Mõttesalv

Aasta möödas...

2011-09-22T11:49:00.005+03:00

Blogi on olnud täitsa mõnda aega varjusurmas. Korduvalt olen proovinud panna siia miskit uut kirja, kuid polnud parasjagu piisavalt tugevat inspiratsioonipuhangut, et asi rahuldavalt välja tulnuks. Aga see selleks - parem Hilja, kui Helga (või kuidas see oligi)...
Igatahes, asjadest järjekorras ja vastavalt mälu seadustele ka pöördvõrdeline seos möödunud aja ja jutu pikkuse vahel.

* Kunagi (umbes kuu aega) peale eelmiseaastast mudarattamaratoni toimus PT sõude-ergomeetrite võistlus. Alguses läks aega, et masinad üles saada ning omavahel korralikult võistlema panna, kuid peale tunniajast soojendusjooksu ja muidu ootamist said masinad võistlusvalmiks.
Paari meeldetuletava tõmbe järel tulid kohe kenasti meelde Pärnu jõel veedetud trennitunnid ja käsi rakku hõõrunud aerud. Tulemuseks sain esimese eelsõidu võidu ning finaalis jäin 0,2 sekundiga kolmandaks.

* Mingil ajal sügisel sai Männi Mazda korda tehtud ning seejärel ka kellelegi huvilisele Narvast maha müüdud. Asemele sai soetatud auto, millesse mahuvad kõik kolm komponenti - mõlemad vanemad, mõlemad lapsed ning kõigi nelja persooni vajaminevad asjad. Mazdasse mahtus kolmest kaks.
Nüüd on Männi Mazda asemel Sidrun Sara (Citroen Xsara). Suur ja helesinakas ja ökonoomsem, kui väiksem MM.

* Hiljem, kevadel, käisime meeskooriga Berliinins koorikonkursil. Sinna läksime mõttega, et nu täitsa viimaseks ei tahaks jääda. Esimeseks tulemine ei olnud kohe kindlasti tõenäoline, sest kaheksast koorist üks oli peaaegu-et-proffikoor.
Esinemine toimus Berliini filharmoonia kammersaalis. Väga kummaline saal, kus lava asub põhimõtteliselt saali keskel. Aga ära me laulsime ja meie esinemine võeti vastu suurte ovatsioonidega. Tulemuseks - tulime enestelegi üllatuseks teiseks.
Aga sellest on meie koori kirtjutaja Jako kirjutanud juba pikemalt.

* Suve algul sai käidud üks puhkusereisi-sutsakas Korfu saarel. Ilus päikesepaisteline ja padukuum ilm oli. Retsina ja imehead mereannid.

* Suve algul, veidi hiljem, toimus Tallinnas laulupidu, kus sai osaletud ja lauldud ja rongkäigus lippu veetud.

* Suvel sai papsiga hoovi suur mängukeskus ehitatud. Täitsa valmis veel pole, kuid täitsa mängitav-ronitav-kiigutav on igatahes.

* Septembri alguses kutsus Eesti Kaitsevägi mind üle kümne aasta taas paariks nädalaks enda rüppe. Toimus reservõppekogunemine ning üksuseks oli SiStKo ehk siis Side- ja Staabikompanii. Esialgu planeeritud 3 nädalat oli kokku lükatud 2 nädala peale ja ega seal enam väga palju ruumi poleks olnud asju veel lühemaks kokku suruda.
Esimene nädal oli puhas loenguterodu juhtiva(ma)tele kohtadele määratutele. Auditooriumitunnid hommikul kaheksast õhtul kümneni kahe väikese pausiga lõuna- ja õhtusöögi tarbeks.
Esimese nädala laupäeval saabusid reamehed ning kohe, kui oli selge, et kes kelle alluvusse oli määratud, ladusime kola masinatele ja vurasime ära metsa. Seal juba läks reameeste väljaõpetamiseks ning muidu tavaliseks metsalaagrirutiiniks, kuni laagri kokkupakkimise käskluseni paar päeva hiljem.
Ühel momendil lisandus meie kompaniile Kaitseringkonna staabi personal, kelle jaoks töökohtade ja side tagamine oligi meie peamine ülesanne. Järgnevatel paaril päeval oli põhitegevuseks laagri kokku pakkimine-ümberpositsioneerumine-laagri ülespanek.
Õnneks olid minu alluvusse antud mehed kõik vägagi mõistlikud ning ei hakand nende mõnede päevade üle mingit tsirkust tegema ega ajuvabadusi genereerima. Koostöö sujus ülimalt hästi ning pärast "endex" signaali (harjutuse/õppuse lõpp) tänas isegi Lõuna KRK staabiülem mind kättpidi ja jäi minu ning meeskonna tööga vägagi rahule.

* Pühapäeval toimus selle-aastane Tartu Rattamaraton. Tänu mõistvatele ülemustele ning piisavale etteteatamisajale sain kordusõppustelt pühapäeva õhtu asemel ära laupäeval ning seega ei läinud tühja minu registreerumine 89km rajale.
Pühapäeva hommikul oli tunne selline mittemidagiütlev, kuna ei osanud absoluutselt prognoosida RÕKi mõju rattasõiduvormile. Stardinumber oli iseenesest kenasti 1836.
Sõidu alguses sujus kõik kenasti ning esimesest tõusust, millel tavaliselt on massijalutamine plaanis, sai seekord täitsa üles sõidetud - paljulubav. Edasigi läks täitsa kenasti ning suutsin täitsa põhimassiga koos tempos püsida. Matu TP-st läbi sõites olin ma ikka veel sama koha kandis, kust alustasin. Ja siis...
2 km pärast Matu TP-d ühest kergest augukesest läbi vändates käis järku ragin ja enam ei saanudki vändata. Tõmbasin tee serva ning visuaalse kontrolli tulemusena tuvastasin keti purunemise. Õnneks oli mul endal tagavaraks ketilukk kaasas. Kahjuks oli kett nõnda esimeste hammakate vahele ja ümber end põiminud, et kohe tee ääres ei suutnud ära parandada. Egas midagi - jalutuskäik tagasi Matule ning seal sain veel sabast hinni HE tehnikul, kes aitas keti korda teha.
Sealt sain siis napilt enne "laibaautot" minema - kõige viimase sõitjana. Edasi oli maru mõnus sõita - ei mingit trügimist ja oma sõiduraja otsimist. Sai rahulikult oma sõitu teha. Kui keegi selg ees vastu juhtus tulema, siis sai kiirelt temast möödutud ja jälle edasi vändatud. Pundis oleks muidugi lihtsam olnud ning tõenäoliselt oleks ka tempo olnud veidi kõrgem tänu võistlusmomendile.
Kuna keti purunemise tõttu oli lootus saada enda stardinumbrist paremat kohta juba kadunud, siis järgnevad 70km püüdsin võtta asja rahulikult ning kasutasin TP-sid kenasti ära. Kui kusagil poole maa peal liitusid lühike ja pikk trass, siis sattusin seal vist täpselt lühikese maa põhipundi sisse. Ilgelt palju rahvast korraga ja päris mitmed neist suht matkajad. Siiski oli ka kiirustajaid, kellede toel sai natuke tempot üles tõmmata.
Selleks ajaks oli ka selge, et ega see metsas "põrkamine" ei mõjunud just kõige paremini sõiduvormile. Jalad olid suhteliselt pehmud ning eriti ei jaksanud suurematest tõusudest üles siblida. Seega surusin end vastavalt omale jaksule finishi poole.
Viimase TP juures hakkas formeeruma plaan, et kui veidi tempot hoida, siis suudan veel end mahutada 5h piiri alla. Mõeldud - mõeldud. Kui oli veel jäänud 7km, siis tundus, et 20km/h kiirust hoides peaks täpselt jõudma. Õnneks oli vahepeal head kruusateed ning sai kiirust hoida kõrgemal. 4km enne lõppu oli juba selge, et sama kiirust hoides jääb lausa paar minutit reservi.
Finishijoone ületasingi ajaga 4:56:16, mis andis 2641. koha. Startijaid oli kokku 3256 ja lõpuni vändanuid 2952. Polnud päris see koht, mida sisimas enne starti ette kujutasin, kuid täitsa viimaseks ju ei jäänud. Eks nüüd näis, mis järgmine aasta stardinumbriks antakse - kas satub ettepoole 2000 piirist või siis mitte.

TRM 2010 ehk Müttamised Mudaliigas

2010-09-24T10:30:00.007+03:00

Põlved polnud juba poolteist nädalat valutanud.
Uduvihma sadas tihedalt, kuid peenelt.
Kõik starti kogunenud 3200 inimest olid valmistunud (kes rohkem, kes vähem) eelseisvaks retkeks. Meeles pidades eelmise ja üleelmise aasta sõite, võis arvata, et paraja pingutuse ja hea õnne korral võiks väntamisega ühele poole saada 4,5h-ga. Oli ju eelmiselgi aastal olnud veidi märg ja mudane. Korraldajad arvasid, et rajal võib kohati leiduda muda.
Kui stardipauk käis, sai suhteliselt edukalt liikuma. Olin paigutunud kusagile sinna 1500 juurde. Mingi ime läbi olin stardinumbri saanud 2000 sisse (vaatamata eelmise aasta 2100+ saavutatud kohale) ja paigutasin end suhteliselt stardikoridori algusepoole. Lisaks surusin lintide tõustes end aktiivselt kaasa rahvaga ning sattusin täitsa normaalsesse kohta.
Kui stardikoridori asfalt lõppes ja hakkas muru, siis esimene mudaauk oli 20m hiljem. Korraldajad olid enda mudakohaste arvamustega _veidi_ mööda pannud. Esimese 300 meetri peal olid juba külg ees kruiisijad. Esimene tõus oli täielik mudabassein. Ja ega edasi paremaks väga ei läinud. Asfalt ja kruusatee olid küll kõvemad, kui mitte väga palju. Läbides mudamülgast, mis täpselt enne Matu TP-d oli, vaatasin ohates 10 meetrit kõrval kulgevat täiesti kena kruusateed ning nügisin-vedisi koos ülejäänud jalgratturitega ratast läbi muda :P
Ja see kõik oli vaid algus mudakogustele. Kuni viiekümnenda kilomeetrini oli täitsa mudaliiga. Kokku tundus, et vist sai ratast lükatud mingi kümme kilomeetrit. Tegelikkuses vist tõenäoliselt vähem, kuid kohapeal tundus see kõik nii palju pikemana. Üks töökaaslane, kes kah seal sumpamas käis, võrdles neid mudalõike, kus ratast lükata sai, selle maaliga (asenda mõttes laev rattaga).
Igatahes... Kusagil kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas endast tunda andma vasak (xDreamil põrutatud) põlv. Tuli siis rõhuda veidi teisele jalale rohkem. See veel ei valutanud.
Sai sedasi täitsa edukalt liikuda. Paarteist kilomeetrit hiljem ühel tugevama pinnaga laskumisel sattusin sõitma piki ühte jälge. Kõik oli kena ja laskumine täitsa vahva. Järsku otsustas aga see rööbas, kus ma veeresin, teha hüppe 20cm paremale ilma minuga eelnevalt konsulteerimata. Tulemusena liikusin (vähemalt tahtsin liikuda) mina edasi sama teed pidi, mis ennegi liikusin. Ratas aga hakkas mind toetama teise nurga alt ning mingite füüskareeglitega koostöös (kahtlustan gravitatsiooni) vähenes see nurk ratta ja maapinna vahel kiirelt. See moment keeras aeg endal tempo veidi maha - jõudsin tõmmata endal ühe jala klipist välja (et see jalg kukkudes ratta alla ei jääks) ning sain vaadata välja veel koha, kuhu ma maandusin. Jõudsin veel keerata näo asemel ette kiivri, mis peas oli ning maandusingi teeäärsesse paksemasse heina hunnikusse. Esmapilgul tuvastatud kahjud hindasin äärmiselt kergeteks - kiivril tuli nokk küljest ära (käib takjapaelaga tagasi), lenks läks viltu (väänasin sirgu tagasi) ja joogipudelikorv väändus veidikene.
Kui end püsti kobistasin ja ratta selga tagasi ronisin, selgus et parem põlv oli siiski kah paugu saanud. Kahtlustan ratta küljes olnud lapsetooli kinnitus kolakat. Vändata sain ja edasi liikusin, kuid erikuradihea see polnud. Kangus ja veidi ka valu andis vändates vähehaaval järgi ning varsti sai täitsa sõita. Kuni järgmise mudaauguni, kus kõik tulid kenasti kollektiivselt ratta seljast maha. Ega ma halvem tahtnud olla siis. Ronisin kah maha ja.... raisk! Põlved olid väntama harjunud, mitte kõndima! Valus... "Õnneks" oli muda niipalju, et minu komberdamine ja seal mudaaugus kakerdamine nägid välja peaaegu samasugused :P Mõningase jalutamise järel hakkasid siiski jalad kõndimisega harjuma ning valu vähenes. Kuni selle momendini, kui tuli jälle ratta selga ronida. Olukorra muutumine - kanged ja valusad põlved. Aga mis teha - finishini oli veel ligi 40 km. Tuli edasi vändata.
Vaheldumisi vändates, ratast vedades ning aegajalt ka ratast sopast puhastades, kuna pori oli nii palju, et rattad kiilusid kinni, see tee kulgeski. Vahepeal ratast lükates nägin (hilisemale infole toetudes) üht võistlejat, kes oli rajal insuldi saanud ning paarsada meetrit edasi teist, kes oli kukkudes kaelalüli murdnud. Maraton on ikka "puhas" "rõõm" (kasutades maratoni reklaamlauset).
Aga aitab veidi kehvast poolest. Hea oli see, et pärast Palu TP-d läks sõit kenamaks ja sujuvamaks. Veidi varjutas olukorda vaid matkasõitjate rohkus, kuid sellel oli ka oma plusspool - päris palju tõstis tuju, kui sai ikka mitmetest ja korraga mööduda. Ja kiirust sai kah korralikumat, kui 10 km/h. Lõpus olnud "laastupinnas" oli veidi üllatus, kuid sellest sai juba täitsa läbi ukerdada.
Lõpuks sai siiski poole maa peal tekkinud eesmärk täidetud ja finišijoonelt veeresin üle ajaga alla kuue tunni. Napilt siiski ei mahtunud 2000 hulka. Aga väga napilt. Siiski numbritest:

Martin Vlassov - koht: 2035. - aeg: 5:53:46. Pulss - 170/196.

Juba jalutan ja juba nii mudane... Aga alles 12km möödas... Daki klõps...

Roosta Ekstreem

2010-09-20T14:35:00.007+03:00

Sai ükskord siis Roostal xDreamil käidud. Kuna Roosta on Tartust ikka omajagu kaugel ning start oli kell 10 hommikul, siis eriti ei ahvatlenud idee kella neljasest ärkamisest. Seetõttu ka pakkisime rattad eelmine õhtu auto peale ning vurasime Tallinna. Kiire ja tõhus ööbimine Liisi vanemate juures ning pärast tõhusat hommikuputru olimegi jälle teel Roosta poole. Ilm ei tõotanud just eriti head. Ilmateade oli lubanud igasugu roppusi ning eelmise õhtu sõitki oli parasjagu ligane.
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.

Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).

Väsinud, aga õnnelikud...

----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.

GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615

Aweroni pajatused kah sellest etapist.

Kuidas kokku hoida palju raha a.k.a. tisleriminutid

2010-09-01T01:06:00.003+03:00

Asi algas sellest, et Emma on juba mõnda aega maganud kokkukäivas reisivoodis, mis tegelikult on ajutise lahendusena mõeldud kasutamiseks. Lisaks oli ta suutnud ühte serva tekitada piisavalt suure augu, et ebaõnnestunud vähkremise käigus võinuks ta voodist välja libiseda. Ühesõnaga - talle oli vaja korralikku voodit.
Järgmine moment saagas oli see, kui sai ükspäev ammu käidud poes lastevoodite hindasid vaatamas. Ulme. Natukene laudasid ja veidi kruve ja vähim hind, mis leidsime, oli 1500.- + madrats. Umbes samal ajal juhtusin ma netis kolades ka Puumarketi kodulehele, kust leidsin, et hööveldatud laudade hinnad ei olegi teab mis ulme.
Lisatõuke andis projektile see, kui kammisin perekooli foorumit. Lootsin leida Tartust mõnda normaalset kasutatud lastevoodit, mida kaaluda osta. Ühe leidsin, kuid see polnud just kiita - kaks aastat kusagil kuuri all vedelenud poolpehmudest saepuruplaatidest kokku keeratud karp, millel polnud (praegu veel kindlasti) vajalikke servakõrgendusi. ja hind oli 500.-
Sai siis natuke mõeldud, mõttetele arvutis visuaali külge poogitud, kuni leidsin asja täiesti teostatava olevat. Paar kõne ka papsile ning saigi asi täna ette võetud.
Poest veidi laudu, liiste ja kruve.
Mõõtmisele, saagimisele ja kergele lihvimisele kulus kokku poolteist tundi. Teine poolteist tundi läks asjade omadele kohtadele kruvimiseks ja enne kruvidele aukude puurimiseks. Ja saigi Emmale uus voodi valmis. Kohapealsed testid näitasid, et voodi kannatab 200kg ikka ära - mina ja paps seisime kahekesi voodis ning see ei teinud kriginapojakest kah mitte.

Kokkuvõttes: puidu materjal - 360.-, kruvid - ~40.-, põhjavineer - sain papsi käest tasuta, kuna tal juhtus parajasti õige suurusega plaat olema (muidu oleks maksnud vast 100.- ... 150.- ringis). Lisak veel madrats 695.- (oleks saanud odavamalt, kui oleks teiste mõõtmetega teinud voodi).
Sääst võrreldes sellega, kui oleks poest ostnud valmis voodi - 1200.- miinus kaks tundi vahvat nokitsemist. Kaks selle pärast, et ka poest oleks saanud voodi juppidena ja oleks pidanud kokku panekule aega kulutama.

Fotod tulemusest:

----------------

Teistest asjadest. Markus käis kunagi mõni aeg tagasi jälle arsti juures mõõtmas - 9400g ja 73cm. Käputab juba täitsa asjalikult ning ajab end asjade najal püsti. Minu najal on minust kinni hoides ka paar küljesuunalist järjestikust sammu astunud. 3,5 hammast on.

18,2km puhast hullust

2010-08-31T22:48:00.003+03:00

Ehk kuidas ma esimest korda triatlonil osalesin.

Et asjast täielik selgus saada, siis tuleb veidi kirjeldada eelnevat olukorda.
Kui ma tartust Sverikult laenatud autoga (väga suured tänud talle) Otepää poole sõitma hakkasin, oli eepool taevas päris ilus ja puhas. Tahavaatepeeglit täitis aga ühtlane tumesinine. Mida enam ma Arulale lähenesin seda ähvaradvamalt see sinine pilvemassiiv mu peale vajuma hakkas. 5km enne võistluspaika jõudmist jõudis minuni maru - algul tuulehoogudena (teele oli paisatud juba mu käsivarrejämedusi oksi) ning hiljem täieliku lausveena. Viimased paar kilomeetrit tuli tunnetuse ja peaaegu-et-käsikaudu kobamise abil sõita.
Kohale ma siiski jõudsin ning parasjagu selleks ajaks, kui hakati inimestele numbreid markeriga käte-jalgade peale joonistama. Sain endale viie õlavarre peale ning jäin murelikult vihmavalingute lõppu ootama. Õnneks sai sadu poole tunniga otsa - täpselt selleks ajaks, et sai planeeritult stardi õigel kellaajal teha.

Ujumisdistants pidi algselt olema 250m ja ümber mingi pisikese saarekese, mis järves oli. Kuna aga eelnev maru oli saare ajanud enda endiselt kohalt ära, siis sai uueks "sihtmärgiks" enamvähem samale kohale paigutatud paat(kond). Enamvähem oli tegelikult veidi lähemal ja seega oli ujumist hinnanguliselt 200m. Stardivile anti siis, kui kogu seltskond oli end kaelani vette rivistanud. Enda üllatuseks suutsin lausa tervelt veerand distantsi arvestatavat krooli ujuda. Sealt edasi otsustasin paremaks konna imiteerida. Positsioon huvitaval kombel sellest ei halvenenud ja veest tulin välja kuuendana. Stardis oli mehi kokku 18.
Vahetusalas võtsin ma asja rahulikult ning ei hakanud hullusti rapsima. Lasin korra hingel tagasi tõmbuda ning sättisin end rahulikult riidesse ratta ja jooksu jaoks. Vahetusalast väljudes olin 11.
Rattasõit. Enne algust mõtlesin küll, et peab alguses rahulikult võtma asja ning vees ligunemisest veidi jahedad lihased soojaks saama ning alles siis paugutama hakata. Siis kui juba võistlus käis, polnud sellest algsest mõttest enam midagi järel. Nii kui ratta selga sain, hakkasin sügama. Hirm oli ka sees veidi, et rada vaid 14km ja saab vahest enne otsa, kui hoo sisse saab. Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Esimese kahe kilomeetriga tõmbasin end korralikult kinni ning järgnev maastiku ning raja kombinatsioon oli tappev. Maastik - Otepää ja tehvandi kandi mägismaastik. Rada - poole tunni paduvihma tagajärjel täiesti pehmeks ja savijaks muutunud maastikureljeefi järgiv kruusatee. Ühesõnaga rattasõit oli tõsiselt raske. Lisaks, kui ma olin just parasjagu suutnud end enamvähem normaalselt vedada ühest järgnevast mäest üles, selgus, et eelnev maru oli ühe kase risti teele langetanud. Egas midagi - ratas endale selga ja kusagilt tee pervesid pidi turnima :P Vähemalt neli korda kontrollisin sõidu jooksul tõsimeelselt, et ega ometi mul tagumine kumm puruks pole läinud.
Selleks ajaks, kui jooksu jaoks vahetusalasse jõudsin, oli trassi peal minust möödunud 2 meest. Vahetusalas jõudis veel üks minust mööduda puhtalt selle pärast, et tal polnud klippidega pedaale ning sai sõita kohe jooksutossidega.
Jooksma hakates oli enesetunne juba märksa parem. Salamisi kartsin, et on sama hull, nagu Jürka oli kommenteerinud varem ning et tuleb vaikne tönts-tönts ja Monty Pythonliku Lollaka Kõnnaku hale vari. Siiski suutsin ma täitsa joosta. Jooksutrassi alguses läksin ka mööda sellest, kes oli minust vahetusalas möödunud. Kuna trassile oli paigutatud ka (erinevalt tavalistest rahvatriatlonidest, mis kulgevad suhteliselt tasastel pinnavormidel enamasti) üks väga korralik tõus, siis poole maa peal tõmbas ronimise lõpuks "keti" veidi maha. Seal sai jälle minust mööda see mees, kellest ma jooksu alguses möödusin. Enam ei jätkunid jaksu teda püüda. Pidin tegema pingutusi, et rohkem möödujaid ei oleks. Mis ka napilt, kuid siiski õnnestus.
Kaks varem seatud eesmärki - 1) asi läbi teha ja 2) mitte viimaseks jääda said täidetud.
Nagu hiljem üks ka osalenud töökaaslane ütles, et kui me selle triatloni läbi tegime ja täitsa ära ei surnudki, siis tavalised rahvatriatlonid peaks olema käkitegu (tasasem reljeef ja enamasti ratas asfalti pidi).
Kokkuvõtteks: aeg - 1:14:20 ja koht - 14. (13. töötajate arvestuses, kuna üks oli ka "võõrleegionär").

Siin ma veel jaksasin... Tormamas ratast sõitma...

--------

Hiljem oli siuke tunne, nagu jalad poleks päris minu omad olnud ning tuli lausa mõelda, et kuidas nüüd neid jalgu liigutama pidi.
Pisikese airsofti-trennikese käigus, kuhu ma pärast triatloni kohe suundusin, meenutasid igasugu manöövrid ja varjumisliigutused pigem aegluubis kokkuvarisemisi ja kukkumisi kui taktikalisi liiikumisi :P

xDream II OV - Tamsalu

2010-06-13T22:17:00.004+03:00

Kaks päeva enne XDreami etappi nägin päris julgustavat und.
Nägin unes, et xdreami etapp hakkas rattasõiduga. Selle sõidu jooksul siis nägin, et meil kolmel läksid kõigil kummid vähemalt korra puruks. Lisaks läks meil kolme peale umbes viis korda ka kett pooleks. Neid asju vaikselt remontides ja edasi kulgedes jõudsime rattafinishisse ja jalgsietapi starti. Jalgsietapi käigus juhtus kuidagi nii, et orienteerusime end kenasti kaardist välja. Seal kus orienteerumise kaart lõppes, lõppes ka loodus, maastik, kõik... Jäi ainult selline tühi ruum, nagu Matrixi filmis see valge treeningruum.

Igatahes pühapäeva hommikul sai kella kuuese äratuse peale silmad lahti aetud ning asjatama hakanud. Kiirelt asjad ja ratas auto peale ning tiimikaaslastele järgi ja seejärel kiirelt nina Tamsalu poole. Mida enam võistluspaiga poole jõudsime, seda enam temperatuur langes. 30km enne kohale jõudmist hakkas vihma sadama. Jei!
Kohapeal sai end riidesse topitud (vähemalt neisse riietesse, mis ei ununenud koju) ning numbrid külge, rattad hoidlasse ja oligi peaaegu stardi aeg. Ja vihma muudkui sadas.
Kui stardipauk käis jooksis stardikoridor imekiiresti tühjaks. Meie jäime veel kaarti uurima. Nähes kaarti, kadus minu lootus, et kõik on kenasti järjest - kogu jalgsiosa, siis kanuu ja siis ratas. Ratas ja jalgsiosa oli jupitatud ja omavahel segatud.
Algas asi jalgsietapiga. Esimene ots oli kohe ka veidike vimpkaga. Igale tiimiliikmele oli oma punkt määratud, pärast mida siis tulnud kokku saada teises KP-s. Kuna meie eesmärkide hulgas ei olnud võitmist, olid vaid ellujäämine ja raja läbimine, siis otsustasime ja kõik esimesed kolm punkti koos läbida. Ei olnud nood ju üksteisest teab mis kaugel kah. Kolmanda esimese KP-ni jõudes (olime läbinud ~1,5 km) sain vastiku üllatuse osaliseks - herilane nõelas hüppeliigesesse. Õnneks ma allergiline pole ning kuna jooksmist tuli kohe otsa päris palju, lahtus ka häiriv valu varsti. Edasi tuli palju poolmudasied metsateesid ning lisaks võsas rabistamist. Mingi moment kui otsustasime ringi ja kruusateede asemel otse läbi võsa ja raudtee serva mööda kasuks, läks osakene unenäost täppi. Peaaegu jõudsime kaardist välja. Õnneks loodus siiski otsa ei saanud.
Pärast 8,3km läbi jooksmist oli jalgrataste kord. Jalgsietapi eelviimasesse punkti liikudes sõitsid meile vastu juba esimesed lühikese etapi ratturid. Selles punktis, kus me kohtusime, tuli neil üles sõita üpriski järsust ja pikast tõusust. Meie otsustasime juba siis, et ei taha seda ratastega võtta. Õnneks oli ka ringimineku võimalus. Pärast seda läks edasi paras muda sonkimine ja pisikene kruusatee jupp kuni rattaetapi lisaülesandeni.
Lisaülesandeks olid kuus puuklotsi, millede puhul oli vaja nende liigid ära määrata. Iga valesti määratud puu eest sai trahviringi 250m. Meie kui hullult targad tendroloogid määrasime asjad ära ning tulemusena läksime enda pooltteist kilomeetrit jooksma :P Ning seejärel läksime veel samapalju joonorienteerumist tegema. Selle käigus kadus minul igasugune suunataju. Vana energia oli otsa saanud ja uus, mis sisse söödud, polnud veel jõudnud uut käiku sisse lüüa. Õnneks olid meie ees jooksnud umbes 150 meeskonda veel ning meil polnud vaja muud teha, kui mööda sissetallatud rada edasi paterdada :P Sinna joonorienteerumisele niiöelda jäid ka mu jooksupüksid, kuna seal oli vaja ületada ühte okastraataeda ning rattakingad on märgade kivide peal vägagi libedad. Seega üks ja teine asi kokku ja õigel ajal ma libastusingi ning üks pükste säär rebenes veidi.
Joonorienteerumisele järgnes suhteliselt konkreetne rattasõit kanuuetapi algusse. Ei mingeid vahepealseid KPsid. Kanuu etapi alguses oli aga üks punkt, millega garanteeriti, et kui vihm ei olnud veel sind piisavalt märjaks teinud ning sul polnud plaanis kanuuga ümber minna, siis kuivaks ikka ei jäänud. Nimelt oli punkt hüppetorni platvormi peal ning platvormi ja kalda vahel oli mõne meetri jagu peaaegu kubemeni vett (või siis vööni mõnele lühemale meeskonnaliikmele :P).
Hüppetorni punkt võetud, läks kanuuga uhamiseks. Risti-rästi üle kogu palamuse järve. Vahepeal sai näha teisi meeskondi oma kanuuga ümber minemas ja kanuud uppumas. Meil läks õnneks libedalt. Ka kanuu lisaülesandega saime hakkama eeskujuliselt - vaja oli kümnest õllekastist torn laduda ja sinna otsa üks meeskonnaliige istuma saada. Abiks tuli nähtud eksperttehnika tudengite kevadpäevadelt. Saigi peaaegu, et ahvikiirusel need kastid enda alla laotud ja ülesanne täidetud. Jätkus juba varemast selge kanuutamine koos paari teetammi ületamisega, veelkord see kubemeni vesi ja läkski rattasõit edasi. Vihm ei olnud siiani lõppenud, vaid oli vahelduva eduga olnud kas kerge 150% õhuniiskus, või siis laussadu. Tänu sellele vihmale ja kanuus suhteliselt paigal istumisele olid märjad jalad jõudnud kangeks minna ja veidi külmetama hakata. Seega rattasõidu alustamine oli suhteliselt vaevaline.
Viimane, umbes 13 km jupp, oli pooles ulatuses asfalt. Meie valisime nii. See, mida me ei valinud, oli vastutuul koguks selleks ajaks. Aga pungestasime nagu jaksasime ning sõitsime kõige vähem jaksaja tempo järgi. Kui lõpuks metsa vahele saime, oli eelviimane KP käes ja võis viimast püüdma minna.
Taas oli trassivalik - kas kruusatee ja ringiga või veidi mudane metsatee otse. Läksime mööda viimast. Mõni maa hiljem ühel kiiremal laskumiste komplekti lõpul kuulsin mõnikümmend meetrit tagapool mütsatust ja raginat. Kiire pilk tuvastas, et ühel meeskonnakaaslasel oli ratas otsustanud omi asju teha ja seega tuligi kukkumine. Kahjuks ei teinud ta seda üksi. Samas jäid kõik osalised õnneks terveks.
Lõpuks, kui kukkumisest toibutud ja viimase punkti lähedale juba jõudsime, tekkis väike segadus. Nimelt oli viimane punkt n.ö. tähelepanu punkt. Üks kolmest esimesest eraldi KP-st, mis pidid olema mingid lipud. Mina mäletasin vaid ühtesid lippe (mis olid valed), Awe mäletas õigeid lippe aga seostas vale punktiga ja Liisi ei teadnud lippudest midagi. Õnneks oli ühe punkti lipp suurelt teelt, millel me aru pidasime, näha ning teine punkt oli liiga kaugel. Seega läksime peale mõningast siia-sinna piilumist vaatama kolmandat punkti (mille juures mina maadlesin herilasega ning seetõttu polnud mul selle punkti lippudest mitte mingit aimdust). Nagu meie õnneks olidki seal kolmandas KP-s need õiged lipud ja siis sealt oli finishini juba vaid paarsada meetrit. Seega ots õigesse suunda ja nii kiiresti kui täiesti tühjaks pigistatult jaksasime, finiši poole. Ja NÜÜD lõppes ka vihmasadu :)

Lõpetamise järel oli lausa taevalik tunne lõpuks, kui ratas mudast pestud, kuivad riided selga tõmmata ja sooja autosse istuda. Liisi võlus veel kusagilt enda kotist termose kuuma teega kah välja. No mida veel vaja :P
Kuna minul oli kogu eelnev trenn seisnenud just rattasõidu harjutamises ning Awe ja Liisi olid vist vaid ühe pikema sõidu teinud, siis minu jaoks oli ratastega sõitmise kohad puhkuseks. Samas, oli ka millest puhata, sest jooksutrenni mina polnud viimase aasta jooksul vist sammukest kah teinud. Kanuust rääkimata - selles polnud ma varem kunagi istunud.
Lõpptulemustega saame igati rahule jääda: B-rajal 129. koht 163 lõpetaja hulgas (segavõistkondade arvestuses 32. koht 49 lõpetaja seas). Aeg oli poolteist minutit alla kuue tunni :)

XDreami kodulehel on näha ka kaarte. B-raja omad on siin --> esimene pool ja teine pool
Gps-i mahamärgitud rada on siin --> http://rnkpr.com/a6o9fw

Meie rõõmus tiim peale vaprat finišeerumist. (Foto: Viljo Pettinen)

29. Rattaralli ehk võidame sõidu esime 20 kilomeetriga

2010-05-31T11:23:00.004+03:00

Võistluspäeva hommikul oli mul enesetunne hea, vaatamata taustal pakitsevale nohu ja põskkoopapõletiku kombole. Sõitmist õnneks need kumbki ei tulnud segama.
Parkisin end 20 minutit enne starti stardikoridori ning leidsin end kenasti poodiumi eest. Minust ettepoole jäi vast sada või veidi enam ratturit. Stardilindini oli maksimum paarkümmend meetrit. Minut enne starti sai kenasti ka gps käima lülitatud ning jäigi vaid oodata stardipauku.
Erinevalt eelmise aasta minutisest stardipaugujärgsest ootamisest sain kohe liikuma ka hakata. Koos selle liikumahakkamisega kaasnes ka eksimatult äratuntav lopa-lopa hääl ning jube taignasõtkumise tunne pedaalides. Kiire pilk rehvidele tuvastas purunenud tagumise kummi. Sõidetud oli ~30 meetrit.
Laveerisin kiiresti läbi grupi ühte serva välja, keerasi ratta "selili" ja asusin kiirelt ning kirudes kummi vahetama. Ratturid muudkui möödusid ja möödusid. Kummivahetusele kulus kuus ja pool minutit. Eebleid ja asju rattakotikesse toppides kuulsin veel, kuidas kommentaator hüüdis maha, et viimane hilineja olla kiirustades stardikoridori tormanud. Ratas kiirelt tööasendisse tagasi, hops sadulasse ning väntama. Pilgud siia-sinna kinnitasid tõsiasju - seljataga oli stardikoridor täiesti tühi, see viimane kiirustaja oli minust just möödunud ning kulges paarkümmend meetrit eespool. Ülejäänud sõitjad olid juba keeranud ära vasakule Riia mäe poole. Mis siis ikka - ka KÕIGE viimasena startimine on uus ja omajagu huvitav kogemus.
Kuna 71km on siiski matkasõit ja mõned tulevad seda sõitma tõesti ka kui matkasõitu, siis juba kaubamaja ülekäiguraja juures sain viimased sõitjad kätte. Kogu pettumus ja trots, mis kummipurunemisega kaasnes (ja võibolla veidi ka see nohuvimm), lükkas mõtte rahuliku pulsiga sõidu alustamisest utoopia kategooriasse. Kaubamaja ristilt üles pöörates oli juba pulsikellal kaunikujuline 180 vastu vaatamas. Kui pulss juba selline, siis tuleb ju vastavalt sellele ka tööd teha :P Hakkasingi siis udjama kuis jaksasin.
Selle sama sõidu matkaliste omaduste tõttu olid ka alguses kõik kes mulle selg ees vastu tulid numbritega kõvasti 6000+ ning hoidsit tempot seal 16-18km/h juures. Mina aga tahtsin tempot üle 25km/h ning numbreid alla 5500. Selliseid aga eritit ei leidunud seal. Seega tuli ise omale tempot teha ja ise vapralt tuult ning sääski rinnaga lõigata. Umbes 16 km kandis tuli hetkeks üks rattur ja tegi minule sobivat tempot. Umbes kilomeetri sai tema tuules kulgeda, kuid siis ta vist väsis ära ning hakkas mingi naljagrupi sabas tirri laskma. Hüppasin kiirelt ta tagant välja ning läksin jälle oma tööd tegema. Veidi enne seda avastasin ühe eessõitja vigurdamise peale, et suures tuhinas ratast vahetades olin unustanud tagumise piduri kinni tagasi panna. No kurat temaga. Esipidur toimis veel ja üldse tahtsin ma ju kiiresti udjada, mitte vaikselt pidurdada. :P
Esimese toitlustuspunkti juures oleks mind peaaegu, et sunnitud vägisi TP-s peatuma, kuna mingi veider kamp otsustas 200m enne punkti korraks tõmmata end vasakusse teeserva. Ma vaatasin, et viisakad inimesed ja lasevad kiirema tulija endast mööda. Eksisin. Momendil, kui ma olin neist vaid mõned meetrid taga pool, otsustasid nad teeserva vahetada. Ja seda kõik korraga. Selle liigutusega püüti mind kaunikujuliselt karpi. Siputasin seal nende vahel ja selgitasin, et tahaks siit või siis sealt poolt neist mööduda. Kahjuks oli neil vist ainult rosin silme ees ja seega ei saanud aru, mis tahetakse. Nõnda ma siis seal balanseerisin veidi ja üritasin kiiruse puudumise tõttu mitte külili kukkuda. Õnneks sain enne liikuma, kui oleks pidanud jalgu klippidest kiskuma hakkama.
Pangodist Elvasse oli põhimõtteliselt soolosõit. Kellegi tuulde polnud mõtet küll end parkida, sest kasu oleks selles tegevuses olnud kaheldava väärtusega. Elvas oli kahest paagist vaid pool veel täis ning seega oli vaja jooki juurde võtta. Seal oli ka koht, kus ühinesid lühikese ja pika raja sõitjad. Pärast TP-d sai veel mõned kilomeetrid lühikese raja sõitjate vahet keritud. Lühikese raja numbrid olid nüüd juba suures osas seal 5500-6000 vahemikus.
Mingi moment tuli tagant üks paar pika raja sõitjaid. Nende tempo tundus selline paras ning ma haakisin end neile sappa. Paari nõrgem lüli maastikurattaga kukkus varsti tempost ära ning ei tea, kuhu ta jäi. Teine jätkas tublisti vedamist. Tempot hoidis ta kenasti 30 lähedal, vahepeal ka 40 kandis. Sedasi sai kenasti kulgetud ja paljudest grupikestest möödutud kuni Lõunakeskuse TP-ni.
Seni tublisti terve tee vedanud Bianchi-rattur keeras sinna sisse. Kuna oli jäänud veel vaid 10km, siis ei hakanud ma end selle pausiga väsitama ja litsusin edasi. Meil seni sabas olnud paar ratturit kasutasid hetkelist kahtlevat olekut ja tempolangust ning läksid minust mööda. Rebisin end neile sappa ning jätkasin nendega koos varasema tempo hoidmist. Kusagil Tarbuse kandis võtsid ees olijad end kõrvuti, lasid jala sirgu ning otsustasid kõva häälega vesteldes, et ei lähe end lõpus tühjaks sõitma, vaid veerevad allamäge lõpuni. Siis jaksavat pärast ka koju vändata.
Mina päris seda meelt polnud, sest sõidu lõpp on siiski seal, kus on finiš, mitte 3km enne seda :P Libistasin end parajasti mööduva neliku sappa ning jäin sinna tuulevarju otsima.
1km märgi juures mõtlesin teha sama, mis eelmine aastagi - käigud põhja, laup lenksadele ja täie auruga viimast pungestust tegema. Spurdi alguses sain kenasti 44km/h käte ja suutsin seda ka hoida mõnedsajad meetrid, kuni sai silla alt läbi ja see viimane kurv ära tehtud. Siis lõi aga täieline vastutuul "oimetuks" ning kiirus vajus 34 peale. Pusisin, mis ma pusisin, aga see oli ka kogu finišikiirendus. Libisesin selle kiirusega siis lõpuni.
Pärast lõppu, kui kiibikoristaja-neidude juures jala maha panin, käis kett esimese hammasratta pealt plaksuga maha ja jäi pedaali külge rippu. Hea, et varem ei juhtunud midagi :)

Igatahes, läbi tehtud. Natuke andmeid:
Mitteametlikud tulemused ütlevad: aeg - 2:32:36, koht 695. (1840 finisheerujat).
Pulsikell ütleb: keskmine pulss - 182 lööki/min, max - 194 lööki/min.
Gps-i salvesatud andmed: http://rnkpr.com/a681z9

Mina (paremal, sinises) tabatuna Elva TP-s värskendust võtmas.

Rattatrenn

2010-05-27T11:32:00.003+03:00

Eile sai tehtud esimene trenn, mille juures kasutasin jälgimiseks enda uut telefoni, kui GPS-seadet. Tulemus oli päris hea. Salvestas sõidu kenasti ära, jälgis ilusti kiirust ja kõrguste liikumist. Hiljem kodus (kui sai wifi ühenduse kätte) sikutas trajektoorile taustaks ka Google'i kaardid :)
Tulemust saab näha siin -> http://rnkpr.com/a63qel

Asjadest...

2010-05-19T14:06:00.002+03:00

Markus käis arsti juures (4k 2n). Muu hulgas kaaluti-mõõdeti - 8200g ja 69cm. Arst avaldas arvamust, et veidi veel ja ongi aastase lapse kaal käes. :S :D

Emma mõõdeti 2 aastaseks saamise puhul üle - 11,8kg ja 87cm.

-------

Täna oli meil siin Tartus taevas võimalik trips-traps-trulli mängida. Esimene ring on juba paigas.

*

2010-04-21T13:31:00.001+03:00

Markuse viimase (3-kuuse) mõõtmise kaalumise tulemused: 7530g ja 66,5cm.
Nende mõõtmetega on ta samavanast Emmast ees täpselt 4,5cm ning pooleteise kiloga.

Rattasõit on ajavõit :P

2010-04-20T10:45:00.002+03:00

Täna sai siis avatud selle aastane rattasõidu"arve". Tulin hommikul rattaga tööle. Ja nagu spetsiaalselt selleks puhuks oli hommik "mõnus". Muudel hommikutel on ikka 4-5-6 kraadi sooja või nii. Täna oli Emmat lasteaeda viies -1 ja kodust pärast välja minnes 0. Suht karge oli sõita. Aga kusagilt pidi ju tulema impulss, et eelmise aasta tolm rattalt maha pühkida. :P Aga tööletuleku aeg on enamvähem sama mis autoga (20 min), kuna auto tuleb parkida üle jõe ja siis sealt jala tulla. Ratta saab aga tasku keldrisse parkida :)
Eelmisest aastast jalgadesse jäänud mälestus on täitsa seal ja jube imelik oli ilma clipideta sõita. Poolt jõudu polnud ja teine pool jõust oli rõvedalt ülekasutatud. Järgmise korra tarbeks peab vist siiski otsima sõidukingad üles, et saaks normaalselt (nii nagu hea ja harjunud on) vändata.

Jätkuvalt kevad :)

2010-04-13T14:59:00.002+03:00

Laupäeval sai perega tehtud ühine ring linna peal. Sai Emmale näidatud suureks paisunud Emajõge. Hiljem käisime ka tiiru botaanikaaiast läbi, kus nägin selle kevade esimesed liblikad ära. Kirjud olid kõik.
Põhilised, mis seal õitsesid, olid krookused. Veidi oli ka sillasid ja mingeid ülisuuri lumikellukesi. Pilte panen kah varsti.

------

Pühapäeval mässasin aias ja tegin hoovi ilusaks. Huvitav situatsioon oli, kui ma kaapisin "kadakapõõsa" (ei tea täpselt, mis nimega puhmas see on seal maja ees) alt sügisest sinna jäänud lehti. Ülejärgmine naaber seisis samal ajal oma hoovis ning riisus tobeda näoga vööni ulatuvat lumehunnikut laiali. Ääremärkusena olgu öeldud, et viimane peopesa suurune lumelapike sai Emma poolt laiali riisutud laupäeval.

------

Igasugu asjad on ilge kiirusega lähenemas. Esmajärjekorras tulevad meelde just X-Dreami etapid, millele sai regatud, Tartu Rattaralli järjekordne sõit. Sellega seoses ning ajendatuna ka patuselt headest ilmadest, mis on viimased päevad siin olnud, peaks enda vokile kah eluvaimu uuesti sisse ajama ja eelmise TRM-i pori maha pühkima.
RR-ga seoses üks küsimus - ega kellelgi juhtu olema üle mõnda head maanteeratast, mida ta tahaks eriti odavalt maha ärida? Tahaks RR-l korralikult sõita ning mitte "tankiga" seal grupis laveerida. :P Tean-tean - kui tahad head ja odavat asja, osta 2 asja - üks hea ja üks odav. Samas kui ei küsi, siis ju niikuinii ei lähe õnneks. Küsides on aga vähekenegi lootust - minetea, äkki kellelgi kusagil kogubki üks ratas tolmu lihtsalt niisama. :)

N - Game vol.1

2010-04-06T11:56:00.005+03:00

Niih. Eluga tagasi Männikult. Aga kõigest järgemööda.

Tallinnasse sõites oli meid autos 4 lapilist tegelast - igaüks meist suurem ja karvasem kui teine. Igas peatuses, mis me tegime vahiti meid ikka pikalt. Ise kah vahiks veidi vist :P Tartust ära sõites oli kõik enamvähem ilus - murupindadel oli kerget rohekat varjundit juures, hangesid oli vaid seal, kus oli väga pime ja külm ja päike ei paistnud ning palju vett oli vaid Emajões.
Mida edasi meie tee Männiku polügoni poole viis seda kahtlasemaks läksid õues olevad ilmaolud. Alguses hakkasid ilmnema igasuguste erinevate mõõtmetega järved-mered kõiksugu võimalike madalamate ja siledamate teeäärsete pindade peale. Lisaks hakkas ilmuma siia-sinna ka udujoomi.
Mäo juures oli juba udu piisavalt tihe, et mitte eraldada üksikuid lapikesi. Lisaks hakkas põldudel ja metsa all olev vesi üha tahkemaid vorme võtma. Jüri ringi juurde jõudes segas juba udu päris arvestatavalt nähtavust ning oli selge, et Põhjas on vaatamata kalendrile siiski üpriski talv.
Tallinnasse jõudes juba sadas kergelt. Oodates me võõrleegionäre ning korraldajaid, kes meid korralikult mängu toimumise kohta viiksid, sai veendutud, et midagi veekindlamat, kui tavaline lapiline vorm, mul polnud. Õnneks sai abi Marko telkmantlilaadsest asjast.
Polügonile kohale jõudess anti meile veidi aega, et toppida endale kogu varustus selga ning liikuda mängujuhtide majja briifingule. Kola oli parasjagu palju ning palju tuli abiks nii seljakoti ärakäivad taskud, kui Remuse käest laenatud lahingvest (endale ma sellist ei ostaks, kuna palju minu jaoks valestipaiknevaid asju). Kiiresti sai ka improviseeritud vihmakeep telkmantlist.
Selleks ajaks, kui briif oli läbi, oli vihm ka suurema kaliibri minetanud ning tagasi udutamise mastaapidesse tõmbunud. Võis telkmantli ära kotti pakkida. Samas oli lumi, mida oli polügonil ikka palju, läbi vettinud ning korralikult püdelaks muutunud.
Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks tuli kätte see moment, kui mängujuhid kutsusid kokku Maggotsid (meie siis) ja hakkasid meid vedama meie lähtepunkti. Selleks ajaks, kui me sinna kohale jõudsime oli juba näha, et ega siit metsast kuivalt välja ei saa.
Mäng hakkas lõpuks kella 8 paiku peale ning me hakkasime rahulikult punkte otsima mööda mänguala (2,5 x 1 km enamvähem vist).
Pärast poolt tundi tuterdamist ning lumes sumpamist hakkas ka suur pime kohale jõudma. Sellega koos hakaks vaikselt paranoia ja luulukeste nägemise tase tõusma. Tund pärast mängu algust oli udu nii tihe ning alles vaid niipalju valgust, et toimis vaid "visuaalne kuulmine". Teisisõnu oli näha vaid seda, kus oli lumi ja kus ei olnud lund. Heledus-tumedus astmeid oli korralikult eraldada võimalik vaid vist kuut. Kuulda oli küll rohkem, kuid udu summutas korralikult kaugemaid helisid ning tegi ka puud piisavalt märjaks ja tilkuvaks. Polnud kuulda rohkemat, kui enda ja oma lähimate meeste sammude krudinat lumes ning lõputut tilkumist.
Teise punkti juurde jõudes oli esimene suurem kontakt teistega (mängijaid oli kokku ~50: 6 gruppi pluss mõned üldist vastutegevust tegevad öövaatlusseadmetega proffessionaalsed snaiper-sõjaväelased). Olime just võtnud majas asuvast punktist vajaliku numbri ning hakkasime majast lahkuma. Nagu selleks ajaks oli paika loksunud, läksid esimestena skaudid. nende järel jõudis välja minna teine lahigpaar. Kui mina tahtsin just uksest välja astuda, hakkas õues jube ragin ja jooksmine pihta. Jõudsin napilt astuda uksepiida varju tagasi, kui kuuliderahe saatel hüppasid uksest sisse tagasi minu ees läinud lahingpaari liikmed. Võsa vahel oli vaid näha, kuidas süttisid kaks punast tulukest - meie skaudid "surid". Kostis veel üksikuid vastu maja seina plaksatavaid laske, kuid see oli ka sealt poolt kõik. Olude sunnil kasutasime teisi mitte-nii-uksekujulisi väljapääse ning tegime sealt operatiivselt sääred. Skautide puudumise tõttu sattusin järelpatrulli positsioonilt kohe uueks skaudiks. Seda seetõttu, et lahingpaarilisel oli olemas visuaal - ta nägi läbi enda prillide. (Minu omad keeldusid koostööst ning iga kord pärast puhastamist tõmbusid läbinägematult uduseks esimese paari minuti jooksul. Ja sedasi jätkus asi kuni kella 11-ni.) Skaudina ees minnes taandusime "käega näidatud suunas" kuni leidsime mingi 5m kõrge valliga ümbritsetud majanatukese, kus saime siis oodata, et päris skaudid elustuksid (10 minutit).
Paar järgmist punktivahet möödus suuremate kontaktideta. Oli vaid palju püdelate roobastega saapasügavuse lumega teed, metsavahelist hiililmist ja tunnet, et iga põõsas on vaenlane, kes parasjagu luurab sind ja ei liiguta. Punktidest numbrite kättesaamine oli omaette teema - iga punkt oli varustatud häält tegeva liikumisanduri ning stroboskoobiga. Lisaks eeldasime igas punktis meid ootamas kõiki teisi gruppe korraga (kuna nad ajasid ju samu punkte taga). Siiski nii ei läinud ja kuni neljanda punktini oli enamähem öine orienteerumine. Selle aja peale oli saabastes ka juba kena jalavann.
Neljandasse punkti minnes tuli väike paus, kus juhtfiguurid arutlesid kaardi juures veidi ning meie saime kuulata ainult metsa tilkumist. Üks moment kuulsime selja tagant lähenemas sammude krudinat. Kiirelt sai kõik mehed tee pealt minema ning kõik püüdsid etendada enda parimate oskustega puujuuri, kuusepõõsaid või muud parasjagu olemasolevat varjuelementi. Selle aja peale lisandus ka hääele veidikene pilti - paar tumedat kogu veidi vähem tumedal taustal ehk siis vastased. Nemad tulid ning meist kümnekonna meetri juures jäid nad seisma, kükitasid maha ja jäid ootama... Keegi ei julenud hingata, veelvähem liigutada. Suunasin imevaikselt enda relva õigesse suunda, paigutasin punatäppsihiku lähimale tumedale larakale ning jäin hinge kinni pidades ootama. Sama vist tegid ka vastased, kuid nad unustasid varjuda või lootsid enda luulude nägemise peale. Pärast igavikulisena tunduvate kahe hetke möödumist lülitasid vastased põlema enda taskulambi (milleks?). Sellega pälvisid nad kohe ka meiepoolse igakülgse tähelepanu turmtule näol. Oli veel kuulda mõningasi vastulaske ning veidikest nendepoolset taskulambivehkimist, kuid siis süttisid nende pool 2 punast tulukest. Vahetasime veel mõned plastkuul-viisakusavaldused, kui Pagan andis taktikalise paarikaupa ümberpaiknemise käsu ning üksteist kattes saigi tehtud kiired-kiired liikumised meie järgmise punkti suunas. Kuna see asuski meie selja taga (lahingepisoodi suundi arvestades) ja ei olnud meie huvides seda kontakti pikemaks venitada, sai kiirmarsiga kablutatud minema, järmise punkti number ära nopitud ning sukeldutud hullumeelsesse lumes-sumpamisse. Viiendasse punkti nimelt otsustati minna mööda teed, mis osutus põlvini püdelaks lumeks koos mõningaste sinka-vonka jooksvate ATV-radadega. Hullult võttis läbi seal sumpamine, kuid selle läbimisega oli ka kõige hullem maastik möödas.
Teel kuuendasse punkti juhtus suurem osa Asju. Kõigepealt jooksime kokku mingi pundiga (s.t. skaudid jooksid), kelle eest siis kiirelt taganesime suure valli taha ja jäime nende möödumist ootama. Meie üllatuseks otsustasid nad möödud teiselt poolt ning nii proovi mõttes tahtsid meid vist üllatuslikult tabada. Õnneks oli pind, kus me lebasime, lumevaba ning seega ka ei näinud nad täpselt, kus me oleme. Tulemuseks oli tagantjärele mõeldes veidi koomiline situatsioon - meie kõik seitsmekesi valvame ninad üle valli serva, kui meist paarkümmend meetrit vasakul võsas süttib taskulamp (mis ei näita meie suunas), lastakse paar valangut plastikut kuhugi suunda ning siis on kosta vaikset taandumisrabinat. Igaks juhuks ootasime me veel veidi ning läksime siiski skaudid ees esialgselt plaanitud suunas.
Teine asi, mis oli teel kuuendasse, oli mööduv auto. Kaks korda sõitis korraldajate maastur meist täistuledega mööda. Meie eeskujulike asjapulkadena sukeldusime esimese märgi peale kiirelt võssa/kraavi/hange/puu taha peitu. Teist korda peidust välja tulles sain halva üllatuse osaliseks, kui mingi moment suutsin täiega lüüa enda põlve ära vastu täpselt põlve kõrgust betoonist postikest (põlvekaitse oli veidikene alla vajunud). Hetk hiljem lõi 2 meetrit kõrval oleva posti otsa enda põlve ära lahingpaariline, kes oli vaatama tulnud, et mis mul juhtus.
Kuuendast punktist saime viimase vajaliku numbri ning asusime seitsmendat ja ühtlasi viimast punkti otsima. Punkt pidi olema kusagile peidetud kohveer mobiiliga. Sel ajal, kui päälik otsis asja mööda metsa, valvasime-julgestasime meie tee servas. Ühel momendil oli kosta lagendiku kaugemas servas samme ning neile järgnemas kiirelt ka laske. Süttis esimene taskulamp, et valgustada/otsida meie omi. Vahetati veel plastpabulaid. süttisid veel kaks lambikest. Seekord juba punased. Veel veidi tulevahetust ning vastaste põõsarabistamist millelel järgnes tulukeste taandumine. Ootasime pingsalt, et mis nüüd või kust suunast nad nüüd tahavad meid üllatada. Üllatus oli aga meile ootamatu, kui samad vennad tulid samast suunast tagasi lagendikule ja seekord kõigil punased tulukesed. Vennad olid vist paduväsinud ja andsid alla. Uurisime siis, et mis värk ja suunasime nad õiges suunas minema (et nad jõuaks mängujuhtide juurde tagasi).
Jätkasime otsinguid. Lõpuks leidsime siiski kohvri üles. Küll sadakond meetrit meie algsest otsimisalast eemal metsa sees, kuid leidsime siiski. Ületasime ka viimase takistuse - ingliskeelse mobiiliklaviatuuri, kuid venekeelse tähtedepaigutuse juures saata sõnum õigele numbrile. Sõnum saadetud ja veidike ootamist-helistamist saime teada, et olime edukalt mängu lõpetanud ja võisime laulude ja täisvalguse (loe: palju taskulampe) saatel tagasi tulla.

Kokkuvõttes oli ilgelt udune, jube märg ja väga lõbus-põnev. Kuue meeskonna arvestuses tulime täielike algajatena (teised grupid olid ikka aastaid mänginud) teiseks. Esimese kohaga võrdlemine oleks sama hea kui võrrelda olümpia tippsprinterit ja teismeliste maakondlike para-võistluste jooksjat. Esimene koht läbis trassi 2,5h-ga, meil kulus 5h. Läbisumbatud vahemaa tuli umbkaudu 7km.

Pilt pärast mängu

Veel veidi kevadest

2010-03-31T21:13:00.002+03:00

Need lilled, mis on juba paar nädalat maja ees mullast väljas olnud, ning ekslikult lumikellukesteks sai nimetatud, on tegelikult märtsikellukesed. Vabandust, kui mõne lill-isiku tundeid riivasin.
Lumikellukesed kasvavad hoopis teisel pool maja ning vundamendi soojendavast kaisutusest kaugemal. Nemad pistsid end alles nüüd, kus suuremad hanged end kompaktseteks hääbuvateks mätasteks koondanud on, mulluse muru seest välja. Tegelt on terve majatagune lumevaba pool hoovi täis väikeseid lillealgeid, mis on veel identifitseerimatud, kuid seda vapramad.

Mõningasi jäädvustusi sellest kevade tulemisest meie aias on näha siin galeriis

Kevad.

2010-03-29T13:38:00.003+03:00

Kevad käes ja veed mulisevad. Koduõues hakkab juba paistma rohkem murupinda, kui vaid sooja läbi andva vundamendi äärest 30cm. Hirm, et suure sulaga kogu garaaži sissesõiduteele kogunenud lumi tuppa sulab, on suures osas mittetäitunud. Ainult väike osa on immitsenud ukse alt sisse ning ukseesise muldpõranda osa ja ukselävest ära märgand. Tõenäoliselt kui kunagi (kaugemas tulevikus) jõuab selleni, et saab mõelda garaažipõranda betoneerimisele, siis tuleb ukse ette mingi drenaaž või asi rajada.
Eelmise postituse piltidel olevad lilled õitsevad peaaegu-et mühinal. Nüüd on lisaks pistnud nina mullast välja mingid oraanžide õitega lilled. Kuna nad ei ole veel end täitsa lahti ajanud, siis ei oska veel tuvastada, kelledega tegu. Kui ajavad, küll siis dokumenteerin kah, aga esimesed õiealged olid neil väljas 27.03 (kirjutan siia tuleviku tarbeks). Ekspertide arvamuse kohaselt võib tegu olla lausa krookustega, kuid see arvamus nõuab lähemat vaatlust ja kinnitamist. Hetkel on tegu mitteametliku arvamusega.

Ka muud kevadekuulutajad on linnas lahti. Päris mitmeid motikaid on lõpuks juba näha linnas ringi põristamas. (Ja kui keegi ütleb, et "aga rollerid on juba ammu ju linnas" siis vastaks - rollerid ei ole kevadekuulutajad, vaid mingid hullude abivahendid. Ja ma nägin rollerit ka jaanuaris -20 kraadiga ringi põristamas.) Eile sõitsin peaaegu terve tee töölt Emmale lasteaeda järgi ühe kena motika taga. Ajas kohe kihevile... Teades, et kusagil on valmimas mingis staadiumis ka minu motukas. Tahaks juba näha, et mis sellest saanud on või kuidas ta välja näeb :)

Laupäeval sai teiste airsoftipundi tüüpidega Raadil harjutamas veidi käidud. Pigem oli see varustuse testimine, et mis ja kuidas üldse töötab. Ilgelt märg oli olla seal, kuna lund oli seal keskeltläbi saapasääreni, kohati ka kuni puusadeni. Suure sula tõttu oli see lumi ka jubedat moodi märg. Seega kui oli kusagile positsioonile vaja viskuda ning see hõlmas endas parajasti horisontaalset asendit, siis oli kaks varianti. Esimene seisnes põlvekaitsmete ja küünarnukkide peal balanseerimist... Pluss oli see, et kõht ja reied jäid kuivaks. Miinuspool oli sihtimisvõimaluste piiratus ning ruttu märjaks ning külmaks minevad küünarnukid. Teine variant oli lihtsalt lamada lumel - madalam asend ja paremad sihtimisvõimalused, kuid märg kõhupool.
Möllamist oli palju ja tänu sellele eriti kaltsmärgasid riideid tähele ei pannud. Õnneks oli ilm kah piisavalt soe, et ei hakanud külm ega midagi. Eks näis milline ilm nüüd uuel laupäeval on ja kuidas lumeolud Männikul on. Seal saab huvitav olema - öine airsofti mäng.

Põnnidest ja kevadest

2010-03-15T23:04:00.005+02:00

Poisist. Markus käis jälle asrti juures. Mõõtmas-kaalumas. Tulemused olid 6420g ja 63cm (vist, sest jõujuurikas oli nii kõva, et päris kindlalt seda pikkust ei saanud arst kinnitada). Sai ka sinna, kus ennegi veidi pilte juurde pandud :) Emma pilte sai kah paar lisatud.

Kuigi visuaalsete uuringute tulemused seda ei eriti ei kinnita, siis tegelikult on kevad tulemas täiega. Need tuisuhood ja padulumesadu on talve viimane bluff, et püüda veenda meid aastaringse sita suusailma võimalikkuses. Kui piisavalt palju endale sisendada, et kevad on tegelikult kohe käes, siis see ka on käes. Autosugestioon töötab!
Kevade tulekust on ka selgelt märku andnud taimestik. Vähemalt meie maja juures siin. Lilled õitsevad ja puha. Hetkel on näha lumikellukesi ja siniliiliaid. 06.03 on esimesed kindlad ülesvõtted neist... õitsemas!

Statistikat

2010-02-11T11:57:00.002+02:00

Markus käis 1-kuu ülevaatusel. Tulemusteks kirjutati 5004g ja 58cm.
Kui nüüd võrrelda Emma sama aja kasvuga, siis on Markus umbes 100g ja 2cm plussis.

Avapaugud suusahooajale

2010-01-22T10:56:00.004+02:00

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et sai endale muretsetud suusakomplekt koos kõigi riiete ja saabastega. Lihtsalt oli hea võimalus selleks. Ja tegelt sai seda tehtud eelmise aastanumbri sees. Ei midagi erilist, aga iseenesest täitsa asjalik komplekt.

Seejärel tuli vend Tartusse ning otsustas 28.12 suusatama minna. Teadmata, millesse ma ennast mässin, lubasin tal hommikul ennast kaasa võtta Elva tagustele radadele. Selle teoga sai siis antud avapauk 2008/2009 ja ka korraga 2009/2010 suusahooaegadele :P (sellised aastakäigud seepärast, et vist 2007/2008 talvel ma kogemata olin isegi korra laenatud suuskadega Kekkoneni raja kõrvalisi lumehangesid külastamas :P)
Igatahes oli ilm kena pool kraadi miinust ning minu täiesti värsked suusad näitasid sulamispiiri lähedasel lumel peaaegu-et-pidamist. Vähemalt ei andnud nad metsikult järele, kui väheke tõusu üritada klassika rada pidi võtta. Too päev sai kokku mingi 10km sõidetud. Täitsa huvitav oli :) Selline rahulik liigutamine. Täiesti igavalt ainult suusatades see sõit siiski ei läinud ningmõnisada meetrit enne trenniraja lõppu suutsin ka kannika maha poetada. Aga mis esimesest suustamiskorrast ikka tahta väga. Tulemus - ~10km, 1h44m, pulss keskmine 151.

Kannustatuna esimese suusatamise suurest edust sai otsustatud, et 1.jaanuar oma mõneteistkümne miinuskraadiga on päris hea aeg järgmiseks suusatamise katsetuseks. (Olgu ruttavalt ette ära öeldud, et mõeldud-plaanitud suuskade määrimine ei olnud selleks momendiks veel toimunud.) Plaan oli siis maja ostmisel suurelt reklaamitud kodulähedased suusarajad ära proovida. Toppisin end kohe mitmesse-mitmesse kihti (kihid olid piisavalt õhukesed, et ei takistanud liigutamist) ning suundusin kena päikesetõusu-loojangu poole.
Rada oli minu üllatuseks väga kena. Ilm koos kerge härmaga kõigil taimedel ning päikesepaistetusega veel kenam. Seal ka ilu lõppes. Väga kiiresti sai selgeks, et -0,5 ja -15 kraadide juures on lumel vägagi erinevad omadused. Suusad otsustasid, et neile see hästi külm lumi meeldib ja nad tahavad hästi palju libiseda... Kontrollimatult... Igas suunas... IGAS! Õnneks olid Saani poolt sisse sõidetud klassikajäljed piisavalt sügavad, et jalad täitsa harki ei vajunud. Lisaks sai seal raja peal selgeks, et Tartu lähim ümbrus on täiesti hull ja metsiku (peaaegu, et ületamatu) profiiliga mägismaa. Kohati rajaga ristuvad 30cm kõrgused puu juurte künkad tundusid, kui püstloodsed seinad. Nende ületamine käis puhtalt kätega end edasi kaapides. Ühes kohas, kus suusarajaga ristub üks väike tee, ning rajaprofiil tõuseb vist lausa 50cm vms, pidin konkreetselt käärsammuga üles minema. Üle raudtee minemisest ma ei räägi üldse - kenasti külg ees paralleelse harki-kokku sammuga :P
Tegelikult oli ka täiesti tasane maa suhteliselt keerulise profiiliga ning 5km ringi läbisin vist 85% ulatuses kätejõul. Vahepeal oli lausa tunne, et kui suusad alt ära võtta ja siis need rinnal risti läbi padriku üritada joosta, saaks kiiremini edasi. Väikesed paksudes riietes suusa-vanaemad tuhisesid igatahes minust ühelt ja teiselt poolt korduvalt mööda. Tulemus - ~6km, 1h07m, pulss 150 keskmine.

Veidi taastudes sellest suurest põrumisest suusaässaks olemisel ning ka oodates poja Markuse sündi, sai nädalake vahet tehtud suusatamises. Kasulik vahe oli - suusad said vahepeal määritud -5...-10 määrdega. Seejärel said ka ära proovitud (pidades meeles eelpool kirjeldatud takistus-lumes-kakerdamise korda).
Juba esimesi vahelduvaid tõukeid tehes ning räiget tagasilibisemist oodates olin sunnitud üllatuma - oli täitsa võimalik ka edasi liikuda ilma suusakeppe kasutamata. Esimese tuntava tõusuni jõudes üllatusin veelkord - määritud suuskadega polnudki enam tõus ületamatu raskus. Isegi raudteetammile üles sai sõidetud otse ilma rajalt välja astumata ning käärsammu kasutamata. Sellisest suurest edust rõõmustatuna ning entusiasmist pakatavana sai veidi metsa alla uudistama mindud ning tavaliselt 5km ringilt korra kõrvale keeratud. Eks ikka selleks, et vaadata kui kaugele "sinna võsa vahele pööravad rajad" lähevad - läksid 4km jagu ning jõudsid tagasi samasse kohta, kust nad võsa vahele keerasid. Entusiasmi jätkus veel ringi lõpetamiseks ning ka teise viiese ringi otsa tegemiseks. Tulemus - ~14km, 1h42m, pulss keskmine 150.
Siit võib ka näha, et kui suur tempovahe teeb suuskade määrimine :P

---------

Tegin ka katsetuse, mida Jüri korra mõttes mõlgutas - kuidas tänavalt lume koristamine trenni pähe toimib (pulsi mõttes).
Tulemused:
Distants - 20-30 meetrit vahest? (pole täpselt mõõtnud, kui pikk see tänava krundi servas on)
Aeg - 43min
Pulss - keskmine 122, max 146

Seega peaks täiesti toimima :)

Teist Korda Papa!

2010-01-09T02:05:00.001+02:00

Eilse kuupäeva sees (08.01.10) kell 22:03 sündis meie perre poeg. Kena paras - 3654g ja 51cm :)

Arvuti"rõõmud"

2009-12-07T10:17:00.003+02:00

Kuu aega tagasi sain ühel hommikul üllatuse osaliseks, kui töö juures arvuti otsustas mitte käima minna. Esimene (ja suurem) kartus oli see, et kõvaketas lendas. Nagu õnneks hiljem selgus, oli emaplaat õhtal.
Täna hommikul tööle tulles oli jälle täpselt sama käitumine. Ainus vahe oli selles, et eelmine kord ei näidanud arvuti mitte mingit pilti. Seekord aga sain kätte sellise pildi, mida pole isegi mitte halbades 80-date lõpu arvutimängudes näinud. Õnneks olukord lahenes ja päraast mõnekordset proovimist sain siiski masina käima.

1. advent

2009-11-29T16:05:00.002+02:00

Vaba pühapäeva hommiku puhul sai natuke aias liigutatud ning kleepekateks muutunud lehti kokku riisutud veel seni, kuni lumi peale pole tulnud. Riisudes tuli lehtede alt välja kena väike advendililleke - margareta! Kolm õit olid kenasti end siin lehtede all lahti ajama hakanud. Sellisel ajal ja sellised lilled. :S :)

Estonia proov

2009-11-28T14:38:00.000+02:00

Vanemuises oli juba vähe ruumi. Siin on veel vähem. Ja me peame siin veel laulda suutma. Aga saab hakkama. Samas see buss, millega siia sõitsime oli ikka paras sapakas. Õnneks leidsin ma endale koha, kus on 1,75 tavalisest jalaruumist. Seega bussis pole mitte siin vaid pidu :p
ja nüüd tahavad nad neilt toolid istumise alt ära võtta vaatamata sellele, et 2/3 kavast peame me istudes laulma.
---
kasutame ära moodsaid avastatud tehnoloogiaid ja saadame pilte :p
--------------------------------------------------------------
Ovi Store: New apps daily
http://store.ovi.com/?cid=ovistore-fw-bac-na-acq-na-ovimail-g0-na-3

testfoto

2009-11-24T22:11:00.000+02:00

Testime fotode lisamist mobiililt :)
--------------------------------------------------------------
Ovi Mail: Create an account directly from your phone
http://mail.ovi.com

Asjadest.... ja katsetused....

2009-11-24T18:52:00.003+02:00

Majja on nüüd lõpuks sisse kolitud ja törts peale nädala sees kah elatud. Kolimifirma tegi täiesti kiiduväärt tööd. Kaste peaaegu enam polegi, mida veel lahti vaja pakkida. Varsti hakkavad vist kütmise peensused kah selgeks saama. Ka igast maja detailid-vimkad saavad tutvaks. Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa hea on saanud.

-----

Praegu käib vanemuises emakeelse ülikooli 90. Juubeli kontserdi proov. Püsti-istuma-püsti-istuma ja seltskonna ühislaulud. Ja tõotab minna ikka vastikult pikalt. (ja mobla aku ei lase kah pikalt kirjutada)

-----------------------

Hilisem lisa: Proov on läbi. Eks näis, kuidas laupäeval Estonias asi välja tuleb.
AGA....
Kõik eelnev oli katse, et kuidas ning kui edukalt on võimalik minu praeguse mobiiliga siia minu blogisse sissekandeid teha. Tulemus on rahuldav (v.a. pöidlad, mis hakkasid vinguma, kui pidid nii pikka teksti mobla olematul klaviatuuril sisestama). Hea oleks siis, kui oleks võimalik veel ka lisada siia pilte, mis ma mobiiliga teind olen. Kahjuks seda võimalust pole ma veel avastanud. Samas peaks siiski veel uurima. Ilgelt šeff oleks siia märkida neid asju, mis ma vahel avastan, kui suurt aparaati käepärast pole ning netini on veel pikk-pikk maa (mille jooksul võivad asjad meelest minna). Siis vast oleks kirjutamissagedus kah veidi suurem, kui "kord kvartalis" :P

Puude ja muu vedu

2009-10-26T12:10:00.004+02:00

Kunagi, kui sai Sindis elatud, oli seal keskküttekatel, mida sai puudega köetud. Sellest ajast ka mälestus, et puuvedu on ilge keberniit (nagu eterniit aga vastikum) ja võtab aega vähemalt terve päeva. Võimalik, et selline mälestus on jäänud ka selle pärast, et need Sindis olnud puud olid tegelikult mingid saekaatri jäägid-pinnud ja need kallati maha t2iesti suvalisse hunnikusse, kust siis oli vaja neid kuidagi keldrisse saada. Ilgelt tüütu ja aeglane töö, ma ütleks.
Kuna uude majja oli vaja talve jaoks pool küttest ehk paljupalju (5 ruumi) puid vedada, siis seoses eelneva mälestusega kutsusingi endale appi kolm sõpra. Ehk et neljakesi ei tohiks see väga kaua aega ju ometigi võtta. (Siinkohal siis tänud Tommile, Aretile ja Raidile) Minu tellitud puud olid seekord halud, mitte pinnud ja seega ei tohiks see niiiiii hullusti palju aega võtta. Teine soodustav tegur oli see, et nad olid kottidesse pakitud (ja see EI teinud hinda kõrgemaks).
Olude sunnil Aret ja Rait hilinesid. Kolmveerand kümme olid aga puud ilusti kaubikuga kohal. Onkel tagurdas end tagumise uksega ilusti garaazhi kaldtee alguse juurde ja tegi uksed lahti. Hakkasime Tommiga kahekesi neid kotte vedama. Pärast mõningast vedamist avastasin, et puid kuidagi vähe järel seal autos. Kui viimane kott oli sisse veetud ja kaubik minema sõitis, vaatasin kella - veerand üksteist. Ma olin tõsiselt üllatunud. Kahe mehega viis ruumi puid poole tunniga veetud ja kenasti riita laotud. Vau. Nii võib teine kordki puid ju vedada.
Poole tunni pärast jõudsid viimased kaks meest kah kohale. Said endale "trahviroodu" tööd veidi ja aitasid eelmistel omanikel/veel praegustel elanikel kappe ja suuremaid mööbliosi kolimisautosse veidi vedada. Sellega siis meie ka sammuke lähemal sinna majja sisse saamisel. :)

Majaomanik

2009-10-16T10:27:00.002+03:00

Et nädalake tagasi sai tegelikult siis notaris käidud ja paberitele alla kirjutatud. Nüüd oleme Piretiga majaomanikud. Tammelinnas.
Aga veidi imelik on olla veel praegu. Tunded ja mõtted veidi segamini veel. Kuna kinnisturaamatu andmetes oleme meie omanikud, kuid tegelikkuses praegu veel seal majas ei ole. Veel paar nädalat läheb enne, kui saame võtmed. Seni peavad senised elanikud endale uue korteri leidma, kuhu ennast ära kolida.

Rattamaratonist kah...

2009-09-23T13:21:00.002+03:00

Läbi sõidetud. Mitte väga eeskujulikult, kuid mitte ka kõige viimase lõpetajana :P
Kohe alguses ütlen ära umbes neljakümneviiendal kilomeetril pähe tulnud mõtte: "On olemas ka palju paremaid ja lihtsamaid viise masohhismi harrastamiseks." :P
Aga kõigest järgemööda.
Hommikul Tartust sõitma hakates kuulasime (mul oli autos veel koorivend Jaanus, kes tuli kah pikka maad sõitma) R2-st mingit saadet, kus TRM-i korraldaja rääkis asjast. Tema sõnad tõstsid enesetunnet, kuna ta väitis, et vaatamata paarile nädala keskel olnud vihmasele päevale, on rada vähem mudane, kui eelmine aasta. Pangodi juurest ära pöörates tuli vastu aga selline udu, et nähtavus kõikus kusagil 200 meetri juures. Stardi ajal oli udu veel alles ja tänu sellele oli ka muru suhteliselt märg ja libe. Libedast murust sai selleks ajaks, kui mina sinnani jõudsin (ja enne mind oli sealt 1500-2000 ratturit üle süganud) ligane muru.
Et mitte eelmise aasta haamrit korrata, siis võtsin alguses (kus on väga hull "lemmingute jooks") rahulikult ning ei üritanud esimese 200 meetriga tervet sõitu võita. See andis tulemust ja terve sõidu jooksul ei õnnestunudki ennast korralikult kotti sõita. Samas oli alguses minust möödujaid siiski suhteliselt palju.
Umbes 15km paiku, kui asfaldilõigud olid möödas ja parasjagu tegelesin Harimäele eelnevatel tõusudel ukerdamisega, siis nägin (või noh, tundsin varem) esimest kukkumist. Kui mina parasjagu paremas teeservas kerisin, siis üritas üks tüdruk-rattur minu ja minu kõrval sõitva mehe vahelt läbi lipsata. Miskit tal aga juhtus ja ta kaotas enda sõidutrajektoori korra käest ning vajus väga paremale. Ta jõudis küll veidi pidurdada ja vältida mulle otse sülle kukkumist, kuid tabas selle tulemusel esirattaga minu tagumist ratast, takerdus veidi sellesse ning tegi suht karmi poolsalto üle mu tagumise ratta teepervele.
Poole maa peal läks õnneks ilm ilusaks ja suuremad mudaaugud said mööda. Selleks ajaks sain ma endal kümnenda kilomeetri paiku kummitama hakanud soomekeelse koorilaulu (ja mitte just kõige parem laul) peast välja ning sõit läks kenamaks.
Teine kukkumine, mida nägin, oli just tänu ühele mudaaugule (kus oleksin ka mina peaaegu, et külje pruuniks saanud). Keegi suhteliselt asjalik sõitja minu ees (olin tal tuules hea 10 km veerenud) keeras järjekordses mudaaugus lihtsalt enda ratta risti ning pudenes mudaaugu pervele. Seda kõike vaid meetrike minust eespool. Et mitte sõita julmalt üle ta tehnika, pidin tegema kaks kiiret manöövrit ja jätkama teed teises paralleelses sõidurajas. Päris hästi see välja just ei tulnud. Esiratta sain küll teise raja peale, kuid tagumine ratas tõrkus. Kuna ei tahtnud ennast sinna samma mülkasse külili parkida, siis suurte tasakaalualaste šedöövritega ning mitmemeetrise külg-ees kulgemise tulemusena sain kindlama maa peale ja enda sõidu kah otseks. Adrenaliinilaks ning pulsihüpe garanteeritud.
55km kandis hakkas üks sääremari ähvardama krambiga. Õnneks oli mul kaasas magneesiumiampull. Kiirelt sai see endale sisse imetud ja vedelikku kõvasti peale. Sai õigel ajal reageeritud ja kramp jäi tulemata.
Hellenurme TP-d läbides ja kella vaadates tekkis lootus, et on olemas õhkõrn võimalus sõita end 4:30 sisse. See tähendas pidevat 24km/h või suurema tempo hoidmist viimase 10km jooksul. Tundus täitsa reaalne plaan olevat, kuna mälu järgi olid teed siin otsas täitsa head ja kõvad. Sai siis "moos" sisse imetud ja litsuma hakatud. Pidevalt kella ja tempot jälgides paistis kõik kena, kuni ma kruusateedel püsisin. Meelest oli ära läinud see üks vahejupp, mis oli pehmema pinna peal ja paar järsemat tõusu jutti. Kuna sealt oli finišini jäänud vaid loetud kilomeetrid ja aega oli napilt, siis läks asi kriitiliseks. Ühest mudaaugust mööda kimades pidin täis hoo pealt korra küünarnukiga ka puu tüvelt tasakaalu otsima - tulemuseks korralik verme käe peal.
Rajast üldiselt rääkides, siis minu arvamust mööda oli see aasta veidi raskem rada, kui eelmine aasta. Muda oli eelmine aasta küll rohkem, kuid see-eest oli see suht konkreetselt - kus oli ikka mudane, seal oli kohe mõnuga. Kui mudane polnud, siis oli täitsa adekvaatne rada. See aasta oli asi veidi trikiga. Mudaseid kohti oli ja need ei olnud mitte lödi muda vaid paks tainas. Mõni koht oli lausa nii mudane, et selle läbimiseks oleks pidanud rattale vintsi külge pookima. Tegelikult mudaste kohtade arvu poolest võin öelda, et ei mäleta sellist jalgsimatkade arvu eelmistest aastatest, kui oli seda see aasta. Lisaks olid karjamaade pealsed rajad nagu poolmuda - otseselt sisse ei vajunud ja mudane ei paistnud (väga), kuid kleepis nagu tainas ja hoo võttis kah kinni.
Tegin mis suutsin, kuid 4:30 jääb järgmise aasta eesmärgiks. Teise, veidi väiksema eesmärgi suutsin täita - eelmise aasta ajast sõitsin kiiremini. Ainult ühe minuti, kuid ka see on kiirem :P Tagantjärele targutades võib ju öelda, et oli siis vaja laupäeva hommikul korvpalli trenni teha kui pühapäeval sõit tulemas on, kuid ka Tipi mehi on vaja taaskord ju nahutada :P

Kokkuvõtvalt siis sõidust:
Spidomeetri järgi läbitud maa: 89,71 km. Keskmine kiirus: 20, 4 km/h. Maksimum kiirus: 67 km/h. Pulss: keskmine - 169, maksimum - 191.
Aeg - 4:31:27 Koht - 2145. (mitteametlikust prtokollist). Lõpetajaid - 2867.

PS! Kui keegi kusagil satub mõne pildi peale, kus mind kah näha on (stardinumber lenksude küljes on 2478), siis andke teada. 3 galeriid, mida piilund olen, on pildistanud erinevates kohtades küll 10 sekundit enne minu saabumist kui ka kohe minu järel sõitjat, kuid mitte mind :P

Uus Maailmakord

2009-06-19T10:45:00.002+03:00

EMT on kuulutanud välja uue maailmakorra oma lehel. link
Seal flashi jupil erinevatel maailmajagudel vajutades saab igast huvitavat uut infot. Euroopa peal klõpsates eriti :P

Lisa: Kuna EMT poisid olid kiired peale seda, kui ÄP sellest juttu tegi, siis on nüüd lingi taga õige kaart. Aga "Uuest maailmakorrast" õnnestus siiski ka pilt jäädvustada :)

Meenutusi lapsepõlvest

2009-06-11T16:55:00.002+03:00

1. osa ja 2. osa
Ma ei mäletanudki, et see nii psühho ja vägivaldne oli.

tõll-tõll-tõll-tõll-tõll-tõll

Tartu Rattaralli 61km

2009-05-31T16:07:00.008+03:00

Mina olen oraanzhi särgiga ratturi selja taga kohe esimene sinise särgiga.

Niih, eilne asi läbitud. Ja täitsa elus ja terve olen ja ratas kah terve. Mingeid eriti ärevaid hetki ei tekkinudki, kui aus olla.
Stardipaugust kuni liikumahakkamiseni kulus poolteist minutit. Ja kohe pärast seda tuli Riia mäe tõus. Enne sõidu algust ma hullult kartsin seda (et kohe haamer ja siis on sõit "tehtud"), kuid läks kuidagi väga sujuvalt hoopis.

Tartu-Elva vahepeal sattusin mõnusalt grupis sõitma ja üllatusin KUI kerge ikka seal sõita on, kui õigesti paigutada ennast. Enne Elvat sõitsin mööda kolmest kägarast. 10km enne Elvat tuli häda kummitama aga õnneks suutsin selle ära unustada Elvaks. Grupis viibides suutsin kuni Elvani trassil kimades keskmise hoida kusagil 35km/h juures.

Pärast Elvat läks asi mägisemaks ning tõuse tekkis rohkem. Elva ja Pangodi vahepeal tilpnesin erinevates gruppides (vastavalt võimetele) ning vahepeal vedasin ka ühte neljast gruppi mõned kilomeetrid kuni tagant tulev 20-line grupp meid alla neelas ja kaasa vedas. Sama grupiga sai sõidetud kuni Pangodini, kuid siis lagunes see ära - kes läks toitlustuspunkti paake täitma, kes pani uue käigu ja läks eest minema (need tavaliselt, kellel oli hea maanteeratas :P).

Minul provianti jätkus ja panin TP-st tuhinal mööda, kuid kiiretega kaasa minemiseks väga jaksu polnud. Sedasi saigi siis üksi sügatud sealt Tatra tõusust üles ning peaaegu hõisatud, et päris kiirelt läks. Jama oli ainult selles, et Tatra tõus koosneb kahest osast ja mul tekkis hea tunne kahe tõusu vahepeal :P Teine tõus nii kergelt enam ei läinud, kuna üksi oli sellise tempoga ikka kuradima vastik ja raske ukerdada seal. Tõusu lõpus sai mind jälle kätte üks neljane punt, kelle sappa ma end siis puhkama seadsin. Nii sai kulgetud kuni viimase TP-ni, kuhu grupiliikmed sisse keerasid. Mina vändasin sealt kah peatumata läbi. haarasin vaid lennult kaks topsi veega (pudelites oli veel täitsa parasjagu).

Pärast viimast TP-d sain ka end uuesti ühe suurema pundi sappa haakida, kes tegid täitsa mõnusat tempot. Ketrasin koos nendega peaaegu Ülenurme ristini, kus hakkas mind kummitama krambikene kannikate all reite taga ülaosas. Hästi istuda ja vändata ei saanud, püsti vändata kah ei saanud/jaksanud. Hoidsin end ka kuidagi grupi sabas vahelduva eduga. Mingi valemiga leidsin lõpuks ka asendi, kus oli kõige vähem valus. Selle asendiotsimise ja grupis püsida püüdmisega olin ka end piisavalt väsitanud, et Ülenurme raudteeülesõidu juures nad ikkagi libisesid eest ära. Tegin enda mannetuid püüdlusi neile järgi vändata, kuid asjata. Enda moraali hoidmiseks siiski jätkasin püüdlusi järgi jõuda. Tarbuse bussipargi juures tuli tagant meeldiv kümnene sommide salk ja võttis mu kaasa :). Lõpuni oli jäänud umbes 5 km.

3 km enne finishit eraldus suuremast pundist üks paar. Kuna ma olin seal grupis veidi puhates veereda saanud, oli jaksu ka nendega kaasa minna. Kilomeetri juures (seal oli üle tee suur kaar) nägin, et kahest mehest üks plaanis jätkata sama tempot ja üks vist hakkas veidi ette veerema. Mõtlesin kah, et aind kilt ning kohe-kohe läbi kah. Keerasin käigud põhja, panin pea "lenksudele" ning läksin viimast kokku võttes hüpetega (kuna esihargil on amort siis väga tugevalt ja kogu kehaga väntamisele kaasa andes tulevad sellised hüpped sisse) minema. Viimase sirge peal sain vist päris tugeva hoo sisse. Igatahes vuhisesin seal päris mitmest mööda.

Kokkuvõte:
Spidomeeter näitas: keskmine kiirus - 31,5 km/h, maksimum - 51 km/h. Läbitud vahemaa tuli 65-koma-midagi km.
Pulsomeeter näitas: aeg - 2:07:23, keskmine pulsisagedus - 175, maksimum - 219.

Mitteametlikud tulemused tartumaraton.ee lehelt: aeg 2:07:18, koht (infotahvlilt) - 323. (1900+ osavõtjat)

Õhtul oli näha väga karmi jalgratturipäevitust kätel-jalgadel. Reite peal on nagu joonlauaga tõmmatud jutt päevituse ja valge naha vahel 10cm pealtpool põlve. Kätel on jutid kah tugevad, kuid mitte nii konkreetsed.
Täna on jalad törts kanged ja kükist püsti saamine on valus, kuid trepist käia saab üllatavalt hästi :)

Nostalgia

2009-05-19T10:12:00.002+03:00

Täna hommikul tööle tulles tuli kohe sõjavägi meelde. Mitte et ma ise oleks pidanud läbi padriku ja mudamülka minema. Lihtsalt üks vaatepilt oli selline.
Öö läbi sadanud vihmakese tulemusel täiesti märjal Anne kanali äärsel liival toimus midagi huvitavat - kas siis kellegi väga kummaline kehalise kasvatuse tund või riigikaitseõpetuse praktiline harjutus. Igatahes oli seal liival "rüselema"s päris mitu paari inimesi. Üks paarist oli käpakil liivas (kui tal veel jaksu oli) ning üritas edasi liikuda samal ajal kui teine paariline tal seljas rippus nagu seljakott. Teised, kel enam kätes seda rammu polnud, olid taandunud madalroomamise tasemele ning üritasid mõningase edunatukesega edasi liikuda. Oli ka paar inimest, kes olid jõudnud vist etteantud distantsi lõpuni kulgeda ning vaatasid seejärel teiste ponnistusi pealt samal ajal enda dressidelt ohtrat liiva maha rapsides.
Tekkis tahtmine kohe minna juurde ja soovitada, et seal Ihaste tee ääres on üks vahva seisva veega pooleldi kinni kasvanud kraav... Et seal oleks kah päris hea roomata :P

-------------

Laupäeval sai teatris käidud. Üle mitme-setme aasta, kui aus olla... "Ürgmees" oli tükiks. Täitsa mõnus asi. Kohati selline natuke liiga ameerika mekk oli juures, kuid see ei olnud liiga häiriv ning õnneks seda polnud ka liiga palju. Naeru ja nalja oli piisavalt palju. Mina jäin rahule igatahes. Tähh Intsule ja Marisele.

Kontserdi kuulutus

2009-05-12T11:17:00.003+03:00

Kellel sel reedel midagi väga ära planeeritut teha pole, see võib mõelda, et vahest sattuda Tartusse vähekeseks :)

Tartu Akadeemilise Meeskoori kevadkontsert
Reedel, 15. mail 2009.a.
19.00
TÜ Aulas
(tasuta)

Päev 14-19

2009-01-27T16:04:00.002+02:00

Neljapäev ja reede olid tavalised tööpäevad. Eriti rahulikud.

Laupäeval oli plaanitud reis Boholi saarele. Et vaadata igast vaatamisväärsusi ja muidu tunda end hästi.
Selleks, et aga kokkulepitud ajal jõuda kohalikega kokkusaama ja siis sealt sadamasse jne, tuli ärgatus panna kella nelja peale! Hullumeelne asi minu meelest, aga ma siiski tegin seda.
Hommikusööki hotellis ei saanud, kuna seda hakatakse alles 0630 serveerima aga siis pidanuks meie juba olema laeva peal. Igatahes, kui kontori juurde jõudsin (mis oli kokkusaamise punkt) ja ootasime, siis esimese laeva peale jõudmise aeg sai alguses mööda. Lihtsalt kõik kohalikud, kes pidid kaasa tulema, ei olnud vara magama läinud vaid olid pidutsenud ning siis ei saanud üles. See selleks - teise laeva peale me jõudsime.
2,5h pärast jõudsime ka Boholi saarele. Kohe sadamas ründasid meid hordid motikataksiste (ja osadel oli motika asemel vaid külgkorviga jalgratas). Kõik tahtsid meid sõidutada kusagile. Mõned lihtsalt kusagile, mõned pakkusid saare tuure ja asju. Igal ühel oli oma hinnakiri ja oma reklaamjutt. Aga meil oli juba eelnevalt ühe bussiga asi ära räägitud ja ootasime seda.
20 minutise ootamise järel polnud veel bussi tulnud. Selle asemel saabus paduvihm. Buss saabus 10 minutit hiljem.
Sõitsime siis seal läbi jubeda paduvihma ja külamoodi linnade. Esimene sihtkoht oli Chocolate Hills - laialt tuntud ilus paik kummaliste kuplikujuliste mägedega. Kohale jõudes oli vihm üle läinud, kuid pilved olid veel madalad ja tihked. Aga nägi seal ümbrust juba kenasti. Paljus osas seda ka tänu vaateplatvormile ühe künka otsas. Seal sõime ka lõuna ning enne minekut sai veel paar pilti teha, kuna selleks ajaks olid pilved juba laiali läinud.
Shokolaadimägedest sõitsime läbi Man Made Foresti (Meeste tehtud mets - mingi ilgelt pirakate puudega mets, mille tudengid aegade jooksul metsaistutamise projektide raames istutanud olevat) Loboci jõe äärde. Seal vaatasime tarsieere (nii nimetatakse neid siin) - kõige pisemaid primaate maailmas. Kui olime neid veidi vaadanud-uudistanud-pildistanud siis sõitsime jälle edasi. Jõe peale siin ei läinud, kuna see olevat suht mõttetu ja kallis kah.
Teel randa tegime väikese vahepeatuse ühes mingis majapidamises, kus näidati rahvale 20 peeso eest ilgelt pirakat püütonit. Seina peal oli kirjas, et too 12 aastane madu olevat mingi 27 jalga pikk. Kui me puuri juurde jõudsime, siis oli ta igatahes ühes servas kerra tõmmmanud ja tegeles paar päeva tagasi talle toidetud terve kitse seedimisega. Keskelt umbes oli ta siis korraliku jämeda reie suurune ja kokkuvõttes peaaegu, et liikumatu. Lisaks sellele maole oli seal paar pisemat madu ja mõned kirjud linnud, kuid neid me ei vaadanud väga pikalt. Ühel momendil hakkas selle mao omanik-proua laulmist matkima (mis tal muide ei tulnud just kõige paremini välja), minul hakkas kergelt piinlik seda vaadata ja me jätkasime enda reisikest.
Randa jõudes oli ilm ikka veel imeilus. Minul olid aga ujumisasjad hotellis. Käärisin shortside sääred üles ja kaperdasin niisama põlvini vette. Kummaline oli alla vaadata ja läbi merevee enda varbaid vee põhjas näha.
Kaua me rannas olla ei jõudnud, kuna pidime jõudma tagasi laeva peale. umbes kilomeeter enne sadamani jõudmist läks me mikrokal üks esirehv katki ja tuli ka pooleldi velje pealt maha. Teisisõnu edasi ei sõitnud mingi valemiga. Enne kui me bussist väljumisele jõudsime mõeldagi, oli juba 5 asjaliku olemisega ja hullult seletavat kohalikku bussi ratta juures arutamas. Meie ei lasknud end segada ning et ikka kohale jõuda, viipasime tänavalt endale kohe ühe mööduva motikatakso. Täiesti müstiline masin. Peaaegu nagu tavaline motikas külgkorviga, ainult külgkorv on veidi ümber ehitatud ning seega mahub sinna masina peale koos juhiga 9-10 reisijat. Meid oli kokku 8 + siis juht, aga mina olen nende mõistes vist võrdne kahega. Ja me kõik mahtusime sinna ühte masinasse ära. Sadamas saime SuperCati peale (peaaegu nagu meie SuperSeaCat Tallinna ja Helsingi vahel aga poole pisem) ja pooleteist tunni pärast olime Cebus tagasi pärast pikka päeva.

----------------------------

Pühapäevaks oli meil plaanis minna randa. Macatani saarel, Lapu-Lapu linnas Portofino randa. Alguses olime seal väiksema seltskonnaga ja tiksusime niisama. Aja möödudes tuli inimesi meie punti juurde. Osad tõid igasugu huvitavat süüa kaasa, mida siis lähedaloleva grilli peal nad valmistasid.
Vahepeal käisin mina ja laenutasin endale snorkeldamise maski ja toru (100 peesot/2h) ning läksin ja vaatasin, et mis seal põhjas ka paistab. Kuna enne randa tulemist olin varase (taas kord) ärkamise tõttu unustanud enda SPF15 päikesekreemi maha, laenasin ühe siinse slaisseri SPF30 kreemi. lasin end määrida sellega ja läksin sulberdama. Vahepeal käisin väljas puhkamas ja valminud asju maitsmas ning siis jälle sulberdama. Pärast veidi veel maitsmist ja latramist.
Õhtul, kui tagasi linna olime sõitnud ja võtsime ühes varemkülastatud pubis õhtusööki, tundsin, et ega eriti meeldiv ei ole selga vastu seljatuge toetada. Hiljem hotellis vaadates oli selg ikka täiesti punane. Päike oli ikka väga julmalt isegi läbi päikesekreemi kütnud. Kaasa aitas vist ka see, et snorkeldades jahutas merevesi selga ning seega ei saanud aru, kui palju täpselt kõrvetas.

-----------------------

Viiamsed kaks päeva (E&T) olen jälle käinud mööda poode siin. Paljud on andnud enda soovidest märku, mida siit kaasa võiks tuua. Loodame aind, et mul kohver liiga raskeks ei lähe.

Päev 10-13

2009-01-20T16:25:00.003+02:00

Pühapäeval oli siis Sinulog festival. Täitsa hull asi. Liiklus oli kesklinnas täiesti kinni. Rongkäik oli kokku mingi 7 kilomeetrit pikk ja mitte nagu meie laulupeo rongkäik, mille trass on pikk, aga rahvas moodustab sellest vaid osa... Siin oli see 7 km trass tihkelt esinejaid täis ning neid vist jätkus rohkemakski kui üheks täitumiseks. Igatahes kogu see tantsuvärk ja puha olevat alanud juba kell 8 hommikul ja kestis kuni poole kaheksani õhtul.
Täna hotellitoa ukse taha tekkinud ajalehe kaanelugu oli see, kuidas rongkäiku olevat vaatamas käinud enamvähem 3 miljonit inimest ning kui palju nad prügi maha jätsid. Kui nüüd see kolm miljonit endale ette kujutada tänavatele, on ikka väga hull mass koos. Hõredamates kohtades oli umbes nagu Metallica kontserdi ajal laululaval suhteliselt ees. Ja kogu seda kraami oli kilomeetrite ja kilomeetrite jagu. Õnneks oli mul veidi lihtsam, kuna ma olin pea jagu pikem suuremast osast massist ning nägin veidi ringi kah. Selle pikem olemise plussile töötas samas vastu ilmast tulenev miinus. Paar eelmist päeva olid olnud küll soojad, kuid meeldivalt tuulised nii, et andis elada. Sinulogi päev oli aga eelmistest veel kuumem ning absoluutselt seisva õhuga. Kaks liigutust ja higi lahmas. Poole päeva ajal hakkas ka vihma sadama veidikene, kuid sellel momendil olin mina õnneks katusenatukese all.
Tantsijad, kes olid grupiti, olid põhimõtteliselt vist igast omavalitsuse mõeldavast allosast ja üksusest. Lisaks olid ka kohalikud koolid ja suuremad asutused esindatud. Vähemalt nii sain ma aru. Kõigele muule lisaks olid ka mõned seltskonnad väljamaalt. Iga grupi ees otsas liikus mingi esitantsijanna moodi asi, kes oli teistest erinevalt ja palju uhkemalt riides ning kandis enda käes ka pisikest lapsjeesuse (Santo Nino) kujukest (kes on Cebu linna kaitsepühak, nagu ma teada sain). Tema järel oli kogu selle grupi põhiline tantsijate mass (väikseim, mis ma nägin oli umbes 60 tantsijat). Osadel gruppidel olid seejärel veel mingid masinad või muidu ratastel lükatavad lavakaunistused ja asjad. Kõige lõpus tuli siis erinevate suurusega trummidest, ksülofonidest ning fanfaari moodi pasunatest bänd. Ja iga grupi bänd mängis sama asja. Kõik bändid. Sama. Kui juhtusid kogemata olema parasjagu rongkäigust eemal ning ei kulnud seal olevaid bände, siis polnud hullu - kohalikud hoolitsesid selle eest ja lasid igast võimalikust krapist ja makist võimalikult kõvasti seda sama muusikat. Lisaks oli neil eemal olevatel tänavatel rahvast enamvähem samapalju. Ainult tantsijad olid puudu.
Kui rongkäik läbi oli saanud, siis üritasid kõik vist korraga minna kõigisse pubidesse, mis olid seal trassi ääres, lähedal või veidi kaugemal. Igatahes siis, kui meie juba seal veidi istunud olime (sest kell viis sai minu kaameral aku tühjaks ja ega väga palju jaksanud-viitsinud ühe koha peal vaadata kah + pimedus hakkas varsti tulema) hakkas järsku palju-palju rahvast voorima. Pidu läks tihedaks ja väsimus tuli peale ning sai lõpuks ära hotelli tuldud.

-------------------------------

Esmaspäeval käisin koos Ramsiega Ayalas - ühes kahest suurest ostukeskusest. Teine on SM City. Mõte oli veidi niisama ringi vaadata ning uurida, et äkki saab endale shortsid ja plätud.
Kaubamaja ise on Suur. Neli korrust ja igaüks neist midagi umbes nagu vähemalt 4 lõunakeskust või veel rohkem. Ja paksult poode täis.
Kõigepealt plätudest. Neid on siin mustmiljon. Ja kõik nad põhimõtteliselt varbavahe-tüüpi. Mina aga selliseid ei tahtnud endale. Rihmadega tahtsin. Selliseid oli aga kõigi nende poodide peale siin vaid mõned erinevad paarid. Kui nendest mõni ei olnud parasjagu täiesti ajuvaba süsteemiga või ei olnud jalas tunne, nagu oleks kruustangidesse astunud, siis kindlasti ei olnud parasjagu seda numbrit, mis vaja mulle.
Samasugune suuruste teema oli ka shortside otsimisel. Me käisime vist läbi kõik poed Ayalas, kus võis shortse olla. Minule sobivaid seal igatahes polnud. Ja kohalik rõivasuurus XL on mulle väike igatahes. :S
Teisipäeval võtsime ette SM-i. Esimesest poest, kuhu sisse astusime, sain endale plätud - 150 eeki. Seejärel käisime paarist poest veel läbi ning saime mulle shortsid kah - 2 paari shortse 160 eeku. Viispluss värk ju. Kui nad nüüd ka kauem kui kaks kasutamiskorda vastu peavad, siis on nad igatahes end täielikult õigustanud. Lisaks on SM-is päris head söögikohad.
Tegelikult tuleb Ayala õigustuseks öelda, et seal on näiteks titeasjade osakond väga palju paremini organiseeritud, kui SM-is. Toidukohad on kah Ayalas mõnusalt kujundatud ja rohelusega siseõue ümber paigutatud, mitte toas sees puntras.

-------------------------------

Transport ja liiklus siin linnas on huvitav.
Kõige kindlam on liikuda taksoga. Need on küll parajad lobudikud, kuid nad on odavad ning neis on konditsioneer. Sisenemine on 30 peesot ja 2,5 peesot on kilomeeter või miskit nii.
Teine variant on jeepney - veoka või siis minibussi moodi masin, millel on juhist taga pool olevas osas kaks pikka piki auto külgesid paigutatud pinki, avatud klaasideta pikad küljeaknad ning tagaotsas kogu aeg avatud uks, mille kaudu käib reisijate liikumine ning mille ees tolkneb sõidu ajal siis mingi tüüp, kes karjub siis sõidumarsruudi infot ja kogub raha inimestelt. 7 peesot peaks sõit maksma, kuid ma päris täpselt pole sellele maksesüsteemile veel pihta saanud.
Jeepneysid on siin kolme tüüpi - suured, keskmised ja väikesed. Suured on tavaliselt hästi kirjud ja puha. Kui mina sinna sisse lähen, siis on mul täpselt nii palju ruumi, et istuda mööda seina äärt jooksval pingil ja pea vastu lage. Kuna akna ülemine serv jookseb kusagilt õlgadest veidi madalamalt, siis pole just eriti kiita väljavaade.
Keskmisesse jeepneysse istudes tekkis mul tunne, nagu oleks pugenud telekakasti. Sirgelt istuda ei olnud ruumi ning põranda ja tooli tasapinna vahe oli vahest 25 cm. Lisaks oli sellesse vastamisi-pinkidega masinasse paigutatud umbes 18 sõitjat. Laiuse suhtes oleks mugav olnud minu vaatevinklist kusagil 8-10 sõitjat ning pool meetrit kõrgemal olev katus.
Kõige pisemaga ma pole veel sõitnud, kuid ma kujutan ette, et seal on tunne nagu üritaks kingakarpi end mahutada. Olen linnas neid näinud ning siis on tavaliselt olnud neis umbes 12-16 filipiinlast. Päris tihe võib seal ikka olla.

Iga kord, kui ma hotellist liftiga alla sõidan või siis taksoga hotellist kontori juurde sõidan, lööb kõrvad lukku. Selline meeldiv väiek kõrgustevahe siin siis.

Päev 4-9

2009-01-18T04:37:00.002+02:00

Niih... Nädal möödas.
Selgituseks eelmise postituse ja nende kommentaaride juurde. Filipiinid on tegelikult siinse maailmanurga üks vaesemaid riike. Sellest on ka tulenev siinne parasjagu kergelt räämas ja veidi hooldamata tänavapilt ja üldmulje ning ka üldmulje linnast. Üle 3 korruse kõrgeid maju on siin vähe. Vähemalt on neid vähem, kui võiks eeldada ja need, mis on, on kõik kas kontorihooned, hotellid või siis erikuradi ülisuured ostukeskused.
Ja kõik need pisikesed putkad, mida ma ennist mainisin tänavate ääres olevat. Suurem osa neist tahavad olla poed vms. Osadel neist isegi tuleb see enamvähem välja kuid seda kah mitte väga hästi. Muidugi on nende hulgas ka poode ja restorane-pubisid, mis on täitsa okeid ja sellised kus julgeb täitsa käia.
Turvalisuse koha pealt on siin kah asjad hoopis teised, kui harjunud oleme. Ostukeskuste ja ka osade söögikohtade uste peal seisavad vormirõivastes ja relvadega turvamehed. Kaubamajade uste peal on siseneddes kottide kontroll ja läbikatsumine. Aegajalt võib näha kaubamajades sees ja lähemas ümbruses jalutamas lisa turvamehi pumppüsside või automaatidega.

---------------------

Vahepealse nädala jooksul pole just väga palju toimunud. See on see, kui olla nii kaugel ööd tegemas ja mitte puhkamas. Päike käib siin kuuest hommikul kuueni õhtul üle silmapiiri. Tööaeg on samas üheksast viieni (või kui varem ärgata, siis kaheksast neljani). Seega päikeselist aega ei ole just väga palju väljaspool tööaega. Aga siin on 27 kraadi sooja ka öösel, seega pole hullu. Niikuinii on ilm siin olnud pidevalt pilvine.
Õhtuti olen siiski saanud veidi ringi käia. Üks põhjus selleks on see, et hotellis õhtustamine on ikka hullult kallis. Isegi eesti mõttes oleks see kallis. Seega olen käinud õhtuti kusagil väljas söömas. Hinnavahe on hotelliga võrreldes ligi 5 korda. Keskmine praevärk on väljas umbes 180 peesot (45 eeki), õlu (0,3 pudel) on poes 20-25P, bubis mingi 30-40P ja hotelli minibaaris 110P.
Kahes suuremas ostukeskuses olen kah ringi patseerimas käinud, kuid praegu veel pigem sellise üleüldise pilguga, et mis siin on ja palju maksab. Elektroonika on umbes sama hinnaga, kui meil. Riided on odavamad. Aga igatahes on rahvast siin praegu liikumas hullumoodi palju ja kaupa on kah meeletult. Seega on seal käimine aeganõudev ja aeglane.

Üleeile õhtul käisime kohalikega karaokebaaris. Päris huvitav kogemus oli. Kuigi poolte laulude viisi ei teadnud, siis kuidagi said nad ikka ka mind sinna mikrisse üksi laulma :P Aga vist sain hakkama.

Täna on siin linnas Sinulog (hääldatakse: senuulu). Mingid pühad, mis on pühendatud laps-Jeesusele ja kuna siinne rahvas on väga-väga religioosne, siis on need pühad ka väga-väga tähtsad kohalike jaoks. Hullult suured pidustused ja värgid on selle tähistamiseks korraldatud. Terve pool linna on liikluse jaoks kinni pandud ning rahvas on kõik tänavatel tantsimas ja hullult suurt paraadi vaatamas-osalemas. Tänu sellele pühale siin on põhimõtteliselt kõik hotellid täis ja ükskõik millistele reisidele on keeruline saada piletit. Linn on täis igasugu turiste ja asju, kes kõik siia tulnud puhtalt Sinulogi pärast.
Ja nüüd ongi paras aeg minna linna ja saada osa sellest karnevalist. Pilte teen kah kindlasti, et siis oleks ikka midagi, mida kodus näidata pärast.

Päev 1 - 3

2009-01-11T14:48:00.004+02:00

Eelmise postituse jätkuks veel veidikene. Hong Kongist Manilasse ja sealt Cebusse lendas jälle mingi pisikene ja suhteliselt ebamugav väike lennukike. Veidi suurem küll, kui Tallinnast Helsingisse. Manilas sujus asi täitsa hästi, kuna seal oli aega kohe piisavalt. See pagasisüsteem oli seal ainult veidi jama. Selleks, et istuda ümber ühelt lennukilt teisele, pidi korjama enda kohvri sealt pagasiletilt üles, jalutama sellega läbi tolli ning sealt tagant kohe hoone uksest välja. Seda kõike ainult selleks, et kõrvalolevast uksest sisse tagasi minna samasse ruumi, lasta kohver röntgenist läbi ja panna sellest punktist, kust ma kohvri üles korjasin, 5m kõrval lindi peale tagasi.
Manila lennujaam oli suhteliselt ebamugav ootamise mõttes. Lisaks sadas seal täiega vihma ning seega ei saanud väljas oodata. Sellele andis muidugi veel oma osa juurde kogu see pikalt lendamine ja ootamine, mis oli selle aja peale mind päris ära väsitanud.
Cebu lennujaam oli Manila omaga võrreldes palju ilusam. Ja sujuvam. Seal ootas mind juba vastas rendiauto juht, kes siis mind hotelli sõidutas. Lennujaamast väkja astudes oli esimene tunne, nagu oleks labidaga näkku saanud - selline kuumus ja niiskus.

See hotellisõit oli ise kah selline suhteliselt kummaline ja veidi silmi avav. Esiteks siinne liiklus on täielik hullumaja. Teel, mille laius on normaalselt võttes 3 autorida, sõidetakse (või vähemalt üritatakse sõita) 6 reas ja pidevalt ridu vahetades ja signaalitades. Reavahetamiseks muidugi suunda ei näidata. Ning need 6 rida ei ole alati nii, et 3 ühes ja 3 teises suunas. Suhteliselt vabalt vahelduvad need ridade arvud. Sellise ridade arvu tõttu on ka see, miks aasia autod sellised pisikesed ja kitsad kipuvad olema, et keskmisi eestlasi mahub sinna laiustpidi 1,5.
Teiseks oli see linnapilt. Paar päeva enne siia lendamist vaatasin netist, et Marco Polo pole kontori asukohast kuigi kaugel. Ehk et võiks isegi äkki jalutada. Taksost välja vaadates kadus see mõte suhteliselt kiirelt. Tänavate ääres kõnniteesid pole... Või kui on, siis on need umbes 40 cm laiused ja suhteliselt lagunenud. Lisaks on kõik tee ääred väga kahtlaseid putkakesi täis. Mõni putka on veidi ilusam samas, kui mõni putka on lihtsal kastidest saadud vineerist kokku klopsitud. Igal pool nende ees tiksusid mingid kahtlased elemendid. Osade putkade ees seisid mingid plastmasslauad ning nendele asetatud ajalehe pealt söödi seal samas valmistatud... asju...
Hotellituba on ilus. Hiigelsuure voodiga ja puha. Vaade on küll mitte linna poole, vaid mägede poole (linna poole vaadet loetakse ilusamaks), kuid arvestades järgmisel nädalavahetusel toimuvaid mingeid hullult suuri pidustusi ja bakhanaale, siis pole ime, et vabade ruumide valik hotellides ei ole just suur.

----------------

Esimene korralik päev Cebus. Tööpäev. Hommikul kontorisse jõudes tuli välja, et uus kontor, kuhu siine Playtech kolinud oli, asus veel osaliselt ehitatavas-viimistletavas hoones. Sealne kontoripind on samas ilgelt pirakas. Kontori aknast pasitab minule antud laua tagant täpselt mu hotell :)
Lõuna ajal käisime ühes kohe kontori taga olevas söögikohas. Ja ei olegi siin ainult mereannid ja linnuliha. Jummalast korraliku ribi sain seal. Peaaegu oleks ka kartuliputru pakutud.
Õhtul sattusin koos kohaliku väiksema ülemusega õhtust sööma ühte kohalikku grillikohta. Seal valid ise kõigepealt välja, et mis asju sa tahad süüa ja siis pärast seda nad praevad sulle need asjad ära. Kahepeale võtsime krevette küüslauguga tehtuna, mingit huvitavatmarineeritud liha, kaheksajalga ja siis mingeid huvitavaid karbilisi vms... Kahepeale sai sealt rohkem kui kõhutäie :)
Õhtul külastasin koos mõne pokkeri-slaisseriga põgusalt üht okhalikku pubi ja tutvusin nendega veidi. Palju ei jaksanud, kuna lennureisist oli veel väsimus sees.

----------------

Selle sama väsimuse tõttu võtsin teise päeva rahulikult ja magasin kohe kaua. Ning olin lihtsalt niisama.
Kolmandal päeval võtisn veidi kavaks, et vaataks, mis siin linnas on kah. Et kas ongi kõik nii, nagu teel siia hotelli paistis. Väheke lappamist netis ja veidi uurimist alt hotelli asjapulkadelt küsimist ning tekkiski mõte,et vaadata mõnda kohalikku vaatamisväärsust... Kuna kaardilt vaadates tundusid paar neist suhteliselt lähedal üksteisele olevat, siis ega väike jalutuskäikju paha tee :)
Sõelale jäid Fort San pedro, Magellan's Cross ja Heritage of Cebu Monument. Enne seda veel tuterdasin veidi siin hotelli ümber olevas pargimoodi asjas ringi ja vaatasin kohalikke taimi. Alguses soovitasid hotelli omad mulle mingit organiseeritud linnatuuri, aga see oleks mingi 1000 eeq kokku maksnud... Ei, aitähh. Läksin ise omal käel.
Taksoga linna sinna forti juurde. Väike see muidugi oli ja kuidagi poolhooldatud, kuid okei... Tegin seal paar tiiru ja vaatasin seda siit-sealt. Kui sealt edasi tahtsin jalutada ning kohalike politseinike käest küsisin suunajuhiseid, siis nad ei osanud kohe mitte midagi öelda. Soovitasid mingite teist tüüpi politseinike (või olid nad liikluskorraldajad) käest küsida, sest nemad olid alles täitsa kollanokad. Kaarti vaatasid nad kah sellise piluga, nagu oleks see eesti keeles kirjutatud salakiri olnud. Ehk teisisõnu hakkasin omapead mingis suunas minema. Kuna seal selle forti ees oli kohe mingi hull tunnelikaevandus pooleli, siis kohe ei saand aru, kus ma t2pselt paiknen... Aga kohe, kui ma ühele suuremale ristmikule välja jõudsin, leidsin kaardi pealt ennast üles. Sealt edasi läks kõik juba orienteerumise mõttes lihtsaks. Sai muud vaadata. Näiteks seda, kuidas enamvähem kõik kohalikud (kes vähem, kes rohkem varjatult) vahtisid mind. Osad isegi lehvitasid, kui sõitsid jeepnydes mööda. Lehvitasid ja hõikusid: "Sir! Sir!" Õnneks olid mul päiksekad ees ja ma tegin enamvähem ükskõikset nägu.
Kuna on selle suure festivali eelne nädal, siis juba praegu käib vaikselt asjatamine selle suunas ning linnas on mingid tänavad rahva jaoks autodele suletud. Ja rahvast oli seal palju. Pühapäevase päeva tõttu olid nad eriti suure hulgana kogunenud kiriku juude ja laulsid seal tänaval vastavalt sellele, mis seest kosta oli. Ja tänaval olid nad selle pärast, et sisse lihtsalt enam ei mahtunud kedagi juurde. Selle sama kiriku taga oli väikeses ehitisekeses minu järgmine siht - Magellan's Cross. Ehk siis rist, mis püstitati sinna samma kohta, kus Ferdinand Magellan pani risti, pärast esimeste filipiinlaste baptiseerimist. Ilusa laemaaliga väike majake oli :)
Sealt selle viimase sihtpunkti juurde jalutades möödusin sellisest kohast, nagu Colon Marker, mis tähistas Cebu vanima tänava alguspaika. Pidi olema kauplemistänav ja puha, kuid sealt algusest mööda jalutades ei jäänud küll väga sellist muljet, et see kuidagi teistmoodi kauplemistänav oleks olnud, kui seda iga teine tänav on. Seega ei hakanud seal ringi paterdama. Õige oli kah, sest kui selle monumendi juurde jõudsin, hakkas vihma sadama... Vaatasin seda siit ja sealt küljest (monument, nagu monument ikka, ei midagi ekstravagantset) ja kebisin takso peale. Varsti läks pimedaks kah ning väga pimedas ei tahtnud seal ringi patseerida.

Päev 0 - Reis hakkab pihta

2009-01-07T13:18:00.003+02:00

(13:10)
Hetkel on siis _lõpuks_ asi nii kaugel, et ma olen jõudnud lennujaama ja piletid ning pass koos viisaga on minu taskus...
Lennuki väljumiseni on veel tund aega... Seega naudin siinset wifi võrku seni, kuni saan. Vaevalt seda Helsingi või Hong Kongi lennujaamades jõuan kasutada... Hea kui neis pagasigi kätte jõuan saada ja järgmise lennuki peale viia...
Trass, mida mööda siis lähen, on Tallinn->Helsinki->Hong Kong->Cebu. Minnes on mõlemas vahepeatuses napp tund aega lennukite vahetamiseks... Õnneks jääb asi sama terminlai piiresse mõlemas kohas... Tagasi tulles see-eest saan Hong Kongis ööbida. :S Aga kõigest sellest järge mööda nii, kuis asjad arenevad siin...

--------------------------------
(10:05 kohalik aeg, teisisõnu Eesti aeg +6h)
Istun Hong Kongi lennujaamas. Niipalju siis sellest meeldivast ja rahulikust lennureisi sujumisest. Phäh. Ja kõige selle taga on ilm. Isegi mitte halb ilm. Lihtsalt - ilm.
Aga asjast järgemööda. Lend Helsingisse oli nagu kehva bussiga Tartust Elvasse loksumine. Sama palju loksutas ja sama kaua võttis umbes aega kah - 25 minutit. Lennukki oli umbes sama suur, kui keskmine liinibuss. Ilusa ilmaga nägin Tallinnast õhkutõusmise ära ning siis tõmbasid pilved kardinad ette ja hakkasimegi juba maanduma :P

Ka Helsingis kohapeal läks täitsa kenasti ja peaaegu sujuvalt. Pärast sealset passi ja boarding-passi kontrolli oli väike viivitus, kuid mitte liiga pikalt enne seda, kui lennukisse saime. Ja siis hakkas pihta. Kõigepealt muidugi tuli rahvast peale ilgelt kaua. 20 minutit pärast õiget väljumisaega tulid viimassed inimesed vist pardale. Ja siis oli veel väike viivitus - lennuki jääst sulatamine. 35 minutise hilinemisega sai lennuk liikuma. Selline viivitus oleks olnud veel täitsa aksepteeritav, kuna Hong Kongis oli ette nähtud 1h lennukite vahetamiseks.
Kui lennuk oli juba stardirajale ennast veeretanud ja seal mingi 10 mintsa väristanud ja võdisenud, veeres ta terminali juurde tagasi ning teatati, et 4-st mootorist 2 ei tahtnud käivituda. Mingid kütuseventiilid olid kinni külmunud. Vabandati mitu korda viivituse pärast ning öeldi, et kusagil 25 minutit läheb. Pool tundi hiljem teatati, et ventiilid on täitsa lahti saadud, kuid mingid elektroonikajupid tahavad veidi lisaõli. Muretsemiseks polevat põhjust ning 15 minuti pärast peaks lendu saama. Saigi. Aga selle aja peale oli viivitust kogunenud juba poolteist tundi. Mnjah - põhjamaine meeldiv -10 kraadine ilm ja selle rõõmud.

9 tundi ja 25 minutit hiljem maandus meie lennuk Hong Kongis. Päike küll paistis, kuid lennujaamast üle lahe paistma pidav linn oli udu (või oli see sudu) sees ning aimata oli aind majade ja mägede piirjooni. Lisaks sellele oli pool tundi tagasi minu lennuk Cebusse juba lahkunud. Hakkasid juba igasugu mõtted tekkima. Lisaks veel mure pagasi pärast. Lennuki koridorist välja jõudes oli aga juba üks üliagar hiina-tüüpi neiu uksel vastas minu nimega silt näpus. Juhatas mind kiiresti ühe retseptsioonineiu juurde, kus pärast kiiret ja minule mõistmatut vadistamist tehti mulle selgeks (juba täiesti mõistetavalt), et õige lend on läinud ja mind tõstetakse ümber järgmisele võimalikule. Too aga ei lähe mitte otse Cebusse, vaid Manilasse. Sealt läheb siis juba järgmine edasi Cebusse.
Nüüd istun siin ja ootan siin. Kohalikud asjapulgad jälitavad kusagil mööda lennujama keldreid minu kohvrit, et see nüüd uue lennuki jaoks õigesse kohta toimetada. Ja siis Manilas pean ma veel leidma mingist kohast enda kohvri ja selle välja võtma ja ISE peaaegu, et järgmise lennukini toimetama (selle asemel, et ta ise maagiliselt õigesse paika jõuaks).
Eks näis mis saab. Praegse plaani järgi jõuan Cebusse 11:45 asemel 19:15 ja kahe vahepeatuse asemel kolmega. "Seiklus" missugune.

Tips

2008-12-17T22:15:00.001+02:00

7k 2n - 8630 - 71

Gustav Ernesaks 100

2008-12-15T16:33:00.002+02:00

Kui on keegi (kindlasti on ;) ), kes ei saanud laupäeval ülikooli aulas olla kontserdil ega ei teadnud pühapäeva päeval teleka ees olla, et vaadata meie ja teiste tartu kooride + RAMi kontserti, siis nad ei pea nukrutsema. ETV arhiivi lehekülg on päästja :) Vaadake meid siit aadressilt.

Päeva muusikaline wtf!?! (provided by String)

2008-11-25T10:08:00.002+02:00

Metallicat teate ju ikka. ja seda, mis muusikat nad teevad. Järgnevalt väike tribute neile.

Läbi lume sahiseva...

2008-11-24T11:40:00.002+02:00

Ehk siis veidi sellest, milline nägi eilne lumetorm "seestpoolt" välja. Asi selles, et sai eile õhtul autoga sõidetud (või täpsemalt öeldes kulgetud) trassil Pärnu - Tartu.
*180 km läbisin peaaegu, et kiiresti (nagu on selgunud erinevatest vestlustest) - 3h45m. keskmine kiirus jäi sinna kuhugi 50km/h alla.
* Roolikeeramine ei olnud 90% ajast autole mitte käsuks vaid selliseks pehmeks soovituseks a la "Kui aega saad ja kui viitsid, siis võiksid äkki veidikene sinna suunas pöörata... Aga kui ei taha ega siis ei pea kah."
*Tegemist ei olnud väga suures osas just sõitmisega vaid pigem suusatamisega, sest liigelda sai vaid seal, kus olid rajad ette sõidetud. Ja isegi seal oli paras pudru.
*Viljandi-Tartu vahe oli keskeltläbi sama kitsas, kui suvaline metsavahekruusatee. Ja raputas palju kõvemini.
*Väga julgustav oli möödasõites vaadata pooleldi kraavi vajunud lumesaha-veokat.

11. TRM

2008-09-25T10:17:00.004+03:00

Olen terve ja kenasti ühes tükis. Ainult ühe sinika noppisin kusagilt väga müstiliselt ja kummalisse kohta. Aga siiski kõigest järgemööda, nagu peaks...
Pühapäeva hommik jõudis kätte üllatavalt kiiresti ja märkamatult. Tuli ennast autosse pakkida ja koos venna ning meie ratastega Otepääle vurada. Korra käis peast läbi kahtlus, et kuidagi liiga rahulik on olla, kuid kuna see ei olnud midagi halba, siis sinna see mõte jäi.
Tartust välja sõites tekkis tahtmine EMHI kohtusse kaevata. Lubasid nad ju selleks nädalavahetuseks kena ilma vahelduva pilvisusega ja ilma sademeteta. Teed pidin ma aga jälgima läbi väga märja esiakna ja kojameeste vehkimise. Vastik. Õnneks oli see sadu vaid Tartu ümbruses ning poolel teel juba enam ei sadanud.
Enne starti end riietesse ajades ja valmis seades tuli välja, et olin suutnud enda rattakindad maha jätta. Noh, alati jääb ju midagi maha. Õnneks olid uuel särgil pikad käised ja sai need osaliselt ümber käte venitada ning nii ei olnudki väga külm. Etteruttavalt öeldes oli tegelikult väga mõnus sõita ja ei põrutanud käsi kah ning käed ei hakanud surema kah mitte (nagu nad tavaliselt tegema kipuvad).

Stardikoridoris sattusin võrdlemisi lähedale joonele, mis eraldab kolmekohaliste numbritega sõitjaid ja teisi tagapool (stardikoridor 1001-1500). Stardipaugu käies sain suhteliselt varsti kohe sadulasse hüpata ja ka kohe sõitma hakata, mitte ei pidanud tõukeratta tehnikat arendama. Lisaks sain esimesest tõusust (kus varasematel aastatel jalutajate tõttu pidanud maha tulema ja ratast lükkama) esmakordselt üles sõita. :) Sealt edasi sattusin vist enda jaoks algust silmas pidades liiga kiirete meeste järgi sõites hasarti ning kerisin enda jaoks tempo liiga suureks. Tulemus oli 20km paiku käes... Või noh, jalgades...
Ühesõnaga - sõitsin end algusega kenasti kinni. Ühel tõusul seal siis pidasin kinni ja sirutasin-venitasin ning jalutasin veidi puhates mäest üles ratas käekõrval. Kui olemine veidi lahedamaks läks, hakkasin vaikselt edasi sõtkuma. Tagant tuli pidevalt kiiremaid mööda nagu oleks neil seal pesa, kust startida. Lisaks mõjusid mulle ka need mudased ning imevalt pehmed heinamaad veidi frustreeerivalt (nii vaimselt kui füüsiliselt). Ei tahtnud mitte see korralik tempo sisse tulla. Vahepeal jupikesi kruusateel sõites sai õnneks olemist veidi helgemaks enne, kui oli vaja jälle kesa peale "püherdama" keerata.
Umbes 55km paiku hakkasid vaikselt metsavaheteed kõvemaks muutuma ning minul kah olemine paranema. Auku sõidetud tundest ei olnud enam eriti midagi järgi - tõenäoliselt veidi vaiksem tempo ja "moos" aitasid. 60km kandis hakkas olemine juba täitsa heaks minema ja tuli ka väike sõidurütm sisse. Lisaks sattusin kusagil 70km kandis sõitma enamvähem üksi - eessõitjat nägi kurvitaha kadumaas umbes siis, kui ise eelmisest kurvist välja tulin ja tagasõitjad olid kah umbes 100m maas. Sellises seisus sain rahulikult oma sõidule keskenduda ega ei pidand jälgima seda, millist tsirkust teised vennad ees teevad. Sain enda tempo kätte ja sain rahulikult seda hoida. Oma üllatuseks hakkasid teised sõitjad kuidagi vaikselt selg ees vastu tulema. Ju siis olin end saanud korralikult käima ning leitud tempo oli suht hea. Möödatuiskajaid jätkus ka lõpupoole, kuid paljud neist olid juba numbritega 4000+ ehk siis lühiraja sõitjad.
Pärast viimast "boksipeatust" olevat tõusu läksin alguses võtma sellise kerge pelgusega - mälestus eelmisest aastast vms... Aga see mälestus oli vist end vahepealse aja jooksul paksuks söönud. Igatahes tõus oli laugem ja lihtsam, kui ma alguses ootasin ja mäletasin. Saepuruaugud ei olnud kah nii jubedad, kui mälu ütles. Täpselt finishisirge eel olev pehme olemusega tõus oli veidi üllatus, kuid siis paistis juba finish ning ees oli ka kenas rivis kohe mitu sõitjat. Reielihastes kumav kerge krambieelne valutuige ei saanud ometi segada effektset lõppu ja siis surusingi suurema käigu sisse ja kaapisin finishi poole. Sirgega sain 4,5 kohta paremaks end (see koma-viis oli üks "4000-sõitja", kes minu arvestusse ei läinud sisse).
Järgmisel päeval pärast sõitu ei olnudki jalad kõige hullemad. Täitsa andis kõndida. Seda aga vaid vaikselt ja tasasel pinnal. Trepist üles kõndides andis kohe tunda, et on nagu midagi tehtud.

Kokkuvõttes oli tegelikult päris raske sõit. Minu arvamust mööda võrreldav veidi eelmise aasta sõiduga. Esialgsete tulemuste järgi tuli koht 1712. ja Aeg 4:32.05. Aeg tuli parem, kui ma lootsin alguses - arvestasin 5h piiriga. Koht tuli kehvem nii paarisaja võrra, kuid loodetut (sõita välja koht, mis on stardinumbrist parem) oleks saanud täita siis, kui oleks saanud aja 13 minutit parema. Oleks-poleks. Järgmine aasta tuleb paraemini teha lihtsalt. Ja rohkem trenni kah enne sõitu. Siis on lootust :)

Aga nüüd on juba täitsa hea tunne sees ja mõnus olla :) Tulge teie kah sõitma! Tegelt kah :)

Progemine ja muu

2008-09-19T13:40:00.004+03:00

Väike mäng-harjutus algja-taseme programmeerimise harjutusteks funktisoonidega: Light Bot
Avastasin, et täitsa roostes polegi, vist. :) Minule meeldis :)

Ja siis veel veidi nerd-asju:
* Darths & Droids - koomiks. Kui Star Wars episood I oleks D&D mäng ja päriselt SW filme poleks olnudki ;)
* DM of the Rings - koomiks. Kui Sõrmuste Isand(a filmid) oleksid D&D mäng.

Mõlemad need on parasjagu vanad asjad, kuid vanu asju tasub ikka meelde tuletada. Eriti kui need head asjad on. :) Minule igatahes need meeldivad.

Ja vanadest asjadest veel... Väike pildimeenutus juba päris ammu toimunud PT kümnevõistluselt.

* * *

2008-08-07T15:04:00.001+03:00

Sai jälle natuke Emmat "kiusamas" käidud. See vaktsineerimine ei meeldi ikka talle. Aga kellele meeldiks. Teine eesmärk oli saada teada tema edusammudest. 6030g ja 62 cm

Pildikogu

2008-07-10T14:25:00.002+03:00

Kriban siia kah märgi maha, et on nüüd koht, kus on praegu juba pilte Emmast ning kuhu tekib neid tulevikus juurde kah.

pisi-emma.blogspot.com

Arenemised :)

2008-07-03T15:07:00.002+03:00

Käisime jälle Emmat arstile näitamas. Kiideti, et täitsa kenasti hoiab pead, kui kõhuli on ja puha. uued gabariidid - 5290g ja 60,5cm.

Et minutid mööduksid...

2008-06-13T16:54:00.002+03:00

Kui teil tõesti ei ole midagi teha ja tahate olla ökosõbralik, siis ei pea te raiskama paberit, et neist kuulikesi teha ja siis paberikorvi pihta korvpalli mängida. Saate teha seda hoopis loopides elektroonilisi paberkuulikesi. Proovige neid loopida siin.

Kuu

2008-06-06T12:44:00.000+03:00

Sai Emmat arstile näitamas käidud. Uue kabariidid - 56cm ja 4600g

pisikesed inimesed

2008-05-05T19:11:00.001+03:00

Eilse kuupäeva sees (napilt) tuli siia ilma uus pisike kodanik. Tütarlaps. Kena, väike, armas ja terve :) Strateegilised mõõdud 3308 ja 51.
Kaks pilti kah teile siia :)

Conditioning...

2008-04-17T14:09:00.002+03:00

Läksin Jullaga koos eile trenni. Anaeroobse vastupidavuse trenn (vist oli nii). Hullumaja. Päris kiiresti võttis läbi. Talv pole ikka kasuks tulnud :P Praegu siit-sealt lihased tuikavad. Aga pole hullu - küll saab tagasi mindud ja uuesti asju tehtud selle sihiga, et kunagi 2kki ei valutagi nii palju vms :P

Kokandusminutid

2008-04-01T22:53:00.003+03:00

1 korralik käntsakas taist sinki (minul oli 360g)
1 suur paprika
2 keskmist sibulat
1 väike pakk vahukoort
1 "kolmnurk" sinihallitusjuustu

Kõik hakitavad komponendid ära hakkida - sink sentimeetristeks kuubikuteks näiteks, sibul peenemaks. Paprikaga käituda oma äranägemise järgi. Mina hakkisin suhteliselt peenikeseks.
Alustuseks sibul ja sink korraga pannile õlisse praadima (vahepeal ka kaane all). Maitsestada soola, pipra ning tšillipulbriga.
Pärast mõningast praadimist lisada paprika ning lasta veel kaane all veidikene haududa enne, kui valada peale vahukoor (mina lisasin juurde veidi ka piima) ning lisada hakitud sinihallitusjuust. Lisasin veidi basiilikut.
Hautada veel aegajalt segades kuni juust on sulanud. Seejärel võib kaane pealt ära võtta ning lasta kastmel veidi paksemaks keeda, kui on soovi.

Kõrvale veidi kartuleid oli täitsa hea :)

Tarbeauto

2008-03-17T13:21:00.004+02:00

Olen siis sellise asjanduse omanik. Margiks mazda 323f. '99 aastast pärit. Väljast niiväga suur ei paistagi, kuid tõestatult mahub sisse 4 suurt inimest, veidi kotte, väike basenji (koer) ja suuuuuuur dogi. Seega seest täitsa suur.

Teistest uudistest: lõpuks sai salvestamine ühele poole. Eks näis mis pusle sealt kokku pannakse. Aga tõenäoliselt saab ilus.

Kultuuri ja palju

2008-03-03T10:05:00.002+02:00

Uhh... Lindistamine... Hull asi.
Kaks nädalavahetuse päeva hommikul kella 11-st kuni õhtul 5-ni väikese lõunapausiga laulda jutti põhimõtteliselt. Ja selle ajaga saada lauldud 10 laulu - karm... Neid laule ei taha vist järgmised ma-ei-tea-kui-mitu aastat laulda.
Õnneks on seltskond vahva ja asjapulgad on kah mõnusad-sõbralikud. Aga nuh - üks selline nädalavahetus on ees veel. Eks näis, kuidas siis sellega hakkama saab.

Kogu selle suure kultuuri vahepeal, nii "tasakaalustuseks" käisin vendadega vaatamas Stallone üllitist ehk siis viimast rämbõu (loe: Rambo) filmi...
Kokkuvõttes võib öelda, et terve filmi süžee koos kõigi dialoogidega võib mahutada ühele A4 paberile. Ja kui Stallone dialoog jõudis punktini, kus oleks pidanud enda otsuseid põhjendama hakkama mingite argumentidega, siis ainsaks temapoolseks fraasiks jäi "Go home!".
Aga kokkuvõttes nagu korralik rambo-film ikka. Verd ja tuld lendas üüratustes kogustes, dialoogiga ei hiilatud just ja vanamees (Stallone) lippas läbi džungli nagu noor predaator olles enne seda endale hullu matšeete sepistanud. Lisaks sai ühel korral isegi ühel relval moon otsa ja seda tuli laadida.
Kokkuvõttes täitsa normaalne film, kui läheneda sellele nii nagu peab - kui rambo filmile.

Pew-Pew

2008-02-04T10:41:00.000+02:00

Kuidas panna täismehi grupiviisiliselt kilkama nagu pisikesi kooliplikasid? Ja seda mitte ainult korraks, vaid ikka pikaks ajaks ja südamest kilkama? Tuleb neile anda omavahel kenasti võrku ühendatud arvutid ja mõned mängud, mida seal siis üksteise vastu või siis üksteist aidates arvuti vastu mängida. (Eeldab muidugi seda, et asjasse kaasatud isikud on ikkagi tuttavad arvutimängude kui sellistega ning nad ei ole sellele 100% vastu.) Lõbu on garanteeritud pikaks ajaks.
Meil olid nädalavahetusel olnud üritusel plaanis: Battlefield Vietnam, Alien vs Predator 2, Serious Sam: First Encounter, Flatout.

Vahva oli. Väga vahva. Tahaks veel kunagi. :)

Rabbids

2007-12-20T10:57:00.000+02:00

Veidike head asja... Minul tegi igastahes hommiku rõõmsaks kohe :)

Rayman Raving Rabbids

Veel üks "kommerts"teadaanne

2007-12-18T10:14:00.000+02:00

Veidi vähe võibolla on jäänud aega selleni, kuid siiski. Vast jõuate veel reageerida :)

Olete kõik oodatud kuulama meid :)

Varajased jõulud

2007-12-05T10:23:00.000+02:00

Tegin endale varajase jõulukingi ja ostsin ära uue arvuti :) Nüüd tegelikult nädal aega juba see käes olnud mul ning vaikselt juba saab asjad sellisesse rahuldavasse seisu, et ei pea kogu aeg midagi juurde installima. Aga vanast masinast tuleb info (koos kõvakettaga) ikkagi ümber tõsta veel.
Aga uus masin on kiire kui unistus küll. Ja imeilusat ja suurt pilti näitab kah :)

Masina näitajad:
Intel Core 2 Duo E6550
2GB DDR2 Apacer
Gigabyte GA-P31-DS3L emaplaat
74GB WD Raptor 10k rpm 16MB cache
XFX GeForce 8800GT 512MB DDR3 Alpha Dog Edition
sata DVDRW drive
20" wide ekraan kah juurde siia.

"Kommerts" teadaanne

2007-11-21T11:41:00.000+02:00

Käesolevaga annan teada, et kui keegi juhtub see laupäev (24.11) viibima Tapa või Palmse lähedal, siis võib külastada kaunist koorikontserti. Selgituse mõttes toon allpool ära ka kuulutuse... klõpsake pisikesel pildil ;)

Et siis kõik te olete suuresti oodatud meid kuulama sinna :)

Hollandi keel

2007-11-09T11:01:00.000+02:00

Eile kooriproovis jõudsime koos Sverikuga järeldusele, kuidas tegelikult tekkis hollandi keel.
Peale tavalise laululise osa lõppu info jagamise käigus sisestas tema endale telefoni meeldetuletust. Üks sõna sellest juhtus parasjagu olema "laulikud". Vähemalt oleks pidanud olema. Mingi moment mina leidsin, et ta ei kasuta enda mobiili täies ulatuses ära ja soovitasin tal vahepeal teisi klahve kah kasutada ning vajutasin ühte suvalist klahvi :)
Tulemuseks oli sõna "laukdjikd". Voilà. Hollandi keel :)

Talv

2007-11-05T11:29:00.001+02:00

Tuli talv. Või vähemalt midagi selle sarnast. Alustuseks.
Mina kohtusin selle... mmm... asjaga laupäeva hommikul teel Pärnusse. Kuni viljandini oli kõik täitsa kena ja talutav.
Vlijandis oli juba näha märke olukorra tõsidusest. Esimesed lumememmed olid agarate laste poolt tee äärde paigutatud. Nagu väikesed hoiatussildid autojuhtidele: "Kui siiani oli kena, siis teadke, et te pole enam seal, kus te mõtlesite, et täitsa kena on. Nüüd te olete siin ja siin pole seal. Siin on olukord hoopis teine. Mwhahahaaaa!"
Viljandist läbi saades kiskus kerge lörtsisajukene kiirelt ära pooltahke vee lobjakaks. Lisaks sellele kiskus temperatuur kah järjest kahtlasemalt nulli kanti (õnneks mitte täiesti nulli). Kokkuvõttes oli möödasõidu teostamine või lihtsalt reavahetamine, mis nõudis eesolevatest jälgedest välja keeramist, kui käesurumine roolirattaga. Yuck!

täna hommikul töö juures aknast välja vaadates leidsin, et Viljandi lapsed ei ole ainsad, kes lumememmi teevad. Köögi aknast paistva parkimismaja ehituse katuselt vaatas vastu väike lumememm :) Töömeestel polnud vist eriti midagi teha hommikul ning brigadir oli kah sisse maganud :P

Kõrvemaa Rattamaraton

2007-10-03T15:10:00.000+03:00

Sai laupäeval pärast reedest kiiret tegutsemist ja otsustamist käidud Kõrvemaa metsades rattaga rallitamas. Väike tõvenatuke oli sees veidi, kuid mitte midagi k0ontimurdvat. Ja distants oli kah vaid 38km. Rada oli meeldivalt tugev ning poriseid kohti olid vaid mõned üksikud.
Tulemus - 1:46:23 ja koht 360.

Foto: sportfoto.ee

Sopapidu

2007-09-20T11:38:00.001+03:00

Nüüd on juba piisav aeg möödunud kümnendast Tartu Rattamaratonist, et sellest muljetada. Piisava aja all pean silmas vahemiku, mis oli vaja, et õhtuti voodisse minnes poleks jalalihastel iseeneslikku mälestust ringikujulistest liigutustest, mida on vaja teha või siis sadulatundest kannikates.

Kui rääkida kõigepealt ettevalmistusest, siis eelmise aastaga võrreldes oli nadi. Kaks korda vähem läbitud trennikilomeetreid on siiski kehva. Tahtnuks hästi ette valmistuda, pidanuks 2 korda rohkem läbima kindlasti :) Kuid see selleks.

Sõidust endast. Kuna eelmine aasta oli mul esimene kord sellist pikka retke (spordi nurga alt võttes) läbida võistluslikult, siis see aasta polnud mul muud võrdlusmomenti, kui too ainus sõit. Ja selleaastane sõit oli hoopis midagi muud, kui eelmine aasta.
Eelmine aasta oli hea kuiv ilm olnud juba mõni aeg enne võistluspäeva. Selle tõttu olid ka rajad meeldivalt kuivad ja kõvad ning head sõita-sõtkuda. Tänu sellele kuivusele tuli eelmine aasta ajaks 4:33:36,7 ja vastavaks kohaks 2049. Iseeneses olin pannud m2rgiks aja alla 5h.

See aasta oli ilm eelnevatel päevadel nagu ta oli (liiga soe, et suusatada... liiga kuiv, et ujuda). Tulemuseks oli väga pehme ja mudane rada kohtades, kus otseselt ei olnud kasutatava kruusateega tegu. Sõidupäevaks eenustati kah igasuguse erineva kaliibriga taevast puistet kuid õnneks piirdus see vaid mõnekümne sekundilise vihmatibinaga.
Sõit ise oli enamvähem kui need mõned korrad välja arvata, kus osalt tänu kummide mustrile ja osalt muda üleküllusele sai mitmed meetrid sõidetud külg ees. Eelmisel aastal tehtud võssasõitmist see aasta kordama ei pidanud, sest oja läbimisele lähenesin üksinda (eelmine aasta oli pisikene grupp) ning seega sain valida raja, mis oli kõige parem.
Kusagil 50km paiku, kui mu spidomeeter otsustas edasi enam mitte sõita (hüppas kinnitusest mingi aeg minema ja kadus rajale) tuli ka väike surnud punkt. Pikad pehmed metsavahel kruiisimised olid selle põhjuseks. Need ei meeldi mulle kohe mitte. Vahepeal oli juba mõttepojake, et astuks kõrvale. Õnneks hakkasid siis veidi pikemad kruusateede lõigud ja need mulle juba meeldivad. Vahepeal oli tunne selline nagu oleks mudas sõtkumine energiat minust ära imenud, sest kõva tee peale saades ning käigu raskemaks! keeramisel tundsin, kuidas energia ja jõud jalgadesse tagasi tuli.
Palu TP-s (20km lõpuni) tegin paar minutit pikema pausi ning sõin sisse energiabatooni ja teise "moosi" imesin kah veel enne lahkumist otsa. Ära sõites oli tunne kohe teine ning sellest kõrvale astumiseideest ei olnud enam midagi alles. Viimasest TP-st ära sõites (sealt minema sõites esimene asi on pikk tõus) oli tunne juba ligikaudu sama, kui eelmisel aastal ehk siis jaksu nagu oli. Lisaks nägin seal kella ning taipasin, et on võimalust saada aega alla viie tunni (muda sees sonkides mõnikümmend kilomeetrit varem tundus, et 6h on selline piir, mida võib püüda).

Lõpptulemuseks jäi siis aeg 4:48:44.8 ja kohaks 1695. Mina olen rahul, kuna aeg väga palju (ainult 15 minutit) eelmisest aastast ei erine vaatamata raja raskuste vahele.
_________

Nodzust vahelduseks niipalju, et mootor on koos ja peale pandud. Aku kah uus olemas. Nüüd vaja vaid teadjama mehe külaskäiku masina juurde, kes oskaks vahest ideid jagada, et millest tuleneb kõlks mootoris. Kui selle iguriidi kõrvaldatud saab, sisi võib juba mõelda ARKi tülitamise peale ja sealt edasigi vahest :)

Mis toimub...

2007-08-09T15:52:00.000+03:00

Ilgelt ammu pole kirjutanud siia midagi. Puhkus oli ja muidu tegus on kah olnud. Aga kõigest järgemööda.

Puhkuse eelsoojenduseks toimusid PT suvepäevad Roostal. Vahva oli. Oleks vahvam olnud, kui poleks pidand veel kaperdama ringi hüppeliigese toega. Seda, milleks meile sinna olid tellitud esinejateks Slide Fifty ja Vanilla Ninja, ma aru muidugi ei saa. Sobivamaid ja PT massidele paremini peale minevaid esinejaid ei oleks just eriti raske olnud leida. Muus osas ei ole minul peaaegu mitte mingeid etteheiteid korraldusele. Võiks ju muidugi viriseda, et Rock Originaali asemel oleks parem valik olnud, kuid mida seal ikka viriseda... Premiumit oli ju kah :D

Puhkus iseenesest algas väikese reisiga sõbralikesse naabervabariikidesse meist lõunas - autotripp Lätti-Leetu koos Piretiga. 5 päeva ilusat ilma ja mõnusat lihtsaltolemist. Mina jäin sellega igati rahuhle :) Ja nüüd ma ei saagi enam öelda, et "vist sai Leedus kah käidud" :P
Marsruut ise oli Pärnu-Cesis-Araiši-Sigulda-Jurmala-Kuldiga-Talsi-Venspils-Palanga-Nido (Kura säär)-Kaunas-Trakai-Rundale-Tartu.
Luban, et mõne aja pärast teen ka pikema kirjutise selle põhjal ja vahest ka paari pildiga (kui need saab üle käidud).

Reisile järgnes BR RL '07 - palju lahedaid tüüpe koos, palju värvikuule ja paras kogus sinikaid, mõõdukas kogus akrobaatilist kehaväänamist (Twister) ja muidu mõnusat lamisemist. Kes oli asja juures, need teavad ;)

Järgnevalt sai veedetud paar päeva Pärnus papsiga sauna putitades. Sai tehtud suur eeltöö ära selleks, et vennad saaksid minna ja teha saunale terrassi valmis. Ehk siis valasime paarile postile pealsed kihid ära, koristgasime saunast seest ära telliskiviprahi ja (poolikud) tellised, panime saunale ette maasse käiva soojustuse osa ning panime kaevu pumba k2ima l2bi sauna (et asi oleks mugavam ja kaevule saaks normaalse kaane peale).

Sealt edasi toimus Viljandis Folk. Jäin kenasti rahule. Palju mõnusaid esinejaid sai ära kuulatud ja nähtud. Liiga palju muljeid, et kirja panna siia muude asjade vahele. Ja eraldi ei viitsi kribada. Igaühele on seal omad muljed ja nende leidmised.

Ja kokkuvõttes oligi puhkus sellega läbi.
________________________

Hakkasin bussijuhiks...

Teine suursündmus viimasel ajal (peale puhkuse) on see, et nüüd olen ma autoomanik. Täpsemalt bussiomanik. Hipibussi :D

Jah, ta ongi mul selline roosa. Sisu on punane samet :) Ja makk on sees kah (töötab, kontrollisin ise).

Kui ostsin selle, siis eelmine omanik väitis, et mootor ("üks-kuus" ehk siis 1.6l töömahuga) on surnud ja "vitaalne sinine suits" on mootorist lahkunud. Sellele infole toetudes sai ostetud talle ka teine mootor (2.0), mis pidi olema igati korras ja puha ja uute tihenditega ja kõigega ja töötav. Mnjah.

Kui buss ja mootor ilusti olid Elvasse saadud (kuna seal on asjast teadjaid võtta) siis asusime kõigepealt vaatama, et mida see 2.0 mootor endast kujutab. Kui ühelt poolt sai klapikoja kaas maha võetud, siis tekkis sügav kahtlus, et see mootor väga vinks-vonks ja bueno ikka on. Mees küll ütles, et vist oli törtsuke vett sattund mootorisse sel ajal, kui ta seisis vms. Aga noh, asi oli jummalast punane ja klapid ega nookurid ei liikund kah mitte. Kui siis silindripea maha sai võetud oli asi veel jubedam. Ühest silindrist vaatas vastu korralik kiht roostet ja teises pesitses kuivand teo koda (!). Teise poole silindrid olid veidi paremas seisus kuid siisi kah jama. Edasi lahti võttes tuli neid väikeseid ja veidi suuremaid "üllatusi" veel. Ja kõigele lisaks oli peaaegu igale poole, kuhu võimalik (ka sinna, kuhu tegelikkuses poleks üldse pidanudki midagi panema) pandud silikooni. Milleks, ei tea.
Kokkuvõttes sai selle mootori ostuga tiba alt mindud. Remonti tahab see mootor igatahes kõvasti.

Eile sai siis nii huvi pärast vaadatud Rolloga, et mida see "surnud" mootor endast siiski kujutab, mis bussil praegu peal on. Kuna süüdet keerates tulukesed ei teind mõhkagi, siis oli selge, et esimene asi on aku. Vahetasime siis seal peal olnud jummalast tühja aku teise vastu, kus mingi vurts ikka sees oli. Süüdet andes käis mootor ringi (küll starteri peal, kuid siiski käis ringi). Käima ei läinud, kuna vurtsu selles akus jäi väheseks. Sai Rollo "rekka" pealt võetud vingem aku ning nodzu peale pandud. Asi käis palju asjalikumalt ringi aga käima siiski veel ei läinud.
Järgmise ideena valas Rollo karbussi veidi bensiini peale. Süüdet keerates mootor algul veidi tõrkus, kuid siis hakkas käima. Veidi ebaühtlaselt, kuid ta käis!!!! Mitte küll kaua, kuna karbussist sai bensiin otsa. Sai siis juba paaki valatud seda bensiini ning seejärel käis asi juba nõnda kaua, et sai asja lähemalt uurida, et miks tal see hääl nõnda vale on. Tulemus - neljast silindrist kaks töötasid.
Klapivahesid üle kontrollides selgus, et mittetöötava poole klapivahed on olematud. Selge. Klapivahed paika pandud, proovisime uuesti. Siis hakkas üks silinder veel tööle. Lisaks hakkas mootor ajama kartetri tuulutustorust paksu sinist suitsu välja (tõenäoliselt oligi see see sinine suits, mida eelmine omanik ütles, et oli valest kohast välja tulnud). Lühikese Rollo poolse telefonikonsultatsiooni järel jõudsime järeldusele, et kolvirõngad on tollel silindril läbi. Selge.

Täna sai hunnik juppe tellitud mootorile. Kolvirõngad ja uus summutaja koos kõige juurdekuuluvaga (sest vana on mingi ise aretatud käkk ja läbi roostetanud, terveks keevitatud ja uuesti läbi roostetanud).
Nüüd tuleb mootor maha kiskuda ja lahti veidi võtta, et kolvirõngad vahetatud saaks (siis, kui need ükskord kohale jõuavad).

Ehk kui ma selle bussi ostmisest seimest korda emale rääkisin, siis temal tuli kohe meelde Postimehes olnud Jeremy (Akne?) koomiks, kui Jeremy ja Hector endale ka hipibussi ostsid ning kuidas nad ilgelt rõõmsad olid, kui nad bussile hääled sisse said (ehk kui nad said maki mängima).
Nüüd võin öelda, et ma olen neist kaugemale jõudnud - ma olen mootori häält kah kuulnud lisaks maki omale :P

Episood eilsest õhtust

2007-07-04T10:33:00.000+03:00

Õhtul linnas jalutades sattusin kõrvalt nägema vahvat momenti.
Seisid kolm noormeest ning kaks neidu. Üks noormees seletas midagi ägedalt neidudele. Kui ma lähedale jõudsin, kostis minuni järgmine vestlusekatke.

Noormees: "Sa ei tunne mind ära vä?"
Neiu raputab veidi häbelikult pead, mille peale noormees satub veidi hämmingusse: "Kuidas ei tunne???"
"Emm... tõmmake tal püksid maha!" ütleb ta seejärel enda kõrval seisvale noormehele osutades.
"Noh, ikka ei tunne ära veel vä???"

Kingpool kipsjalg

2007-06-27T11:04:00.000+03:00

Enam ma ei saagi ütelda, et ma pole kunagi kipsis olnud. Kuni tänaseni sain.
Eile käisin korvpalli mängimas koorivendadega, et valmistuda veidi ette reedel toimuvaks TAM ja TTÜAM vaheliseks korvpallimänguks. Ja kuna ajastus oli lihtsalt niivõrd "õige" (ainult mõned päevad mänguni), siis ju ometigi pidi midagi juhtuma. Ja juhtuski. Damn you , Murphy!
Moment enne seda, kui meie trenni aeg hakkas läbi saama ning me viimaseid rünnakuid veel plaanisime. Meie pool oli parasjagu kaitses. Minu ülesanne oli Saart peale võtta. Ta sai palli ning kohe kolmese tagant viskas. Mina kui korralik mängija hüppasin üles, et tal viskamist segada sutsu. Maandudes oli aga minu parema jala all tema jalg. Ootamatu ja vale ning ebakindel pind ning oligi tulemus.
Täna käisin traumapunktis ära ning seal tehti kiirelt kohe asjast pilt ja jõuti järeldusele, et hüppeliigese sidemete vigastus - paneks igaks petteks kaheks nädalaks fikseerivasse kipsi. Nüüd ma siis olengi "puujalg"ja kingpool (varbad vahvalt kipsist väljas).
Ja nagu kiuste tuli täna jalgrattale viimane vahetusjupp kah kohale, et saaks enda velo veel paremaks ja vingemaks teha. Aga noh... eks ootame sellega siis kümnendani.

Tunnistatud harituks. Kõrgelt.

2007-06-25T11:03:00.000+03:00

Aktus läbi ja lõpetamist tunnistav paber pihus.
Aktuse parim lause oli: "... See paber, mis te täna siit saate, näitab tegelikult vaid seda, et te olete õppimisvõimelised. Punkt. ..." Seda kõike siis vaatamata sellele, et aktusel anti kätte lisaks bakadele ja diplomitele ka magistreid.

Punanahk

2007-06-18T13:34:00.000+03:00

Niih... Sai vist Poris käidud ja veidi lauldud kah. Siiski on soomlastel veel suht nõrk arusaam laulupidudest, kuigi nad väitsid peo avakõnes, et neil on laulupeo traditsioonid 1800-tollendamast aastast pärit.
Ei mahtunud neile näiteks see pähe, et me võiks tahta laulda seltskondlikult ka pärast südaööd. Esmalt aeti meid välikohvikust minema. Kästi minna teisele poole aeda ehk siis 2m jagu kõrvale. Poole tunni pärast tulid mingid teised turvamehed ja ajasid meid sealt välikohviku juurest ära... Käskisid minna mujale - teise parkla serva :S
Vahva asi oli see, et seal nagu pimedaks ei läinudki. Päike küll käis silmapiiri taga, kuid valgus püsis stabiilselt mingil siinsel kella kümnesel tasemel. Ja siis kell pool kolm hakkas jälle valgemaks minema.
Tänu sellele päikesele (mis kohalikud ütlesid, et oli täiesti neile harjund ilmale kohatu) olen ma näost ja kätelt selline keedevähk või siis valgusfoori ülemine lambike :P
See oli ka teine asi, millest soomlastel head arusaama polnud veel kujunenud. Et kui nende arvates on siiski ilgelt hea ja kihvt idee teha laulupidu õrnkergelt kausjal karjamaal, siis (arvestades, et on suvi ja võib juhtuda selline koletu asi, nagu päike paistab) ei piisa ühest-kahest poolraagus puust platsil, mis pakuvad väikest hõredat varju. Nuh... Oli paar pisikest ja umbset telki kah, kus oleks saanud varjus olla, kui oleks viitsinud kakelda imehea kesvamärja järjekorras seisjatega.
Ja selle kõigega jõuame selle ühe suure ja põhiliseni. Laulupeo idee on põhimõtteliselt see, et laval tehtav kostab ka kuulajateni. Poris oli see osa vist veidi segaseks jäänud või siis olid korraldajad saunas, kui sellest räägiti. Sellega haakuvalt lähevad ka paar paremat sõna hevitehnikute kapsastesse - monitorid, mis peaksid laskma lauljatel kuulda orkestrit töötavad paremini, kui need sisse lülitada ;)

Aga vaatamata kõigele sellele eelnevale oli igati väga vahva seal :) Juba soome sõites toimus pisike laulmine (nagu ikka koori puhul). Laevas nimelt paigutasime väikese osa koorist kenasti taha päikesetekile punti ja hakkasime laulma. Mõne aja pärast oli see sealne päikesetekk kuulajaid ning kaasalauljaid tihkelt täis. Vahva oli.
Samasuguseid kogunemisi ja laulmisi toimus kohapeal kah. Siin ja seal. Tavaliselt festivaliklubi telkide läheduses. Ja siis meie ööbimispaigaks olnud koolimaja hoovis kah. Ja selle koolimajaga vedas meil kah kõvasti. Peaaegu, et täpselt kõige paremas kohas paiknes meie kool. Ühele poole naiskooride juurde ning teisele poole festivaliplatsile oli sama pikk maa ning raekoja hoone oli kohe ümber nurga. Kõigele lisaks anti üleüldist lõunat kah meie koolimaja hoovis :D
Söök oli seal kah väga hea. Seda muidugi siis, kui seda anti ikka :P

Eilse tööpäeva jooksul andis jubedalt tunda, et tagasi Tartusse jõudsime alles pool kuus hommikul. Aga kokkuvõttes läks reis igati hästi. Mina olen rahul. Kahe nädala pärast jälle järgmine laulupidu. Wohoo \o/

Pidustused on asjakohased!

2007-06-07T12:27:00.000+03:00

Huuh... Väga meeldiv kaitsmine oli. Enne kaitsmist oli närveldamist kordades rohkem, kui kaitsmise enda ajal. Kindlust andis juurde ka see, et ma ei olnud kõige esimene kaitsja, vaid sain veidi "spikerdada" eelnevate esitajate pealt.
Huvitav kas see oli hea või halb, et teistelt küsiti komisjoni poolt kah küsimusi töö kohta. Minul piirduti aga vaid retsensendi poolt retsensiooni kirjutatud küsimustega. Esitluse aja sisse mahtusin kah ilusti ja kenasti :) (teised kaks kaaskaitsjadt panid mitu minutit üle).
Kokkuvõttes omistas kaitsmiskomisjon siis mulle infotehnoloogia diplomi ning andis minu diplomitööle hindeks C (hea). Mina olen rahul igatahes :D

Hõissaa ja saldejumps

2007-05-24T11:27:00.000+03:00

Valmis sain selle. Kaua tehtud, kaunikene. Või pigem peaks vist ütlema, et kaua plaanitud, hullumeelselt kiiresti tehtud ja loodame, et kaunikene.
Jah... Viimased kolm päeva (võiks vist öelda isegi, et ööpäeva) olen lõputöö rüppes olnud... Kogu aeg. Eranditult. Peaaegu ilma magamata, söömist võimalikult kiirelt teostades, et mitte kulutada väärtuslikke sekundeid, mille jooksul saaksin hullunult klahve sõkkuda. Kokkuvõttes võib siis mainida, et 3 aastat vindumist, teemavahetusi ja vaikset infokogumist ning siis 4 päeva asja kokkukirjutamiseks.
Mina olengi näide sellest, kuidas EI tohiks asja teha.
Või siis nagu üks sõber kommentaariks lausus, et "See trikk on sooritatud proffesionaalide poolt ning on tungivalt soovitatav, et seda kodus järgi teha ei proovitaks!" :)

Aga tehtud see paberasi igatahes... Juhendaja kirjutas enda "saatekirjas", et "Omaltpoolt soovitaks töö hindeks B" :D Ainus mure nüüd veel see enda üllitis tema soovituse vääriliselt ära kah kaitsta ja siis on finge! :)
______________________

Nädalavahetusel sai vist Leedus käidud :) Vahepealse põikega Riias. Tegu siis kontsert-reisiga TAM-95 projekti raames.
Esinesime Riia Tehnikaülikoolis koos kohaliku naikooriga Delta ning ühe kooriga veel. Pärast sai esinetud ka Šiauliai (reisiseltskonnas tuntud ka kui Tšau-pljau) Filharmoonias koos kohaliku Kammerkooriga. Vahva oli.
Kogu selle reisi ajal sai 3 korda Lidos käidud ning neist kordadest see teine kord on kõige paremini meeles. Nimelt sain ma endale sellel hooajal esimest korda uisud alla. :D Elagu uisusuvi... vms. :)
Lidos oli mingi selline uisuplatsi moodi asi, mille pind oli kaetud mingi kummalise plastmassrestiga. Hea ja halb mõte korraga. Hea seetõttu, et seal, kus see pind ei lainetanud rämedalt, oli täitsa meeldivalt sile pind. Teiseks on hea, kuna kui vihma sajab, siis see vesi ei kogune sõidetavale pinnale lompideks, vaid läheb läbi resti ja _teoreetiliselt_ on kohe pärast vihma seal võimalik sõita. Halb seetõttu, et selle resti pind oli ikka jube vastikult libe. Aga see selleks... Peamine, et sai rullitada :D
Teiseks suuremaks asjaks oli see, et selle rullitamise käigus sai esimest korda proovitud ära hoki mängimine. Vahva :D Võiks teinekordki teha, kui sellist rulluisuhokiplatsi oleks siin kusagil lähemal.

Kurjad käärlased

2007-05-07T19:52:00.001+03:00

Nad said mu kätte. Ma panin südikalt vastu, kuid vastased olid alatud ning kasutasid ebaausaid võtteid. Seega pidin nii nende, kui nende mehhaniseeritud suguvendade vastu seisma. See aga oli juba liiast. Neid oli ju mitu ja mind ainult üks. Lisaks olid mu käte tegevusvõimalused piiratud.
Seega kokkuvõte asjast: Käärid (jms): 1 - mina: 0.
5 tugrikut sellele, kes mu esimesena ise ära tunneb :P
________________

Laupäevase operatsiooni "Oh shiet!" võib vist lugeda kordaläinuks. Inimesed tundukse olevat vähemalt rahule jäänud ning reaalsuski jäi ühte tükki (kuigi napilt). Suurimad tänud kõigile, kes mingil momendil seal osalised olid.

Häbematu reklaam

2007-05-02T17:06:00.000+03:00

Kui juhtute reede õhtupoolikul Tartusse sattuma ning parasjagu ei ole hõivatud, kui oravad rattas, siis võiksite läbi astuda meie kontserdilt.

Tartu Akadeemilise Meeskoori juubelikontsert
Tartu ülikooli aula
04.05.07 18:00

Rohkem infot siin

* * *

2007-04-24T15:18:00.000+03:00

Hah! Tee veel sporti. Eile sai vennakesega ja ta teise poolega mune veeretamas käidud ühe tunnikese jagu. Pärast seda tundus, et ega täna ei jaksa hiirt kah mitte laualt tõsta. Aga võta näpust (või varbast siis). Käsi korras nagu vanasti. See-eest jalg on nagu rikkega küberimplantaat. Pool päeva käin juba tirilimps-poolteist ringi. :/ Aga pole hullu - omme-ülehomme on juba kindlasti korras jälle. Nagu tavaliselt, noh :)

Teistmoodi tegelikkus

2007-04-10T12:10:00.000+03:00

Kummaline on istuda. Perifeersed kehajätked minetavad pooltes harjunud asendites osaliselt enda funktsionaalsuse ning asendit vahetades tulevad need tagasi suure "mürinaga". Pilt virvendab kergelt servadest. Levi on vist sitt ehk n.ö. ülekandvaid osakesi on vähe. Kehapinnal olevaid perforeeringuid on kah üks liiga palju. Aga õnneks on see asjatundlike käte poolt ilusti blokeeritud, et need viimasedki ülekande-osakesed ei läheks rändama.
Teisisõnu oli meil tööl doonoripäev ning ma polnudki juba ammu aadrit laskmas käinud. Vahepeal jõuti küll kutsuda paar korda, kuid ühel momendil olin ma just veidi haige olnud ja teine kord ma juba teadsin, et meil tuleb siin doonoripäev.
Samas oleks vist pidanud Maarjamõisas käima, kuna kõiki neid "lohutusi" ei olnud neil kaasas, mis neil kohapeal valida on võimalik. Põhiliselt olid neil šokolaadid kaasas. Küpsiseid oli kah, kuid needki olid šokolaadikattega. Aga mina ja šokolaad ei lähe hästi kokku. Või noh liigagi hästi läheme kokku... Kohe on näha, et olen söönud.
Kui nüüd mõelda, siis need mahlad, mis nad pakuvad pole kah just kõige ideaalsemad. Apelsinimahl. :(
________

Vahepeal on palju huvitavaid asju toimunud. Rongilarp näiteks. Ma pole kunagi nii pikalt jutti rongiga sõitnud. Aga mäng ise oli väga vahva. Uskumatuid rolle oli seal. Ja ka mängimisi.
Minu osa jäi võibolla veidi tagasihoidlikuks. Aga vaatamata sellele oli mul igati huvitav. Kaitseinglit pole just kõige lihtsam mängida :P
Pärast rongilt maha tulemist saime Flakega kiire lahkumisega ja kehakinnituse peatusega end otse Glehni lossi manööverdatud. Universaalolümpia ootas. Ehk maskiball :)
VAHVA oli! Tõsiselt. Nii palju mõnusaid (rohkem või vähem) kooriinimesi korraga koos. Ja tegevust keldrist katuseni :) Ülejärgmine aasta tahaks kindlasti uuesti seal olla.
Ja tähelepanek - veinikabe on kuri spordiala :P

Ajuväänamist

2007-03-21T17:32:00.000+02:00

Selline mäng
Parasjagu veidi harjutamist. Eesmärk saada siis nupud niimoodi platsile paigutatud, et neid ühendavad jooned ei ristuks üheski kohas.

Kevad

2007-03-21T10:36:00.000+02:00

Eile hakkas kevad!
Kindlasti tahaks kohe vastu vaielda, et täna öösel kell 2:07 hakkas ju. Sellega on aga see, et kõik oleneb sellest, millisele faktile rajada enda väide. Astronoomilises mõttes tõesti hakkas öösel. Minu jaoks hakkas aga varem. Kevadekuulutajad põristavad juba mõnda aega linnas ringi, aga nad on aind kuulutajad :P
Eile siis lükkasin enda hõbehallilt maratonist jäänud tolmu maha, puhkisin kummid täis ning tegin esimese selleaastase sõidu. Õudne. Mitte sõitmise mõttes, vaid enese mõttes. Tuleb jälle kiiresti end lahjaks ära sõita. Siis on lihtsam vormi saavutada, kui pole nõnda palju ballasti vaja enesega kaasa vedada... Lisaks on ju väiksema ristlõike pindalaga eset suurel kiirusel palju lihtsam läbi õhu suruda ;)

Ehk siis... Meeldivat kevadet! :)

Laste lelud

2007-03-01T09:35:00.000+02:00

Ma mäletan, et kui ma pisike olin (no lasteaias käisin), siis vahel tõid mõned lapsed mänguauto endaga hommikul lasteaeda kaasa. Vist ei olnud jõudnud kodus mängu lõpuni ära mängida. Tulid ilusti (või veid vähem ilusti) vanema käe otsas lasteaeda ja auto oli nööri otsas taga veeremas.
Aja möödudes muutuvad ka mänguasjad. Täna hommikul tööle jalutades sattusin kõndima ühe ema taga, kellel oli selline pisike põnn näpu otsas. Alguses ma ei pannud eriti tähele neid. Olin omades mõtetes ning nende mõtete taustaks oli siis see pilt emast ja tema põnnist ning selline vaikne kolin, mida tekitaks plastmassauto mööda konarlikku asfalti vedades.
Kui lähemale jõudsin ning pilk tema mänguasja peale sattus tekkis automaatselt lai naeratus näkku. Ei olnud põnnil nööri otsas auto, mida ta läbi kõigi ettesattuvate lopmpide vedas.. See nöörgi polnud mingi nöör. Tegelikult oli tal juhet pidi järel lohisemas arvutihiir :) :) Tärkav noor informaatik :P

Aga kuidas siis need lapsed enda vana arvutihiirt lasteaeda veavad, kes praegu just sündinud on? Sest praegu on ju jube popid juhtmeta hiired... Ja neid on jube keeruline enda järel lohistada :)

Totaalne muutumine...

2007-02-27T11:58:00.000+02:00

Kodu eri siis :) Aga mitte minu kodu :P
Eile töölt koju minnes oli vasakul avanev vaatepilt järgemööda siis: jõgi ning sild üle selle, seejärel puud jõe ääres ning taamal kügelev Ankru baar, sellele järgnes õunapuuaed ning selle ees olev parkla. Järgmiseks oli Kollane puumaja.
Täna hommikul tööle tulles oli kollase puumaja elanikel (keda tõenäoliselt siiski ei ole enam seal) suht külm toas. Nimelt olid majal aknad eest ära võetud. Edasi asuvast õunapuuaiast oli kah vaid umbes pool alles ning mootorsae kiunumist oli üle pisikese Bobcati traktoriurina ilusti kuulda.
Eks näis, kas koju minnes juba valatakse betooni selle hüpersuperpersotorsomegagiga plekist spaa-hotelli vundamendi jaoks, mis siina plaanitud on.
Varsti äkkist lammutatakse teiseltpool sillaotsa asuv lobudik kah maha ning tehakse sinna kah mingi metsik ehitustanner. Siis aga tuleb juba suvi... Ning ehitustsoonis on uiskudega jube vastik sõita tegelikult.

Matu ootab juba kevadet ja sooja aega igatahes.

Episoodid elust...

2007-02-15T23:18:00.000+02:00

Täna vanaema juurest tagasi tulles kasutasin meie Tartu vahvat ühistransporti. Kuna ma ei ole igapäevane ühistranspordi kasutaja, siis mul piletit ei olnud. Ja raha oli rahakotis kah ainult sajane (kuna kõik muud kupüürid olid otsas pangaautomaadist) ja kahene.
Bussi sisenedes küsisin siis bussijuhi käest ühte piletit ning ulatasin sajase. Pileti hind on 12 krooni ning seepärast pakkusin, et ma võin veel kahese kah anda. Mõtlesin seejuures, et siis tal lihtsam raha tagasi anda või nii. Vastuseks kostis vaid bussijuhi mühatus: "Mis ma sellega veel teen sinu arust?" Ei taha, siis ei taha.
Aga sellega kõik veel ei lõppenud. Natuke aega läks tal tagasiandmise raha otsimiseks. Samal ajal käis pidevalt mingi tõre podin tema poolt. Alguses ma ei saanud aru, mis ta räägib, kuid siis kuulsin tema podinat: "Einoh... Leidis ka koha, kus enda rikkusega laiama tulla..."
Selline podin kestis kuni mu mahaminemiseni.
Mnjah... Bussijuht-klienditeenindaja või asi...

Masinatest ja muust..

2007-02-15T10:11:00.000+02:00

Kuna eile oli müstiline tööpäev (ma saingi siis, kui ametlikult tööpäev läbi sai, töölt tulema), siis käisin natukene kodutehnikat uudistamas. Tulemus - paar head uudist, halb uudis ja kinnitus varasemale oletusele.
Üks hea uudis on see, et pärast seda käiku toodi mulle ilusti koju minu pesumasin. Õhuke selline. Ei võta minu niigi pisikesest pesuruumist palju ära. Nüüd vaja veel vajalikud ühendused ära teha masinal ning peakski asi toimima. Elektri igatahes võttis eile sisse. Kummaline on aga see, et trummel on tal jube kitsas. Kui luugi lahti tegin ja sisse vaatasin, siis oli esimene mõte et "Raisk! Pool trumlit piistu pandud!" Aga väidetavalt peseb pesu küll. Intsul pea sama mudel (temal S852, mul S1052 vist.. viimane number võib veidi mööda olla :P). ja tema peseb igatahes :)
Teine hea uudis on see, et ma tõenäoliselt vist nägin seda raamaturiiulit, mis võiks olla. Enne tuleb ainult ära oodata arvutilaua saabumine. Siis saab näha, kuidas see riiul sobiks sinna kõrvale.
Halvaks asjaks on see, et sellist pliiti päris, nagu ma tahan, praegu ei saa. Saaks "kunagi selle aasta jooksul" aga see võib tähendada ka rahulikult näiteks detsembrit. Ja see ei meeldi mulle. Ma tahan, et mul oleks võimalik ahju kasutada ka asjade küpsetamiseks, mitte leigena hoidmiseks :( Detsembrini mitteootamisest säästaks, kui osta integreeritav variant pliidist. Aga see vajaks vastavat kappi/köögimööblit. See aga on veel kulukam. Seega vist tuleb minna kompromissi peale ja hankida peaaegu see, mida tahaks. Eks näis.
Kinnitus oletusele - kõige paremad hinnad ja üks parimatest valikutest on poes, mis asub kõige kaugemal ning on kõige kehvema ühendusega.

Aga muudest asjadest. Lootust on, et mul hullumaja pealt ära läheb. Kusagil nädala kuni pooleteise pärast peaks minema ikka. Siis vast on võimalik ka rohkemat elumärki endast anda.

Kolmapäeva õhtu

2007-01-26T12:15:00.000+02:00

Kolmapäeva õhtu oli huivtav. Esimest korda elus esinesin üksi lauldes (kahe kitarri saatel) nagu solistina poolvõõrale publikule. Lauluks oli Jaan Tätte "Minemine". Kitarridel siis Flake ja Michiel. Üritus oli välistudengite ärasaatmispeonatuke Trehvis. Enne seda sai Britaga koos esitatud ja Boili "Kaks tüdrukut". Omaette uus ja huvitav kogemus. Huvitavaks tegi asja see, et kui varem Flake juures gurmaanitsemise ja lihtsalt muidu seltskonna õhtutel lauldud neuid laule, siis ma ikka kuulsin, mis ma laulsin. Trehvis oli aga asi läbi mikri ja suurte kõlarite ning "tänu" monitoride puudumisele ei kuulnud ma mitte essugi enda häält. Järeldus - jään siiski koorilaulu juurde.

Kokkamisminutid

2007-01-09T09:11:00.000+02:00

500 g Veiseliha
3-4 keskmist suuremat sibulat
350 ml rõõska koort
kaks 450 ml konservi punaseid ube tshilli kastmes
väike konserv mehiko seguga (mais, herned, paprika)
väike konserv anananssitükke

Sibulad ja liha tükkideks lõigata (sibul pisemateks). Ühe sibula jagu tükke ning lihatükid pruunistada pannil õlis. (Mina maitsestasin asju pipra, chilli, veidikese liha üldmaitseaine ning vähekese kardemoniga.) Kui liha on meeldivalt praadunud, siis tõsta asai ümber potti (soovitavalt suuremasse sellisesse) ning vaikse tule peale podisema panna ja vett peale valada nõndapalju, et liha veidi üle poole oleks vee sees. Lisaks sinna juurde panna hauduma ülejäänud sibulatükid. Hautada sedasi tunde järgi umbes kolmveerand tundi. Vahepeal tuleb vett juurde valada. Ning kusagil poole tunni möödumisel võib vee asemel valada juurde hoopis selle rõsa koore. (Seejärel maitsestasin mina saadut veel viimase karriotsaga ning veidikese cayenne pipra ning veel pisikese (või siis mitte nii pisikese) kübeme chilliga. Soola kah).
Kolmveerand tunni möödudes (aegajalt segades) lisasin ülalmainitud konservide sisud (ananassikonservil sai eelnevalt vedelik pealt ära joodud :P). Seejärel lasin asjal veel vaikselt podiseda kuni sisetunne ütles, et aitab (ning kõrvale tehtav riis valmis sai). See oli vast mingi 15 minutit või nii. Oleks kauem lasknud, oleks paksema saanud, kuid pole hullu ;)

Tulemus: toit. Väidetavalt hea. Vürtsikas. Maitsespektri magusama poole suunas veidi viltu.
Aga mina olen erapoolik. Need teised, kes maitsesid, kommenteerigu.

. . .

2007-01-04T18:08:00.000+02:00

Parasjagu hirmutav tekst. Kui see kõik ka Vistale külge pannakse, siis võib vist vaid vaikselt võdiseda ja palvetada, et Vista kärvaks kiirelt. Või noh... Kui ka jääb, siis mitte väheamalt sellise monstrumina.

Kõrgtasemeline ajupuudulikkus

2006-12-21T11:24:00.000+02:00

Nu kui loogiline on, et 15 korruselisele hotellile tehakse ainult 60 kohaga parkla?? Pläsku juures oli vist mingi 150 parklakohta ja sellest oli kah vähe. Pläsku on ise 13 korrust ja isegi mitte hotell. Ja milleks on vaja jälle sellist plerakat (plekk-lärakat)? Ma ju ei näeks niimoodi enam enda kodumaja. Hotell "Station" on napilt nii kõrge, et üheksandalt veel näen. Kaheksandalt vist enam ei näeks.
Jutt asjast endast.
Palun... Keegi võiks teha mõne sellise ilusa maja moodi maja ikka. Sellise suurema projekti. Väikeseid maju suudetakse miskipärast väga ilusti teha (mitte kahjuks alati). Miks siis mitte mõnd suuremat?

Hrmhhhh....

2006-12-15T13:32:00.000+02:00

Kuidas üks ees, nõnda teine kohe takkajärgi. Ei oska enam kummaltki poolt midagi head oodata. Usa tegi lükke ära. Nüüd toimetavad teisel pool sama jama kallal. Uudis ise.
Aga noh... Remus ütles selle peale, et iseenesest on muusikapiraatlus ja arvutimängude piraatlus kah Venemaal keelatud või nii... Teoreetiliselt.

Tutvustame Tartut

2006-12-07T14:40:00.000+02:00

Tartu Wikimapis. Et siis sellised 4 kohta on välja toodud GoogleMapil põhineval lehel :P

Verine värk

2006-12-04T10:15:00.000+02:00

Nädalavahe möödus. Põhiasukohaks oli Nõunis olev koorivenna koht.. Väga vahva oli. Sai tehtud igasuguseid selliseid asju, mida pole ise otseselt kunagi teinud või siis olen teinud aga väga-väga ammu.
Esimene selline asi oli ise verivorstide tegemine. Täitsa ise tegime selle pundiga, kes seal kohal olid. Alates kruubipudru keetmisest ning seasoolikate täispuhumisest, kuni nende tunniajase keetmiseni välja. Minu põhitegevuseks oli alguses soolatud seasoolikate pundist lahtiharutamine. Tunnike või nii sai neid harutatud. Aga neid oli ka kümnete meetrite kaupa.
Seejärel veidi hiljem sai valmistatud koos Andriga ette ka paar forelli, et neid fooliumis ahju pista. Eriti hea tulemuse saavutasime siis, kui forellipoolele tegime pikkisuunalise pooleldi nagu fileeriva sisselõike ning sinna vahele panime purustatud sarapuupähkleid ja juustu. Peale läks sidrunimahl, sool, piprasegu, till ja mesi. Ning siis fooliumisse ja ahju. umbes 40 mintsa kusagil 130 kraaadi juures. Mmmmmm... :)
Kui need kalad ette valmistatud, siis tuli minu kord verivorste toppida. Suht omapärane kogemus. Esmalt tuli pooleteistmeetrine jupp soolikat täis puhuda. Sama lihtne, nagu ülesoolatud õhupalli puhuks... Kui sa just ei mõtle pingsalt, et tegelikult pole see mitte õhupall, vaid hoopis seasoolikas :P Seejärel üks ots mulineega kinni siduda ning siis soolika teine ots lehtri otsa lükata. Ja hakkabki toppimine. Ikka kulbiga suurest kausist kruubipudru-vere-pekitükkide-sibulaputru ja lehtrisse. Vaikselt raputades lased sellel soolikasse valguda ning siis mudid soolikat seni, kuni selles olev puder ilusti sinna teise kinniseotud otsa jõuab. Natuke veel mudida ning selle taha jäänud õhumull tuleb kah sealt tagant välja. Siis ajad õhu soolikast välja ning võibki järgmise kulbitäiega sama korrata. Ja ikka uuesti ja uuesti - seni, kuni soolikas mõõdukalt täis on. Seejärel teine ots kah kinni siduda ning ka vahepealt kinni (et üle meetri pikk soolikas ikka mõistuspärase pikkusega vorstideks saada). Järgneb keetmine, mille käigus pidevalt tuleb vorstidesse torkida auke (et soolikas olev värk ja veidikene õhku seda puruks ei paisutaks). Ning ongi vorstid valmis :D

Laupäeva õhtul/öösel sai lisaks vorstide tegemisele tehtud veel kaht asja ühes, mida polnud ammu-ammu teinud. :P Ühte polnud teinud ma ligi kolm aastat. Nimelt käinud ööklubis... Viimane kord käisin 2004 alguses (vist) meeskooriga Atlantises esinemas. Aga noh... Seda ei saa otseselt ööklubis käimiseks nimetada, kuna terve Atlantis oli siis broneeritud ja seal oli mingi mitte-ööklubilik üritus (mingi konverentsi lõpetamise pidu vist vms). Teist asja, mis sellesse samasse teemasse läheb, polnud ma teinud ligi 7 aastat vist. Nimelt ööklubis tantsinud. :P
Aga jah. Kokkuvõttes - Matu käis Otepääl ööklubis Help. Suhtkoht naljakas kogemus oli. Kui uksest sisse astusin, siis läks laias laastus aega 5 sekundit ning kõik mehed klubis (kes parasjagu olid suutelised veel teadvustatult pilku kuhugi fokuseerima) pöörasid enda pilgud (rohkem või vähem avalikult) minu peale. Ette manasid nad näod a la "mis sina siin teed" ja "kes see selline veel on". Tõenäoliselt oli asja põhjuseks see, et klubis olnud meesterahvaste juuste pikkuse summa andnuks umbkaudu minu juuste pikkuse välja :D Vahva :D üldiselt aga oli pidu suht selline nagu ma seda ette kujutasin. Palju vaibatampi, mille sekka isegi sattus ära kaks-kolm head lugu. Aga peamine - tantsida sai ja selleks oli ka mõõdukalt ruumi.

Verivorstide plätserdamise ja ööklubi vahel sai veel kohalolnud seltskonnaga mängitud Aliast. Vahva, nagu alati. Veidike noppeid kildudest: karusipelgas; seitsmega seostuv ajaühik on 7 pöialpoissi; mehed loobivad ümmargust asja mööda platsi ringi - käsipall. Vahva, onju :)
___________

Kahju, et Martin ja Gerli ei võitnud Tantsusid tähtedega. Mina olin nende poolt. Aga midagi halba ei saa ka öelda Miku ja Olga kohta. Või kui, siis vaid seda, et tangot tantsis mikk minu silma jaoks veidi puiselt. Aga showtants jällegi oli Mikus-Olgal vinge. Martini-Gerli oma oli kah väga hea, kuid natuke mitte päris see, mis M&O oma.

Asjadest

2006-11-30T12:00:00.000+02:00

Mõnda aega pole olnud aega ega jaksu kirjutada. 12h tööpäevad ja pühapäevased töörabamised ei lase. Lisaks oli vaja natuke lasta emotsioonidel settida, et nad saaksid selgineda.

Laupäeval käisime Aapo autoga "Suguvõsa kokkutulekul". Teisisõnu AweCrataXeli poolt tehtud vambimängul. Vahva oli. Teistsugune, kui tavaliselt. Kõik osalejad olid ilusti-kenasti pidulikult riides. Isegi libahundid olid riides :P Kui mängust endast rääkida, siis mina isiklikult jäin väga rahule. Isegi vaatamata sellele, et ma ei olnud vampiir, vaid lihtne guul (vampiiri teener siis). Aga ka guulina oli mul pool mängu seis, kus ma pidin kohvitassi hoidma kahe käega, kuna üks käsi oleks eraldi liialt värisenud. Lihtsalt mingi moment oli mängus olukord keeranud selliseks, et ma konstantselt mingi 2h ootasin seda, kui mind kutsutakse Printsi audientsile selle jõletu Maskeraadi paljastamise pärast, mis ma teinud olin varem. Ja noh... Mina kui guul poleks sealt eriti lihtsalt ka pääsenud, ma kujutan ette. Alla selle, et mind oleks keelatud mu Emanda verd saamast, ma vast poleks pääsenud. Aga see oleks minu jaoks olnud üks hullemaid karistusi.
Teine situatsioon, mis kerge väikese mängusisese paanika tekitas oli see, kui 3 vampiiri maguaslt naeratades kutsusid mu mõisa alla korrusele väheke eraldatumasse ruumi. "Apppiiii! wtf?! Mis on???" tormas mu mõtetest konstantselt läbi. Olukorda leevendas natuke mu Emanda - Agnese, ja tema klannikaaslase kohalolu. Samas oli kolmas vamp gangrelitest keegi, mis ei olnud eriti julgustav. Aga probleem oli õnneks vaid "süütu" gangrelineiu nälg. Üleelatav :D
Mängul iseenesest olin ma vist (spetsiaalselt mõõtmist ei tehtud, seega ka umbkaudsete hinnangute järgi) kõige libedama soenguga tegelane üldse. Tänud Shalayale selle eest. Tean, et mu lokke on vahel keeruline sirgeks saada, kuid noh - "kiiver" oli veel hommikulgi pärast magamist peas üpris tugev ja korralik. Ei mäletanudki enam, mis tunne on sellist laki/geelikogust juustes omada :P
Pilt siis minust - Toreadoor Agnese guulist
____________

Geek Testi järgi olen 46,9428% veidrik :P

Piinlik

2006-11-22T10:53:00.000+02:00

Vastikult piinlik on avastada tagantjärgi, et sündmus, mis arvasin, et ei lähe kunagi meelest, läks siiski meelest. Vastikvastikvastik. Ja tegelikult pole sellest olukorrast ka mingit võimalust end välja kah vabandada. Lihtlabane minu mälu auklikus.

Teistel teemadel. Unega on probleemid. Päeval on seda liiga palju. Öösel seda pole. Kes iganes keeras selle režiimi seda pidi, palun keerake tagasi. Mulle meeldib siiski magada öösel.

Kuninglik Kasiino

2006-11-20T11:48:00.000+02:00

Eilse päeva parim tsitaat: "Ma ei näe mitte midagi!!!" Kuuldud siis, kui kinos enne filmi algust ja pärast reklaamklipikeste lõppu tuled ära lastakse. ütlejaks keegi anonüümne filmivaaataja mõned read eespoolt.

Aga uus Bond mulle meeldib. Film ise meeldis kah. Käib ju see põhiliselt ümber minule nii tuttava ovaallaua ja "5 laual, 2 käes" kaartide :P Aga see polnud ainus põhjus, miks see meeldis mulle. Muidu oli kah hea. Soovitan igatahes. Brosnani poolt etendatud tilu-lilu-Bondiga tegu igatahes pole.

PTEC.L

2006-11-14T10:57:00.000+02:00

Nagu mul veel vähe rabelemist oleks, eskju. Nüüd siis see asi. Ega ma polegi veel 24/7 tööl :P

Minu 15 minutit (tegelikult vist küll sekundit) kuulsust

2006-11-09T14:10:00.000+02:00

Eile sai siis meeskooriga käidud ETV-s esinemas. Kes on võimeline nii vara üles tõusma, see võib vaadata mind pühapäeva hommikul kell 10 algavas Tähelaeva saates. See on seekord siis Alost. Saate lõpus esineme siis meie kah paari pisikese laulukesega :)
Ma pole küll kindel, kui palju mind seal näeb, kuna ma siiski laulan ju äärmiselt ühes servas, kuid vast läheb õnneks.

Eh tõ kovboi!

2006-10-25T14:30:00.000+03:00

Teada on, et seks ja sõda müüvad. Veidi siis seda esimest. ;)

Секс в Советском Союзе

Ilmast ja muudest juhtumitest

2006-10-25T10:38:00.000+03:00

Pühapäev oli vahva. Üle pika aja 15h peaaegu jutti maganuna tekkis esmaspäeva hommikul tunne nagu oleks tõesti just äsja olnud midagi nagu nädalavahetuse moodi.
Laupäeval sai käidud veidi siin-seal esinemas kooriga. Täpsemalt oli kontsertreis Haapsallu vahepeatusega Türil. Esinemiskohtadeks vastavalt Haapsalu Kuursaal ja Türi (Püha Martini) kirik. Kuna on ju peaaegu, et talv käes (ehk rulluisutada ei saa enam ja rattaga on kah vastik ligane sõita) siis oli veidi ärevaks tegev see laulukohtade valik. Kuursaal siiski ju peaaegu, et kohe mere ääres või nii. Hiljem selgus, et seal oli isegi soojem, kui Türi kirikus :S
Pärast neid esinemisi oli vahva äraolemine Emajõe Laulikutega roosta kämpingus. Kostüümiteema oli selline, et tund aega enne Haapsalu esinemist (mille lõppedes sõitsime kohe Roostale) polnud mul mingit kostüümi veel olla. Hiljem oli. :D

Eilne kooriproov oli huvitav. Olime just hääled lahti laulnud ja hakkasime esimest laulu tsüklist "Kolm laulu kajakatega" laulma, kui toimus (vist) mingi suurem katkestus ning Veski tänav ning meie harjutamiskoht kaasaarvatud olid pimedad. Ainult uste juures olevad hädaväljapääse tähistavad lambid sirasid külma rohelise valgusega.
Need paar bassi lauljat, kes täpselt ühe lambi all istusid olid õnnelikud ning olid võimelised nägema teksti. Teised olid sunnitud peast laulma olenemata sellest kas laulud olid peas või ei. Dirigent oli enamvähem nähtav selles hämaruses ja seega ei tulnud lisaks peast laulmisele ka omas rütmis laulda, vaid sai ikka tema näitamise aluseks võtta.
Kui olime jõudnud kolmanda laulu lõppu peaaegu ning parasjagu laulsime sõnu: "pärale jõuda, oo kohutav öö" tuli elekter tagasi. Enamvähem täpselt selleks momendiks, kui hakkas väike vaheaeg.

Väike PS kah siia: tegelikult mulle väga ei meeldi teada saad asju kolmandatest allikatest. Teisesed allikad ei ole kah just kõige tervitatavamad, kuid siiski aksepteeritavamad. Esmased allikad on kõige parem. Eriti nende asjade puhul, mis puudutavad mind. Kui ei meeldi, tulge ja küsige või siis andke teada asjast. Mitte nii, et kolmandad allikad jne.

Väikesed tagasilöögid

2006-10-20T13:50:00.000+03:00

Juba mitmendat päeva olen neti teel kättesaadav vaid siis, kui tööl viibin. Põhjuseks üks (vist oli ainult üks) punnis kondekas koduse arvuti emaplaadi peal. Ehk teisisõnu on masin tuksis. Sellel samal põhjusel vist töötas mu masin ka ~40% protsessorikiiruse peal viimane mõni aeg.
Hetkel paikneb aparaat Ordis Garantiimehikeste ülevaatusel (kuigi garantii on ise mingi pool aastat tagasi läbi sanud vms). Äkki neil õnnestub sellega midagi teha. Kui ei õnnestu, siis on jama ehk tuleb muretseda miskitpidi uus emaplaat (aga praegu on normaalseid soc.A emaplaate saada ilgelt kehvasti) või siis üldse uus masin. Eks näis.
Aga tänu sellele pommiaugule, mis praegu kodus valitseb (informatsiooni mõttes pommiauk;)), viitsin jälle lugeda raamatuid. Iain M. Banks "Look to Windwards" näiteks :) ja "Rohtmaa" võtsin kah uuesti ette.

R.I.P.

2006-10-11T13:51:00.000+03:00

Ja nüüd paluks üks vaikne minut minu hea kohvitass-presskann-termose mälestuseks. Täna lõuna ajal läks ta hingusele... :( nuux. Aga eks ta 2 aastat igapäevaselt kõva vatti kah saanud.

Tuleb kodust sealne kollane samalaadne asemele tuua. Eks hiljem jõuab koju uue muretseda kuidagi.

Uus võitluskunst - korvpall

2006-09-27T13:48:00.000+03:00

Eilne trenn oli minu jaoks selline, nagu ammu enam pole olnud. Lõpptulemus - parema jala hüppeliiges 2 korda jutti kergelt ära väänatud ning ülemine huul veidike rullis. Viimase sain lauavõitluses, kui Jaanus oli palli järgi üles hüpanud. Maandudes lajatas pea karateõpikust võetud löögiga mulle küünarnukiga täpselt nina alla. Hambad jäid mul kõik ilusti suhu õnneks aga mokk on küll veidi paistes. Kaubanduslik välimus jälle väiekse põntsu saanud.
Lisaks samas tehti ühele mängijale käigu pealt peaaegu-ippon ning teine sai 3m pealt palli näkku (sööt oli selline, millega oleks võinud teises platsi ääres olevale inimesele söötu anda).
Julm võitluskunst see korvpall ikka.

"Watch it! ma oskan korvpalli ja löön sulle kulbi kui sa kohe..." ja siis võtad sisse sellise imelise asendi.
"Kui sa kohe mind lahti ei lase, siis ma võtan sul palli ära!"

Palju õnne, THI.

2006-09-23T13:52:00.000+03:00

Järgneva viie aasta jooksul (ma loodan) on vähemalt võimalik presidendi kõnedest aru saada ilma ajut nikastamata.

Rattamaratonist

2006-09-18T14:02:00.000+03:00

Läbi tegin! \o/
Stardipäeva hommikul oli üllatavalt hea olemine. Parasjagu hästi puhanud, eelnevalt ennast süsivesikuid tuubile täis toppinud ja sees pisikene rõõmus ärevusevärin.
Stardis oli rahvast rämedalt palju. Mõned meetrid enne päris stardijoont sain alles normaalselt sõitma hakata. Kuni sinnani oli selline pooleldi tõukeratta-tehnikaga sõitmine. Esimesed 5 km oli vastikult tihe olemine. Alles asfaldile jõudes hakkas grupp nagu normaalselt hõredaks laiali tõmbama. Grupis laskuda 65 km/h on vahva :D
Tänu Jürile ja Priidule sõitsin esimesed ~35 km rahuliku keskmise tempoga, et mitte neil eest ära sõita. Mingi moment läks Priidul küll kehvasti (jalad hakkasid krampima) ja me Jüriga läksime eest minema. Sai veidi ka tempot tõstetud. Vahepeal oli ka mõnus laskumine mööda heinamaad. Laskumisel oli küll ka üks sissesõidetud rada, kuid see oli aeglaselt liikujaid (neid, kes laskumise peal pidurdasid pidevalt :S) täis ning seal venimine ei olnud eriti meele järgi. Saigi siis täishooga (~50 km/h) mööda karjamaad alla kimatud mina ees ja Jürka huilates järel :D
Eelviimases punktis (lõpuni oli veel 20 km) jätsin Jüri maha ning läksin ees oma tempoga ära. Pidevalt vedajaid vahetades ning eelnevatest vedajatest möödudes läks viimane ots täitsa jõudsalt. Viimase 3 km peal kasutasin vedajatena lühikese distantsi kiiremaid poisse, kes seal pika sõidu sõitjate vahel saalisid.
Tähelepanekuid järgmisteks kordadeks:
* Toitlustuspunktides ei ole vaja nii pikalt peatuda. Saab palju kiiremini edasi ning kohaeelise saab kah metsiku :)
* Rattapüksid on sigahead asjad - terve tee jooksul ei hakand kordagi kannikas valutama ega midagi sinnapoolegi
* Tõusudel madala käiguga ISTUDES sõtkuda on tulemuslikum, kui rattalt maha ronida ja jalutada.

Kokkuvõttes siis ütleks nii, et ajalehed hirmutasid rahva liiga ära sellega, et uuendused on raja teinud megaraskeks. Ei olnud väga. Parasjagu raske ta oli muidugi, kuid mitte liialt. Mulle meeldis. Ja see aja prognoos, mis tegin, sai väga täidetud.

Tulemused mitteametliku protokolli järgi:
Aeg: 4:33:36.7 koht: 2046. (kuigi diplomi peal oli 2020.)

Järgmine aasta kindlasti jälle. Võimalik, et mitte ainult maratonile, vaid ka rattarallile. Ja järgmine aasta tahaks juba koha kergitada ülespoole 2000 piirist.

Jaan Tätte - Hümn

Abandon All Faith Those Who Enter Here

2006-09-14T10:42:00.000+03:00

http://www.postimees.ee/140906/tartu_postimees/217961.php?r
Ehk siis väike info pühapäeval tulevast Tartu Rattamaratonist. Selle artikli peale igatahes minu mõte, et kui saaks aja alla 4h oleks väga hea, kadus hoobilt. Asendus ideega (mida toetas ka trennikaaslane ja tagantutsitaja), et kui lõpuni jõuan on vinge. Kui saab aja alla 5h, siis on see vaid lisaboonuseks.
Ehk teisisõnu - kui ma esmaspäeval tööle jõuan, siis olen sigarahul omadega :P

Through me you pass into the city of woe:
Through me you pass into eternal pain:
Through me among the people lost for aye.
/--/
Before me things create were none, save things
Eternal, and eternal I endure.
All hope abandon ye who enter here.

Dante Alighieri, The Divine Comedy

Sünnipäev!

2006-09-11T21:54:00.000+03:00

Täna avastasin, et siia sellesse blogisse hakkasin sissekandeid tegema täpselt 3 aastat tagasi! Palju õnne blogikesele siis :) :P Arhiivi sirvides jõudsin statistilisele tulemusele, et keskeltläbi on üks postitus 5 päeva kohta. Suht hõre iseenesest kui nii vaadata. Aga noh. Vähemalt niigipalju on olemas :D

Aga muust siis kah. Täna oli see päev, kus trenni mõttes sai ületatud piir "50 km ühe trennikorra kohta". Nagu viimane aeg kah selleks, kuna pühapäeval juba Suur Sõit. Eks näis, kuidas läheb. Saaks aja alla 4 tunni oleks väga bro. Aga ennast surnuks sõita puhtalt selle eesmärgi nimel kah ei ole plaanis. Kuidas jaksu on, nõnda lähen.