Gaarfiild attacks!
Hmm... Ajal on vist õigus olnud neil kordadel, kui ta on mind tituleerinud kõige laisema blogitseja tiitliga. Aga mis ma teha saan, kui ei ole tunnet peal, et peaks kribama midagi.
Nädalavahetusel sai tehtud peaaegu, et palju. Esiteks sai magatud. Mis vaadates viimase aja tendentse on paras sündmus omaette. Lihtsalt ei kipu seda unekest muul ajal sattuma rohkem, kui mõningased viis tunnikest või nii... Selle pärast ka siis see eriline ettevõtmine nädalavahetusega seoses. Kahjuks ei saanund ka niiii kaua magada, kui oleks tahtnud. Ja see poleks ka mõistlik olnud. Viimane kord, kui nii kaua magasin, ärkasin kell 8 õhtul :S Ja siis oli terve järgnev nädal magamisrütmi osas täiesti pea peale keeratud...
Laupäeval oli siis Tallina Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori 60. juubeli puhuks korraldatud kontsert, kus külaliskooridena esinesid ka TÜ Akadeemiline Naiskoor, naiskoor "Emajõe laulikud" ja meie meeskoor. Teatavate nimega seoses olevate lahkhelide tõttu ja selleümber juba mõnda aega käinud tralliga, olid vist meie juhtivad figuurid suht solvunud ja pahased Tallinna meeste peale. Ja vist selle tõttu ka jäi minule sellest kontserdist (õigemini selle meiepoolsest osast) suht nadi ja tobe mulje...
Iseenesest saan meie meestest aru. On ju ometigi juba ametlikult ja juba mõnda aega olnud TAM kui selline kaubamärgistatud ja seda Tartu Akadeemilise Meeskoori nimele. Ja siis tulevad Tallinna mehed (kellega on sellel teemal käidud rääkimas minu teada mitmeid kordi juba) ja karjuvad igal pool (ajalehed, kontserdid, ETV(!)) et nemad on TAM... urrrr... See teeb mind kah natuke pahaseks. Aga kas on vaja selle tõttu käituda kuidagi niimoodi, et isegi osadele enda meestest jääb asjast kergelt mõru maik man. Või siis kui tõesti muud moodi ei saa, sisi vähemalt võiks enne omadele meestele teada anda, mis saab ja kuidas saab. Et üllatust poleks omade seas..
Aga tipi meeskoori kontsert oli iseenesest täitsa huvitav. Paar lugu jäid isegi kõrvu kajama. Eriti jäi Katrin "Kate" Mandeliga kahasse lauldud ja väga huvitava seade omandanud "Vee ja Soola Saaga". Seda isegi vaatamata sellele, et Kate on juba mõnda aega olnud üks mu lemmikumaid Eesti lauljatare. Lihtsalt lugu ise on mulle väga meeldinud juba selle esmasest kuulmisest saadik.
Pärast kontserdi lõppu algas Haridus- ja Teadusministeeriumis koosviibimine, mille jooksul jagati mõningast süüa, mõningast juua ja suurel hulgal tantsurõõmu. Väga hea oli vaadata seal ringi ning kohe ära näha, et kes millisest koorist oli (kuna vaatamata suurele hulgale tuttavatele, ei teadnud siiski paljusid nägusid) - Tallinna mehed frakkides, meie omad meie hallides pintsakutes, Laulikud pikkades punastes seelikutes, TÜ naised muidu ilusates kleitides :) Lisaks oli kohal ka esindaja TTÜ naiskoorist :) Pidu oli vahva tegelikult. Ja seltskond (nagu kooriinimeste puhul valdavalt alati) väga sõbralik ja vahva. Natuke varjutas seda üritust minu enda jaoks vaid kaks pisiasja - see, et mingi moment peo lõpu poole tõmbasid seljalihased konkreetselt krampi ning selle pärast olin sunnitud ainult seisma ja end masserima; teiseks asjaks oli see, et pärast mõneajast peo kestmist oli kohal näha vaid väga väheseid halle pintsakuid. Oleks siis, et järgmine päev oleks olnud tööpäev. Oleksin aru saanud. Aga see oli ju laupäeval. Nuh - tõenäoliselt jälle see suur solvumine ja muu teema sellega seoses. Igatahes umbes 11 ajal õhtul oli näha veel laias laastus nelja-viite meie meest liikumas seal. Nukker. Õnneks oli mu kaaslane seal niivõrd meeldiv persoon, et eelmised kaks pisikest tumedat laigukest kahvatusid piisavalt. Mulje jäi kokkuvõttes peost kui sellisest, hea.
Pühapäev möödus suure gaarfiildsuse tähe all. Pool päeva ei viitsinud tegelikult eriti midagi teha. Natuke siiski asjatasin mööda korterit ringi ning õhtul käisin veel vanaema juures. Pannkooki sai vaarikamoosiga :D Kuna ma ise ei tee endale pannkooki (minu koka"kunst" on teistesse kanalitesse suunatud), siis oli väga hea :)
Sinna ja tagasi liikudes oli üks halb ja üks hea moment seoses ühistranspordiga. Sinna minnes sattus minu taha istuma mingi vastik parm, kes oli tõsiselt täis ja käitus vastiku ning pealetükkivana. Viis minutit temapoolseid tugevaid püüdlusi minuga artikuleerimata mõminatega vestlust alustada oli minu jaoks paras piir... Kuna selle käigus üritas ta vahepeal poolenisti üle seljatoe ronida ning seejärel ka lihtsalt minu kõrval olevat tooli hõivata. Ütlesin talle väga konkreetselt, et olgu raisk vait! Sai aru... Kolmeks minutiks. Siis tegi mõmin-mõmin ja ma ütlesin talle uuesti ja seekord tungivamalt selgeks tehes, et temaga EI soovita vestelda. Õnneks ei pidanud seda kaua taluma (teisi vabu kohti bussis polnud) ja sain väljuda oma soovitud bussipeatuses. Tagasi koju sõites oli see positiivne kogemus. Marsakasse astudes avastasin, et juhik s seal oli minu endine meeskoori kaaslane. Ja nagu õige mees kunagi hõivasin pivilegeeritud koha bussijuhi kõrval :) Pärast mitut tulutut katset maksta enda transpordi eest, panin säästetud piletiraha taskusse tagasi. Iseenesest hea, kui on häid tuttavaid :)
Tänasesse tumedamates ja heledamates hallides toonides hommikusse tungi kui minu magamistoa värvi tibukollane päikesekiir Jack Johnson enda looga "Honor and Harmony" :D See sai endale kohe "Liver Splash" ja "The Horizon Has Been Defeated" nimeliste lugude näol väärilise jätku.
Siia otsa andis veel töökaaslane ühe vahva lingi;)
www.tehas.ee See andis asjale veel värvi ja sära juurde. (linki avage IE-ga... siis on kuulda ka muusikat, mis sinna juurde käib (FF keeldus seda mängimast).
