Laste rõõm... Bussis vanaema juurde sõites sattusin seisma ühe pingi kõrval, kus istusid poisike (hinnanguliselt umbes 4 aastane) ja vist tema vanaema. Poisil oli selgelt aru saada, et igav. Küll ta vingerdas ühte, küll teist pidi. Päris mitmes peatuses üritas ta vanaemale selgeks teha, et läheme ikka NÜÜD maha.
Ühel momendil avastas ta enda ees uhe horisontaalse toru juures olemas ühe helkuri. Karukujuline helkur kuulus ühele senisest aktsioonist mitteväljategevale neiule. Karu pael oli just parasjagu nii pikk, et ulatus jalgadega toru juurde. Poisike pööras enda absoluutse tähelepanu seejärel siis kohe sellele helkurile. Neiu ei teind tähele panema asja.
Alguses piirdus asi vaid sellega, et poiss enda vanaemal palus "sellele mõmmile" ütelda midagi. Mida täpselt, seda poiss ei ütelnud. Kui selgeus, et vanaemat ei õnnestu siiski meelitada ütlema seda midagit, võttis poiss asja ise käsile. Ennast toolilt alla ajanud, urgitses ta nii vargsi, kui paksude villaste käpikutega üldse võimalik, karu toru ja neiu sääre vahelt välja (seal oli karu umbes poole sentimeetri jagu jalgade osast kinni). Neiu ei pannud veel tähele. Seejärel hakkas poiss selle karuga seal mängima ise kõva ja hele-lõbusa häälega juurde leelutades: "Tipa-tapa-tipa-tapa." Neiu pani tähele, kuna poisi mängimise tõttu sikutati natuke helkuri nööri. Kui neiu aru sai, mis toimub, tekkis ta näole äraütlemata lai naeratus ja silmisse rõõmusäde.
Samal ajal buss seisatas peatuses. Poiss tegi kohe enda peaaegu kohustusliku pöördumise vanaema poole: "Vanamavanama! Läheme nüüd SIIN bussist välja. Lähme.... POODI!" Vanaema pool loobunud häälne vastus oli vaid: "Ei... Me ju tulime just poest. Ja bussist läheme maha ülejärgmises peatuses." Vanaema vastust ära ootamata jätkas poiss selle neiu helkur-karukesega mängimist: "Tipa-tapa-tipa-tapa... Ja nüüd teisele poole... Tipa-tapa-tipa-tapa..."

Kõigil ümberseisvatel inimestel oli kindlasti tuju vähemalt kolme pügala võrra rõõmsam ja lõbusam. Minul igatahes küll oli :)  ¶ 18:49