Maskeraad Maskeraad läbi. Ja Oliver Mart Paal sai enda ülesandega hakkama. Lisaks sai ta vanaproua Matilda heldet kätt tunda. Saades ära mainitud tema testamendis. Mind süüdistati igate pidi (küll õnneks mitte täie tõsidusega) vanaproua moosimises ja tema pea segi ajamises, et saada pärandusse... Tegelikult tegin ma vaid seda, mille poole hing ihkab (detektiivitöö) ning milleks mind palgati. Tema otsustas mulle nõnda siis tasuda :)

Aga... Enne seda sai natuke närveldatud. Kuna ma polnud 100% kindel, millist kostüümi ma vanemuisest tahan endale laenata. Mõtlesin, et äkki midagi Hercule Poirot' stiilis või siis S. Holmes. Aga sellist ma sealt ei leidnud. Õnneks oli peo teema laia põhjaga - enne 1930.a. pidi olema kostüüm. Leidsingi endale midagi... Väga palju enne seda kuupäeva. Keskaegne aadli kostüüm. Parem vaadake ise:

Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli kostüüm 100% sobiv. Ma polnud mitte ainus, kes seda teed oli läinud. Päris mitmed läksid sinna suunda. A see polnud ainus asi. Inimene, kellega ma pidin koos mängima ja keda ma ei olnud varem mitte kordagi näinud. Temaga läks meie kostüümivalik kokku nagu oleks enne me midagi kokku leppinud (mida me absoluutselt polnud). seega mina jäin rahule :D Lisaks sobis see kostüüm mulle selga nagu valatud ja oli mõnusalt soe ja hea.
Ja pärast seda oli aftekas... See oli mõnus... MMMMMMMMõnuuuuuus! :) Samas ulmekas. Oli jummalas mõnus ja seltskond oli see täpselt õige ja meeleolu ja see võimlemiskang (ee... tegelt oli see täiesti kõrvaline asi, kuigi seal sai tõmmeldud jms). Aga siiski... Siiski. Kogu see olemine seal kella ühe kandis öösel... Tekitas väga huvitavaid mõttekäike kupli all... Ja nende arendused olid veel huvitavamad. Oleks vaid, et kõiki mäletaks. Ahh... Aga pole hullu. Tulevad uued ja hullemad :D  ¶ 22:42