Juhtimis- ja Paanikaosakonna Paanika ning Massirahutuste divisjoni ülejuhtivspetsialist Kapral Kukekese tegemistest.
Sügistalvine sompus ilm. Kerge miinuskraad õhus hõljumas nagu halb eelaimdus. Üksikud eksinud lumehelbed võitlemas tulutut ja juba ette kaotatud lahingut kõikehõlmava ning vääramatu gravitatsiooniga.
Inimesed käivad ringi sallid kõrvadeni tõmmatud ja müts nabani peas. Ja kõik on kurja olemisega, kuna vihatud sopane sügis otsustas nendelt luba küsimata muutuda lumisepoolseks talveaimduseks. Kuid...
Inimeste keskel liigub pikk mees pruunis mantlis. Tal on käes suur must kilekott, milles on midagi sees. Midagi, mis on umbes kahe inimese pea suurune. Või siis... Aga vahet pole. Keegi ei tea, mis tal seal kilekotis on. Ta liigub sihikindla sammuga laveerides sujuvate sammudega teistest mööda. Ta samm on ühtlane vaatamata isegi sellele kergele lonkamisele, mis ta parema jala astu saadab. Küige kummastavam selle mehe juures on aga tema naeratus. Kaval. Ja väga rahulolev. Sellist naeratust naeratab vaid inimene, kes on kellelgi millegiga "ära teinud".
Vastutulijad, kes saavad selle naeratuse osaliseks, ehmuvad, tõmbavad enda mütsi veel sügavamale pähe ja hõlmad koomamale. Nad manavad veel tõsisema näo ette ning püüavad seda normaalsesse sompus päeva absoluutselt mittesobivat naeratust enda mälust kustutada. Selle unustamisega püüavad nad säilitada enda positsiooni ja reputatsiooni kui ühest eeskujulikust osakesest Suurest Hallist Massist. Kustutades mälestust naeratusest tekib nende peas aga automaatselt uus mõte: "MIKS kuradipärast ta naeratab? Millega ta hakkama sai? Ja miks ta MULLE naeratab? Ma ei ole midagi teinud ju. Ma ei taha, et mu päev eriliseks muudetaks. PALUN! Ärge rebige mind välja minu turvalisest ja hubasest hallusest ning rutiinist!"
Aga mees ei hooli. Ta naeratab kavalat naeratus edasi ning juba on ta leidnud järgmise silmapaari, millesse hetkeks istutada enda naeratuse seeme.
Aga siiski... Jääb küsimus... Miks ta naeratab???
Aga selle pärast, et ta tegigi ära! Kellele? Te ei tunne teda isiklikult, kuid te olete kindlasti teadlik selle persooni olemasolust, kellele ta ära tegi. See isik on siis Juhtimis- ja Paanikaosakonna Paanika ning Massirahutuste divisjoni ülejuhtivspetsialist Kapral Kukeke.
Kukeke tegi kõik endast sõltuva ning ta tegi seda pikalt ja hästi. Peaaegu oleks ta võinud endale lubada ühe lõõgastusmomendi ja tassikesse lõõgastavat teed koos väikese šokolaadikompvekiga. Aga just enne suure triumfi saabumist rikuti kõik ära. Kõik Kukekese püüdlused lasti taaskord veega alla. Kõigele lisaks ei ole tal seekord isegi mingit lootust need tagasi pöörata.
Ehk siis tegelikkusest nüüd - paanika on möödas. Ma sain endale Narride gildi tarbeks kostüümi. Ja seekord ei ole ma kahtleval seisukohal, et kuidas see kostüüm sobib sinna või kas see on ikka õige. Seekord on! Täiesti kindlalt on :) Ja ma olen rahul :D Sellest ka mu kaval naeratus.
Tegelt on naeratusel veel teine põhjus ;) Eile vaatasin natuke "Interstate 60" nime kandvat filmi. Ja selle ajendil naeratasingi. Seda selleks, et õrritada inimesi ja panna neid mõtlema, et miks ta naeratab :P
Vastik väike paastard olen. Nõus.
Aga armas paastard :D
Ma tean :D
