Eile oli syrr päev... Üks väga hea sõber tuli tagasi Tartusse. Käisin õhtul tema pool istumas-teed joomas-juttu puhumas... Vahva oli. Samal ajal akna taga pilved tormasid nagu segased. Hästi kiiresti. Pärast üle Toome ja mööda Rüütli tänavat koju jalutades oli vahepeal tunne, et sügis on käes... Enne töö juures päeval oli korraks kah sama tunne... Seda just seetõttu, et Suure Paduvihma ajal (mille käigus Pläsku üheksanda korruse aknast kaarsilda näha ei olnud ja Atlantise piirid olid ähmased uduvarjud) paar korda tundus, et klaasi taga liuglesid lumehelbed vms... Vähemalt mina ja kaks mu töökaaslast nägime seda... Ehk siis - ärge kartke, ega tali taeva jää.
Mööda Rüütli tänavat kodupoole jalutades sain täiesti juhuslikult kokku Terjega - neiu, kes läks hääletades Saksamaale... Minnes ei teadnud ta veel täpselt, kui kauaks ta läheb, või kuhu täpseöt ta läheb jne. Teisisõnu - kui suur on tõenäosus, et ma teda tänaval kohtan. Aga näed - kohtasin :) Imelik see elu-asi... Ja Gruusia saatkonna juures nägin Robin Williamsi teisikut. Vähemalt tolle hetke valgustuse ja varjude juures ja profiilis vaadates oli see mees täpselt teisik.
Turu sillale jõudes hakkas Ilmataat jälle hullu mängima... Kõigepealt sadas uduvihm horisontaalselt. Vahepeal tundus isegi, et alt üles. Järgmine hetk oli tuulevaikus ja lambivalguses tegid uduvihmapiisad Browni liikumist. ehk liikusid kõik korraga igas erinevas suunas.

Varem, mööda Toomet jalutades tundsin suurt puudust heast aparaadist. Õigemini selelst, et see aparaat veel pole juba Tartus minu käes. Samas sai tehtud endale väike mental note - enne uue objektiivi ostmist tuleb osta statiiv. Aga jah...
Matu ootab põnevusevärinate saatel, et kuna tema Nikon F60 temani jõuab.  ¶ 10:02