ja sujuvamaks. Veidi varjutas olukorda vaid matkasõitjate rohkus, kuid sellel oli ka oma plusspool - päris palju tõstis tuju, kui sai ikka mitmetest ja korraga mööduda. Ja kiirust sai kah korralikumat, kui 10 km/h. Lõpus olnud "laastupinnas" oli veidi üllatus, kuid sellest sai juba täitsa läbi ukerdada.
Lõpuks sai siiski poole maa peal tekkinud eesmärk täidetud ja finišijoonelt veeresin üle ajaga alla kuue tunni. Napilt siiski ei mahtunud 2000 hulka. Aga väga napilt. Siiski numbritest:
Martin Vlassov - koht: 2035. - aeg: 5:53:46. Pulss - 170/196.
Juba jalutan ja juba nii mudane... Aga alles 12km möödas... Daki klõps...esmaspäev, 20. september 2010
Roosta Ekstreem
Sai ükskord siis Roostal xDreamil käidud. Kuna Roosta on Tartust ikka omajagu kaugel ning start oli kell 10 hommikul, siis eriti ei ahvatlenud idee kella neljasest ärkamisest. Seetõttu ka pakkisime rattad eelmine õhtu auto peale ning vurasime Tallinna. Kiire ja tõhus ööbimine Liisi vanemate juures ning pärast tõhusat hommikuputru olimegi jälle teel Roosta poole. Ilm ei tõotanud just eriti head. Ilmateade oli lubanud igasugu roppusi ning eelmise õhtu sõitki oli parasjagu ligane.
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.
Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).
Väsinud, aga õnnelikud...
----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.
GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615
Aweroni pajatused kah sellest etapist.
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.
Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).
Väsinud, aga õnnelikud...----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.
GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615
Aweroni pajatused kah sellest etapist.
kolmapäev, 1. september 2010
Kuidas kokku hoida palju raha a.k.a. tisleriminutid
Asi algas sellest, et Emma on juba mõnda aega maganud kokkukäivas reisivoodis, mis tegelikult on ajutise lahendusena mõeldud kasutamiseks. Lisaks oli ta suutnud ühte serva tekitada piisavalt suure augu, et ebaõnnestunud vähkremise käigus võinuks ta voodist välja libiseda. Ühesõnaga - talle oli vaja korralikku voodit.
Järgmine moment saagas oli see, kui sai ükspäev ammu käidud poes lastevoodite hindasid vaatamas. Ulme. Natukene laudasid ja veidi kruve ja vähim hind, mis leidsime, oli 1500.- + madrats. Umbes samal ajal juhtusin ma netis kolades ka Puumarketi kodulehele, kust leidsin, et hööveldatud laudade hinnad ei olegi teab mis ulme.
Lisatõuke andis projektile see, kui kammisin perekooli foorumit. Lootsin leida Tartust mõnda normaalset kasutatud lastevoodit, mida kaaluda osta. Ühe leidsin, kuid see polnud just kiita - kaks aastat kusagil kuuri all vedelenud poolpehmudest saepuruplaatidest kokku keeratud karp, millel polnud (praegu veel kindlasti) vajalikke servakõrgendusi. ja hind oli 500.-
Sai siis natuke mõeldud, mõttetele arvutis visuaali külge poogitud, kuni leidsin asja täiesti teostatava olevat. Paar kõne ka papsile ning saigi asi täna ette võetud.
Poest veidi laudu, liiste ja kruve.
Mõõtmisele, saagimisele ja kergele lihvimisele kulus kokku poolteist tundi. Teine poolteist tundi läks asjade omadele kohtadele kruvimiseks ja enne kruvidele aukude puurimiseks. Ja saigi Emmale uus voodi valmis. Kohapealsed testid näitasid, et voodi kannatab 200kg ikka ära - mina ja paps seisime kahekesi voodis ning see ei teinud kriginapojakest kah mitte.
Kokkuvõttes: puidu materjal - 360.-, kruvid - ~40.-, põhjavineer - sain papsi käest tasuta, kuna tal juhtus parajasti õige suurusega plaat olema (muidu oleks maksnud vast 100.- ... 150.- ringis). Lisak veel madrats 695.- (oleks saanud odavamalt, kui oleks teiste mõõtmetega teinud voodi).
Sääst võrreldes sellega, kui oleks poest ostnud valmis voodi - 1200.- miinus kaks tundi vahvat nokitsemist. Kaks selle pärast, et ka poest oleks saanud voodi juppidena ja oleks pidanud kokku panekule aega kulutama.
Fotod tulemusest:
----------------
Teistest asjadest. Markus käis kunagi mõni aeg tagasi jälle arsti juures mõõtmas - 9400g ja 73cm. Käputab juba täitsa asjalikult ning ajab end asjade najal püsti. Minu najal on minust kinni hoides ka paar küljesuunalist järjestikust sammu astunud. 3,5 hammast on.
Järgmine moment saagas oli see, kui sai ükspäev ammu käidud poes lastevoodite hindasid vaatamas. Ulme. Natukene laudasid ja veidi kruve ja vähim hind, mis leidsime, oli 1500.- + madrats. Umbes samal ajal juhtusin ma netis kolades ka Puumarketi kodulehele, kust leidsin, et hööveldatud laudade hinnad ei olegi teab mis ulme.
Lisatõuke andis projektile see, kui kammisin perekooli foorumit. Lootsin leida Tartust mõnda normaalset kasutatud lastevoodit, mida kaaluda osta. Ühe leidsin, kuid see polnud just kiita - kaks aastat kusagil kuuri all vedelenud poolpehmudest saepuruplaatidest kokku keeratud karp, millel polnud (praegu veel kindlasti) vajalikke servakõrgendusi. ja hind oli 500.-
Sai siis natuke mõeldud, mõttetele arvutis visuaali külge poogitud, kuni leidsin asja täiesti teostatava olevat. Paar kõne ka papsile ning saigi asi täna ette võetud.
Poest veidi laudu, liiste ja kruve.
Mõõtmisele, saagimisele ja kergele lihvimisele kulus kokku poolteist tundi. Teine poolteist tundi läks asjade omadele kohtadele kruvimiseks ja enne kruvidele aukude puurimiseks. Ja saigi Emmale uus voodi valmis. Kohapealsed testid näitasid, et voodi kannatab 200kg ikka ära - mina ja paps seisime kahekesi voodis ning see ei teinud kriginapojakest kah mitte.
Kokkuvõttes: puidu materjal - 360.-, kruvid - ~40.-, põhjavineer - sain papsi käest tasuta, kuna tal juhtus parajasti õige suurusega plaat olema (muidu oleks maksnud vast 100.- ... 150.- ringis). Lisak veel madrats 695.- (oleks saanud odavamalt, kui oleks teiste mõõtmetega teinud voodi).
Sääst võrreldes sellega, kui oleks poest ostnud valmis voodi - 1200.- miinus kaks tundi vahvat nokitsemist. Kaks selle pärast, et ka poest oleks saanud voodi juppidena ja oleks pidanud kokku panekule aega kulutama.
Fotod tulemusest:
----------------
Teistest asjadest. Markus käis kunagi mõni aeg tagasi jälle arsti juures mõõtmas - 9400g ja 73cm. Käputab juba täitsa asjalikult ning ajab end asjade najal püsti. Minu najal on minust kinni hoides ka paar küljesuunalist järjestikust sammu astunud. 3,5 hammast on.
