Meistersportlane Üle pika aja on jälle hea ennast liigutada. Küll natukene ja väga harrastuslikul tasemel, kuid liigutamine seegi. Sai korvpalli patsutatud koorikaaslastega. Vahva oli. Oleks rohkem meid olnud, oleks vahvam olnud :P Aga asi seegi.
Kõige tähtsam tegelikult oli see, et ma ei vigastanudki ennastkusagilt ära, nagu muidu mul tavaks oli varematel aegadel.
Eile õhtul magama minnes oli vaikselt sees tunne, et hommikul ärgates olen igalt poolt valus ja liigutamine on ekstrapiin. Hommikul aga ärkasin peaaegu, et iskegi paremini, kui muidu siiani - ei mingit valu, ei ülemäärast laibastumist (mis muidu igasugu ekspertide arvamusel peaks just olema, kui teha hilja õhtul kõvasti trenni). Isegi jalad ei valuta. Aga selle ma julgen panna suvejooksul harrastatud uisutamise arvele :)
Siiski-siiski - ringutades selgus, et kaelasooned on suhtkoht traadist ja kanged. Õlaringe teha on veidi keerukas. Aga ega neid ma tegelt peagi tegema ju :P

Ja niisama äratuskella peale ärgata ei olegi nii tõhus, kui juhuslikult täpselt õige aja peale sattuva telefonikõne peale. Samas selline "pangetäis külma vett voodisse" äratus aju jaoks ei ole hea. Vähemalt esimene tunne ei ole. Nagu üritaks tühja paagiga sapikaga minna kiirendusvõistlustele :S  ¶ 08:38