...
Uksest välja astudes ei ole täna enam keegi kindel kuhu nad satuvad. Ümbrus on tundmatuseni muutunud. Maailmas olnud värvid on kaotanud poole oma särast ja allesjäänudki on kõik liiga pastellsed, et päris olla.
Maailma olemasolu on küsitav. Siiski... Maailm vist on siiski mingis mõttes olemas, kuid aeg on sellest ära võetud. Normaalsed igapäevased hääled kõlavad kõik kuidagi läbi vati. Või siis on liiga valjud või vastupidi summutatud. Hääleallikaidki pole. Nagu oleksid nad eile lindistatud ja siis täna kulisside tagand lastakse mingi eriti jama maki abil.
Enne sillale astumist tuleb kõhklus hetkeks hinge. Ei tea, kas see lõpeb ikka samas kohas, kus eilegi. Ümberringi pole näha isegi mitte seda, kas ta läheb üle selle sama jõe kui eile. Tegelikult pole erit aru saada isegi mite seda, kas ta hakkab samalt kohalt, kus eile. Tuleks siis keegi silla pealt maha, saaks küsida, et kuhu silla teine ots jõuab. Aga nagu needusena - mitte kedagi ei ole näha liikumas.
Südant rindu võttes astun sillale ning loodan, et sinna jõudes olen veel elus. Ükskõik siis, kus se seal asub. Olen valmis kõigeks. Poole silla peale jõudes paneb keegi nõrga tule kusagil põlema. Läbi kõikkekatva loori on märgata üksikut heledat ketast. Siiski on see ketas vaid sümboolsena seal rippumas, sest tegelik valgus tuleb siiski ilma konkreetse allikata ja suunata igalt poolt mu ümbert.
Silla keskele jõudes (vähemalt eile oli see veel silla keskkoht) tekib kõhe tunne. Silda hoidvad trossid kaovad pilvedesse. Samasse pilve püüavad end peita ka silla tugipostid. Kas need seal ka kohtuvad või kuhugi kinnituvad? Keegi ei tea seda. Silla all on midagi. Ma pole päris kindel kas seda päriselt veeks saab nimetada või ei. Vesi tavaliselt liigub või lainetab. See siin ei tee mitte midagi. Nagu kivistunud oleks. Või nagu kivistunud ja siis pealt ära poleeritud. Mööda seda peegelsiledat ja tumedat pinda siuglevad tuhanded ja tuhanded madude vaimud. Mõned pisikeste pundikestena, teised pikkadesse ridadesse koondunutena. Siuglevad silla alt läbi nagu tahaksid nad endist jätta muljet, et nad tegelikult on möödaroomavad udujoomed. Aga ma ei usu neid. Nad ei suuda mind ära petta. Täna mitte. Kusagil eemal seisavad sellel kivistunud klaasil kummituslikud kogud. Eile nad kiikusid jõevee lainetel ja tuules. Eile olid nad veel laevad.
Sillalt maha astudes toimub midagi ootamatut. Ühest uksest astub välja keegi isik. Esmalt, kui teda märkan, jääb mulje, et tegu on vaid kummituse või varjuga, kes tahab siin seiskunud ajamullis mind painama hakata. Mõned sammud lähemale jõudes selgub siiski, et tegu on vaid ühe minu saatusekaaslasega - inimesega, kes on õnnetu juhuse läbi jäänud päris-ajast maha ning juhuslikult minuga samasse hetke kinni. Õnneks ta ei märka mind vaid lahkub ebakindlal ning tõtakal sammul kuhugi. Kas ta jõuab kah kuhugi ja kas seal kusagil on ka midagi? Ei tea ja tegelikult pole see hetkel ka mitte minu probleem. Niikuinii on ta siia lisatud kellegi kummalise poolt vaid selleks, et minus olevaid kahtlusi hajutada või siis süvendada. Ei tea.
Edasi kõndides tundub, et hakkan vist ajale uuesti järgi jõudma. Siin-seal märkan juba vilksamisi liikumas mõndasid hämaraid varje. Mõni suurem, mõni väiksem. Mida kaugemale edasi, seda selgemaks nende piirjooned muutuvad ja neile tekivad külge juba ka esimesed detailid. Värvid on siiski pastellsed liiga. Olen vist sattunud kahe aja vahele.
Maailm ja oleviku aeg tulevad mürinal minu juurde tagasi. Justnimelt mürinal. See mürin on väga lähedal ja väga reaalne. Üks buss sõidab minule mõnekümne sentimeetriga mitte pihta saades mööda. Kollane. Mitte pastellne, vaid päris-päris tibukollane. Jõuan veel napilt näpuga puudutada tema ühte nurka - tugev, tihe, külm, märg. Päris. Seljataga toimetab igapäevane loiuvõitu turuhommik end ise.
Jube paks udu on täna kuidagi.
__________
Eile sai viimast korda uiskamas vist käidud sellel aastal. EMHI prognoosi arvestades on tõenäoline, et täna hakkab juba sadama. Kui ei hakka, siis piisavalt külmaks pidi ikkagi minema. Seega enam vist ei anna edasi lükata uisuseksualismi (TM Shalaya) talvepuhkust :P
Ja Krooksu mäge annab muide pikendada Kroonuaia mäega. Sedasi sõites ja ilma hoogu (ei algul ega ka vahepeal juurde) lükkamata jõudsin herne poe ette välja veeretud. Ainus trikiga koht selle sõidu juures on 90-kraadine kurv, mis tuleb põhimõtteliselt täiskiiruse pealt teha, et Jakobi tänavast saada Kroonuaia tänavale. Ja kui see tehtud, siis edasi on sõit ju ainult allamäge :D
