Mõttesalv
esmaspäev, 30. august 2004
Pohmakas....
Mitte küll alkoholist tingitud, vaid täiesti adekvaatne ja reaalne LARPi pohmakas. Väsimus murrab nagu loom ja ajud on nii sõlmes, et hirmus lausa.
Vaatamata mängijate mõningastele nurinakõladele ja mängujuhtide totaalselele ja kollektiivsele juhtmekooslusele jäi enamus mängijaid ikkagi mänguga rahule vist... Vähemalt vastukaja Dragoni foorumis on enamjaolt positiivne :)
Hommikul tööle tulles töötasid juba harjumused. Eelmisel reedel kolis kogu meie tiim ära 13. korrusele... Täna lifti astudes oli esimene asi see, et 8. korruse nuppu vajutada... Õnneks ei läinud see sõit täitsa tühja, kuna seal oli koosolek ja oleksin niikuinii sinna pidanud minema.
Ehk siis olen nüüd mõni aeg pööningutööline :)
Vaatamata mängijate mõningastele nurinakõladele ja mängujuhtide totaalselele ja kollektiivsele juhtmekooslusele jäi enamus mängijaid ikkagi mänguga rahule vist... Vähemalt vastukaja Dragoni foorumis on enamjaolt positiivne :)
Hommikul tööle tulles töötasid juba harjumused. Eelmisel reedel kolis kogu meie tiim ära 13. korrusele... Täna lifti astudes oli esimene asi see, et 8. korruse nuppu vajutada... Õnneks ei läinud see sõit täitsa tühja, kuna seal oli koosolek ja oleksin niikuinii sinna pidanud minema.
Ehk siis olen nüüd mõni aeg pööningutööline :)
neljapäev, 26. august 2004
Eestlased olümpiakülas.....
Andrus Kivirähk
Vargamäe vanad ja noored
Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga taotakse.
"Püha jumal, mis siis nüüd jälle on!" hüüab olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit. "Üldse ei anta enam rahu!"
Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi täis Andrus Värnik.
"Tulge ruttu, ujujad on kuival!"
"Mida!" ehmub Siimann. "Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti basseinis..."
"Keegi on basseini tühjaks lasknud."
"Oh sa kurat küll!" vannub Siimann ja tormab mööda koridori minema. "No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna!"
Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit - "Võta nüüd oma paat ja mine õngitse nad välja!" - ning kuidas Jaanson seletab, et kuna basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.
"Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti!" kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini voolama, ujujad on päästetud.
"No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai!" küsib Siimann.
Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool:
"Vahest mõni jõi vee ära?"
"Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua?"
"Noh... elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse ja imeb nii mis luriseb."
"Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema?" käratab Siimann. "Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante."
"Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel," alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.
"Pole siin ühtegi elevanti käinud!" ütleb olümpiakomitee esimees kurjalt. "Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi midagi?"
Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid. Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad. Näe, seal ta on - Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.
"Mis see oli!" karjub Siimann. "Miks sa basseini kukkusid?"
"Nool lükkas," kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.
"Vale, mina pole lükanud!" õiendab Nool.
"Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed pahandust. Küllap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis, mina usun küll."
"Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta!"
"Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega, aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku."
"Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei tohi peeretada."
"Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead!"
Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla. Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei saanud!
Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib küll.
"Ma lähen nüüd magama!" ütleb ta. "Ja palun, ärge tehke enam lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla!"
Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel sulgunud, kui puhkeb lärm.
"Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis näeb Riia linna?" küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.
"Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju kõrgel."
"Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme!"
Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik käes.
Naised hakkavad kiljuma.
Vargamäe vanad ja noored
Mart Siimann on vaevalt magama jäänud, kui tema ukse taga taotakse.
"Püha jumal, mis siis nüüd jälle on!" hüüab olümpiakomitee esimees ega leia esimese hooga hommikumantlit. "Üldse ei anta enam rahu!"
Ta topib jalad tuhvlitesse ning avab ukse. Selle taga seisab ähmi täis Andrus Värnik.
"Tulge ruttu, ujujad on kuival!"
"Mida!" ehmub Siimann. "Kuidas kuival? Nad olid ju kenasti basseinis..."
"Keegi on basseini tühjaks lasknud."
"Oh sa kurat küll!" vannub Siimann ja tormab mööda koridori minema. "No kes siis selle seatembu tegi! Viimane kord ma tulen teiega olümpiale, nagu lasteaed, ausõna!"
Jõutakse basseinini. See on tõesti tühi, põhjas lebavad uimased ujujad ahmivad abitult õhku. Basseini servale on kogunenud ülejäänud koondislased ja vaidlevad elavalt. Kuulda on, kuidas Erki Nool kamandab Jüri Jaansonit - "Võta nüüd oma paat ja mine õngitse nad välja!" - ning kuidas Jaanson seletab, et kuna basseinis vett ei ole, siis ei saa seal ka paadiga sõita.
"Mis mokalaata siin peetakse! Keerake kähku kraanid lahti!" kamandab kohale jõudnud Siimann. Kohe hakkabki vesi jälle basseini voolama, ujujad on päästetud.
"No ma tahaks nüüd teada, kuidas see bassein tühjaks sai!" küsib Siimann.
Keegi ei vasta, viimaks poetab Erki Nool:
"Vahest mõni jõi vee ära?"
"Mis loll jutt see on! Kes jaksab nii palju juua?"
"Noh... elevant. Elevant võib väga palju juua. Paneb londi sisse ja imeb nii mis luriseb."
"Kuidas see elevant peaks olümpiakülla pääsema?" käratab Siimann. "Ära aja pada! Kreekas ei elagi elevante."
"Nojah, aga ta ehk ujus üle mere, ega Aafrika pole ju kaugel," alustab Erki Nool, aga jääb Siimanni nägu nähes targu vait.
"Pole siin ühtegi elevanti käinud!" ütleb olümpiakomitee esimees kurjalt. "Selle basseini laskis tühjaks üks tavaline masuurikas ja küll ma juba tema nime välja uurin. Noh! Rääkige! Kas keegi nägi midagi?"
Keegi ei vasta, kõik vaikivad ning põrnitsevad oma varbaid. Siimann hingab raskelt. No on seltskond! Muud ei tee, kui pahandust. Näe, Läti delegatsiooni juht rääkis, et temal pole oma hoolealustega mingit muret, keegi ulakust ei tee, korraldatakse lõkkeõhtuid ja lauldakse kitarre saatel. Tema ei julge lõkkeõhtust isegi mõelda, jumal hoidku, mõni põleb veel ära! Nad ei oska ju rahulikult istuda, muudkui tõuklevad ja rabelevad. Näe, seal ta on - Kristjan Rahnu kukub korraga basseini, nii et vahepeal juba elavnenud ujujad suure hirmuga igasse kanti laiali põgenevad.
"Mis see oli!" karjub Siimann. "Miks sa basseini kukkusid?"
"Nool lükkas," kaebab Rahnu ja ronib puristades välja.
"Vale, mina pole lükanud!" õiendab Nool.
"Ole vait! Küll ma tean sind! Muudkui kiusad nooremaid! Sa oled juba suur mees, Nool, neljandat korda olümpial, aga muudkui teed pahandust. Küllap sina olid see ka, kes basseini tühjaks laskis, mina usun küll."
"Ei lasknud, mis häda mul oleks seda tühjaks lasta!"
"Mina ei tea, mis häda. Sul on kogu aeg mingi häda. Kas sa avatseremooniat mäletad? Teised tulid kõik kenasti tühjade kätega, aga sinul oli ilmatu lipuvolakas kaasas, vehkisid sellega ja torkisid meie ees kõndivaid neegreid tagumikku."
"Nad peeretasid, selle pärast ma torkasin. Ega avatseremoonial ei tohi peeretada."
"Ära räägi rumalusi, mina olin ise ka seal. Mitte keegi ei peeretanud. Nad olid väga kenad neegrid, sina lihtsalt ei saa teistmoodi, kui pead pahandust tegema. Üks väike neeger hakkas isegi nutma, sest sa lõid talle lipuga vastu pead!"
Nool kehitab õlgu ja tammub jalalt jalale. Siimann silmitseb teda kurjalt. Küll on nuhtlus! Aga ega ainult see Nool üksi, need teised on ka parajad. Nagu kevadised vasikad! Igal öösel viiakse tüdrukute tubadesse sisalikke ja loobitakse aknast sodi alla. Jalgratturid tegid oma joogipudelitest pritsid ja kastsid möödujaid. ROK-i president ise sai veejoa otse näkku! Ja alles eile tõstis Indrek Pertelson purjetaja Imre Taveteri koos purjekaga puu otsa. Tuli kutsuda pritsimehed, muidu meest alla ei saanud!
Siimann ohkab. Teine kord ta selle kambaga enam nii kaugele sõitma ei hakka, teevad kahe-päevase ekskursiooni Saaremaale ja käib küll.
"Ma lähen nüüd magama!" ütleb ta. "Ja palun, ärge tehke enam lollusi! Ma tõesti väga palun, katsuge natukenegi inimesed olla!"
Kõik noogutavad vaikides. Vaevalt on aga uks Siimanni järel sulgunud, kui puhkeb lärm.
"Kas sa seda tead, et kui tõmmata keelega üle olümpialipu, siis näeb Riia linna?" küsib Erki Nool Gerd Kanteri käest.
"Ei tea. Aga kuidas sa sealt keelega üle tõmbad, lipp on ju kõrgel."
"Mis sest, sinna saab ju ronida! Lähme, lähme!"
Aleksander Tammert ilmub võidukalt uksele, järjekordne sisalik käes.
Naised hakkavad kiljuma.
teisipäev, 24. august 2004
Geomeetria müstika...
Meil siin kontoris hakatakse tegema mingisuguseid hulle muudatusi ja ümberkorraldusi... Praegusele minu pesakohale (8. korruse tagumine nurk) tulevad mingid uued tüübid ja mind kupatatakse ajutiselt 13. korrusele... See selleks...
Siin 8.-l on praegu tagumises nurgas koos 10 lauda ja enamvähem isegi mahuvad ära... Kuigi suhteliselt tihedalt on need siin... Uue plaani järgi peaksid siia samale alale ära paigutuma 5 lauda... Täna hommikul veendus meie tehnikaguru Rix, et need 5 lauda _ei mahu ära siia_... Vähemalt mitte nii, nagu suured pead olid plaanil ette näinud... Müstika :)
Siin 8.-l on praegu tagumises nurgas koos 10 lauda ja enamvähem isegi mahuvad ära... Kuigi suhteliselt tihedalt on need siin... Uue plaani järgi peaksid siia samale alale ära paigutuma 5 lauda... Täna hommikul veendus meie tehnikaguru Rix, et need 5 lauda _ei mahu ära siia_... Vähemalt mitte nii, nagu suured pead olid plaanil ette näinud... Müstika :)
pühapäev, 22. august 2004
Kapsas...
Nii... Olen elusana tagasi rattamatkalt... Tagumik on nagu puust ja jalad nagu vatist... Käia on kummaline ja lamamast püsti saamine veel kummalisem... Aga muidu on hea ja mõnus olla :P Sai siis umbes 48 tunni jooksul maha sõidetud 118km... Puhast sõiduaega oli kokku ~6 tundi... Arvestades, et tegu oli Otepää ja Kääriku ümbruses paikneva Lõuna-Eesti mägismaastikuga, siis leian, et päris hea tempo...
Järeldus sellest reisist - peab ikka endale kah kunagi uuesti ratta ostma... Ja normaalse sadula ning piisavalt pika sadulapulgaga...
Järeldus sellest reisist - peab ikka endale kah kunagi uuesti ratta ostma... Ja normaalse sadula ning piisavalt pika sadulapulgaga...
kolmapäev, 18. august 2004
Testing....
Tegin paar testi, mis leidsin erinevatest allikatest.
Näiteks - Milline mõtleja ma olen? Vastus:
Spatial Thinker
* Tend to think in pictures, and can develop good mental models of the physical world.
* Think well in three dimensions
* Have a flair for working with objects
Seega. Kui tahate, et ma millestki samamoodi aru saaksin nagu teie, siis esitage joonised ja graafikud :P
Näiteks - Milline mõtleja ma olen? Vastus:
Spatial Thinker
* Tend to think in pictures, and can develop good mental models of the physical world.
* Think well in three dimensions
* Have a flair for working with objects
- Like other spatial thinkers, Leonardo had a talent for designing buildings and machinery. He also invented a new style of map making.
- Other Spatial Thinkers include Pablo Picasso, Michelangelo, Isambard Kingdom Brunel
- Careers which suit Spatial Thinkers include Mechanic, Photographer, Artist, Architect, Engineer, Builder, Set designer
Seega. Kui tahate, et ma millestki samamoodi aru saaksin nagu teie, siis esitage joonised ja graafikud :P
Paadid
Täna Postimeest lugema asudes jäid silma kohe head tulemused: Endrekson-Gulov ja Jaanson on ennast finaali libistanud. :) Hea tunne tekib kohe, et vähemalt mingi positiivne mälestus võib sellest olümpiast jääda. Samas - kõik on veel võimalik ning ega neid üheseid ja kaheseid paate just väga raske ei olegi ümber ajada. :P Natuke aitab sellele heale tundele kaasa tõenäoliselt ka see, et ma ise olen selle aerusikutamisega tegelenud.
teisipäev, 17. august 2004
Mastaabid...
Kadedus närib hinge....
Meil siin maanurgakesel on 100+ mängijaga mängud suuuured ja nende puhul saavad koraldajad vatti hullu moodi... Ja kui sellega ühele poole saadakse, siis ollakse endaga jube rahul (asja eest kah :P)...
Täna Dragon.ee foorumit lugema asudes sattusin ühe Novosibirskist pärit noormehe (vist) postituste peale, kus ta tundis meie tegemiste vastu huvi ning kirjeldas ka seda, et mida nemad seal kaugel-kaugel (seitsme mäe ja mere taga) teevad...
Meie mastaabis mängud on neil sellised poolsalajased sõpruskonna kokkusaamised... Õiged mängud on ikka sellised, kus on koos üle tuhande inimese ja mäng kestab 3-6 päeva... Ja kostüümid teevad silmad ette isegi osadele C-kategooria filmidele... :P
Kadedus... Kadedus... Kadedus...
Lisaks kõigele ei võitle nad seal mitte pehmete "kummimõõkadega" vaid korralikult - nüritatud terasrelvadega... Muidugi on seejuures neil see võitlemine palju paremini kontrollitud ja piiratud, et kes üldse võib mõõka viibutada...
Jube tahtmine tekib sõita sinna ja külastada mõnda nende mängu (ja oma vanaonu kah) :)
Meil siin maanurgakesel on 100+ mängijaga mängud suuuured ja nende puhul saavad koraldajad vatti hullu moodi... Ja kui sellega ühele poole saadakse, siis ollakse endaga jube rahul (asja eest kah :P)...
Täna Dragon.ee foorumit lugema asudes sattusin ühe Novosibirskist pärit noormehe (vist) postituste peale, kus ta tundis meie tegemiste vastu huvi ning kirjeldas ka seda, et mida nemad seal kaugel-kaugel (seitsme mäe ja mere taga) teevad...
Meie mastaabis mängud on neil sellised poolsalajased sõpruskonna kokkusaamised... Õiged mängud on ikka sellised, kus on koos üle tuhande inimese ja mäng kestab 3-6 päeva... Ja kostüümid teevad silmad ette isegi osadele C-kategooria filmidele... :P
Kadedus... Kadedus... Kadedus...
Lisaks kõigele ei võitle nad seal mitte pehmete "kummimõõkadega" vaid korralikult - nüritatud terasrelvadega... Muidugi on seejuures neil see võitlemine palju paremini kontrollitud ja piiratud, et kes üldse võib mõõka viibutada...
Jube tahtmine tekib sõita sinna ja külastada mõnda nende mängu (ja oma vanaonu kah) :)
esmaspäev, 16. august 2004
Rändamine
Tänane tööhommik algas kahtlaselt. Peale esmaspäevahommikusel koosolekul viibimist jõudsin enda töökoha juurde, siis oli arvuti juba pooleldi lahti pakitud. Esimene küsimus oli, et mida?!?
Alles mõni nädal tagasi olin ma "köögitöölise" staatusest lahti saanud, ehk siis koosolekuruumi juurest ära kolinud kontori taha nurka oma "loozi".
Nüüd siis kiibitses meie itimees Raiks minu laua ümber ja pakkis mu arvutit kokku. Ühesõnaga - mind koliti jälle. Ja seekordne koht, kuhu mind maandati on eriti kehva asetusega. Kõik, kes tulevad korruse uksest sisse, võivad näha mu ekraanile. Jama. Enne oli ikka hea... Vaikselt, peaaegu, et omaette omas nurgas istuda ja teha tööd. Nüüd saalivad kõk selja taga ringi. Nagu metroos teeks tööd.
Uhh... Vastik...
Alles mõni nädal tagasi olin ma "köögitöölise" staatusest lahti saanud, ehk siis koosolekuruumi juurest ära kolinud kontori taha nurka oma "loozi".
Nüüd siis kiibitses meie itimees Raiks minu laua ümber ja pakkis mu arvutit kokku. Ühesõnaga - mind koliti jälle. Ja seekordne koht, kuhu mind maandati on eriti kehva asetusega. Kõik, kes tulevad korruse uksest sisse, võivad näha mu ekraanile. Jama. Enne oli ikka hea... Vaikselt, peaaegu, et omaette omas nurgas istuda ja teha tööd. Nüüd saalivad kõk selja taga ringi. Nagu metroos teeks tööd.
Uhh... Vastik...
