Mõttesalv
neljapäev, 22. september 2011
  Aasta möödas...
Blogi on olnud täitsa mõnda aega varjusurmas. Korduvalt olen proovinud panna siia miskit uut kirja, kuid polnud parasjagu piisavalt tugevat inspiratsioonipuhangut, et asi rahuldavalt välja tulnuks. Aga see selleks - parem Hilja, kui Helga (või kuidas see oligi)...
Igatahes, asjadest järjekorras ja vastavalt mälu seadustele ka pöördvõrdeline seos möödunud aja ja jutu pikkuse vahel.

* Kunagi (umbes kuu aega) peale eelmiseaastast mudarattamaratoni toimus PT sõude-ergomeetrite võistlus. Alguses läks aega, et masinad üles saada ning omavahel korralikult võistlema panna, kuid peale tunniajast soojendusjooksu ja muidu ootamist said masinad võistlusvalmiks.
Paari meeldetuletava tõmbe järel tulid kohe kenasti meelde Pärnu jõel veedetud trennitunnid ja käsi rakku hõõrunud aerud. Tulemuseks sain esimese eelsõidu võidu ning finaalis jäin 0,2 sekundiga kolmandaks.

* Mingil ajal sügisel sai Männi Mazda korda tehtud ning seejärel ka kellelegi huvilisele Narvast maha müüdud. Asemele sai soetatud auto, millesse mahuvad kõik kolm komponenti - mõlemad vanemad, mõlemad lapsed ning kõigi nelja persooni vajaminevad asjad. Mazdasse mahtus kolmest kaks.
Nüüd on Männi Mazda asemel Sidrun Sara (Citroen Xsara). Suur ja helesinakas ja ökonoomsem, kui väiksem MM.

* Hiljem, kevadel, käisime meeskooriga Berliinins koorikonkursil. Sinna läksime mõttega, et nu täitsa viimaseks ei tahaks jääda. Esimeseks tulemine ei olnud kohe kindlasti tõenäoline, sest kaheksast koorist üks oli peaaegu-et-proffikoor.
Esinemine toimus Berliini filharmoonia kammersaalis. Väga kummaline saal, kus lava asub põhimõtteliselt saali keskel. Aga ära me laulsime ja meie esinemine võeti vastu suurte ovatsioonidega. Tulemuseks - tulime enestelegi üllatuseks teiseks.
Aga sellest on meie koori kirtjutaja Jako kirjutanud juba pikemalt.

* Suve algul sai käidud üks puhkusereisi-sutsakas Korfu saarel. Ilus päikesepaisteline ja padukuum ilm oli. Retsina ja imehead mereannid.

* Suve algul, veidi hiljem, toimus Tallinnas laulupidu, kus sai osaletud ja lauldud ja rongkäigus lippu veetud.

* Suvel sai papsiga hoovi suur mängukeskus ehitatud. Täitsa valmis veel pole, kuid täitsa mängitav-ronitav-kiigutav on igatahes.

* Septembri alguses kutsus Eesti Kaitsevägi mind üle kümne aasta taas paariks nädalaks enda rüppe. Toimus reservõppekogunemine ning üksuseks oli SiStKo ehk siis Side- ja Staabikompanii. Esialgu planeeritud 3 nädalat oli kokku lükatud 2 nädala peale ja ega seal enam väga palju ruumi poleks olnud asju veel lühemaks kokku suruda.
Esimene nädal oli puhas loenguterodu juhtiva(ma)tele kohtadele määratutele. Auditooriumitunnid hommikul kaheksast õhtul kümneni kahe väikese pausiga lõuna- ja õhtusöögi tarbeks.
Esimese nädala laupäeval saabusid reamehed ning kohe, kui oli selge, et kes kelle alluvusse oli määratud, ladusime kola masinatele ja vurasime ära metsa. Seal juba läks reameeste väljaõpetamiseks ning muidu tavaliseks metsalaagrirutiiniks, kuni laagri kokkupakkimise käskluseni paar päeva hiljem.
Ühel momendil lisandus meie kompaniile Kaitseringkonna staabi personal, kelle jaoks töökohtade ja side tagamine oligi meie peamine ülesanne. Järgnevatel paaril päeval oli põhitegevuseks laagri kokku pakkimine-ümberpositsioneerumine-laagri ülespanek.
Õnneks olid minu alluvusse antud mehed kõik vägagi mõistlikud ning ei hakand nende mõnede päevade üle mingit tsirkust tegema ega ajuvabadusi genereerima. Koostöö sujus ülimalt hästi ning pärast "endex" signaali (harjutuse/õppuse lõpp) tänas isegi Lõuna KRK staabiülem mind kättpidi ja jäi minu ning meeskonna tööga vägagi rahule.

* Pühapäeval toimus selle-aastane Tartu Rattamaraton. Tänu mõistvatele ülemustele ning piisavale etteteatamisajale sain kordusõppustelt pühapäeva õhtu asemel ära laupäeval ning seega ei läinud tühja minu registreerumine 89km rajale.
Pühapäeva hommikul oli tunne selline mittemidagiütlev, kuna ei osanud absoluutselt prognoosida RÕKi mõju rattasõiduvormile. Stardinumber oli iseenesest kenasti 1836.
Sõidu alguses sujus kõik kenasti ning esimesest tõusust, millel tavaliselt on massijalutamine plaanis, sai seekord täitsa üles sõidetud - paljulubav. Edasigi läks täitsa kenasti ning suutsin täitsa põhimassiga koos tempos püsida. Matu TP-st läbi sõites olin ma ikka veel sama koha kandis, kust alustasin. Ja siis...
2 km pärast Matu TP-d ühest kergest augukesest läbi vändates käis järku ragin ja enam ei saanudki vändata. Tõmbasin tee serva ning visuaalse kontrolli tulemusena tuvastasin keti purunemise. Õnneks oli mul endal tagavaraks ketilukk kaasas. Kahjuks oli kett nõnda esimeste hammakate vahele ja ümber end põiminud, et kohe tee ääres ei suutnud ära parandada. Egas midagi - jalutuskäik tagasi Matule ning seal sain veel sabast hinni HE tehnikul, kes aitas keti korda teha.
Sealt sain siis napilt enne "laibaautot" minema - kõige viimase sõitjana. Edasi oli maru mõnus sõita - ei mingit trügimist ja oma sõiduraja otsimist. Sai rahulikult oma sõitu teha. Kui keegi selg ees vastu juhtus tulema, siis sai kiirelt temast möödutud ja jälle edasi vändatud. Pundis oleks muidugi lihtsam olnud ning tõenäoliselt oleks ka tempo olnud veidi kõrgem tänu võistlusmomendile.
Kuna keti purunemise tõttu oli lootus saada enda stardinumbrist paremat kohta juba kadunud, siis järgnevad 70km püüdsin võtta asja rahulikult ning kasutasin TP-sid kenasti ära. Kui kusagil poole maa peal liitusid lühike ja pikk trass, siis sattusin seal vist täpselt lühikese maa põhipundi sisse. Ilgelt palju rahvast korraga ja päris mitmed neist suht matkajad. Siiski oli ka kiirustajaid, kellede toel sai natuke tempot üles tõmmata.
Selleks ajaks oli ka selge, et ega see metsas "põrkamine" ei mõjunud just kõige paremini sõiduvormile. Jalad olid suhteliselt pehmud ning eriti ei jaksanud suurematest tõusudest üles siblida. Seega surusin end vastavalt omale jaksule finishi poole.
Viimase TP juures hakkas formeeruma plaan, et kui veidi tempot hoida, siis suudan veel end mahutada 5h piiri alla. Mõeldud - mõeldud. Kui oli veel jäänud 7km, siis tundus, et 20km/h kiirust hoides peaks täpselt jõudma. Õnneks oli vahepeal head kruusateed ning sai kiirust hoida kõrgemal. 4km enne lõppu oli juba selge, et sama kiirust hoides jääb lausa paar minutit reservi.
Finishijoone ületasingi ajaga 4:56:16, mis andis 2641. koha. Startijaid oli kokku 3256 ja lõpuni vändanuid 2952. Polnud päris see koht, mida sisimas enne starti ette kujutasin, kuid täitsa viimaseks ju ei jäänud. Eks nüüd näis, mis järgmine aasta stardinumbriks antakse - kas satub ettepoole 2000 piirist või siis mitte.
 
SÕBRAD

Aweron
Crata
Tomm
Flo
Gea
Shalaya
Xel
Mariana
Mihkli fotoBlog
Küljetuul


Emma pilte

ARCHIVES
09/03 / 10/03 / 11/03 / 12/03 / 01/04 / 02/04 / 03/04 / 05/04 / 08/04 / 09/04 / 10/04 / 11/04 / 12/04 / 01/05 / 02/05 / 03/05 / 04/05 / 05/05 / 06/05 / 07/05 / 08/05 / 09/05 / 10/05 / 11/05 / 12/05 / 01/06 / 02/06 / 03/06 / 04/06 / 05/06 / 06/06 / 07/06 / 08/06 / 09/06 / 10/06 / 11/06 / 12/06 / 01/07 / 02/07 / 03/07 / 04/07 / 05/07 / 06/07 / 07/07 / 08/07 / 09/07 / 10/07 / 11/07 / 12/07 / 02/08 / 03/08 / 04/08 / 05/08 / 06/08 / 07/08 / 08/08 / 09/08 / 11/08 / 12/08 / 01/09 / 05/09 / 06/09 / 09/09 / 10/09 / 11/09 / 12/09 / 01/10 / 02/10 / 03/10 / 04/10 / 05/10 / 06/10 / 08/10 / 09/10 / 09/11 /


Blogger

HaloScan.com

Atom Feed