Kunstisaalis
Mudalaagrist Tartu poole veeredes peatusime Pärnus ning järgides soovitust astusime läbi Chaplinist. Seal oli üles riputatud Edgar Valteri ja Juss Piho maalid vaatamiseks.
Ütlen ette ära, et nende vaatamise juures oli minu tugevaks mõjutajaks eelnevast nädalavahetusest saadud väga positiivne emotsionaalne laeng. Lisaks muidugi see võrratu kaunis talveilm (mille jäädvustamiseks mul puudus käepärast olev fotokas).
Aga lühidalt ja kokkuvõtvalt siis... Või kuidagi taoliselt vähemalt.
Valteri maalid olid mõnusalt soojad ja sõbralikud. Oli muidugi tema tööde juures iseloomulik detailsus (mida kindlasti lasteraamatutest näha on olnud) mida vahest mahendas ja samas veidi rõhutas see, et tegu oli maalidega - olid näha pintslitõmbeid eraldi, värvide piirjooni ning maali pinna mustrit. Samas õhkas neist maalidest sellist septembri lõppu või siis vananaiste suve. Võibolla oli hoopis see augustiõhtu hõng, mis sealt kumas. Selline pärast suvelõpu sooja vihmasabinat ja veidi enne päikeseloojangut tekkiv rõõmsa alatooniga kurbus. Selline tunne mida võiks vahest kirjeldada, kui mitmekesi üksi olemist. Nukker suvelõppu paigutuv puhas ja õrn romantika. Taoline romantika, mida nähes tuleb sismas meelde ise kunagi väiksena tuntud soe ja pisike tunne - pisikeste inimesete pisike romantika, mis lõppkokkuvõttes on kõige suurem ja tõelisem.
Juss Piho maalid olid kontrastina Valteri omade kõrval natuke liiga impersonaalsed ja veidi emotsionaalses skaalas liiga tundetud. Vahepeal, kui saali keskel seistes vaatasin kõiki Piho maale enamvähem korraga ehk siis püüdisn saada nende maalide üldist emotsiooni kätte, siis jäi sini-punane tunne sisse. Isegi see heleoraanž, mida ta kasutanud oli, oli liiga punane. Valge oli kah liiga sinakas. Kõik tundus sellise ühtse massina. Huvitava detailina oli neile maalidele igaühele küll mingi detail lisatud, mis mõnel pool tuli väga välja, mõnel pool mitte. Siiski ei suutnud see neisse piisavat emotsiooni sisse panna. Liiga... mitte need asjad... Oleksin neil tahtnud näha kujutatud isikute olemust veidi. Natukene nende sisemust peegeldamas nende oleksus. Midagigi. Aga kuidagi tühjad olid need. Nagu oleks mannekeene maalitud. Ja kõik pildid olid (alguses küll huvitavalt, kuid lõpuks veidi segavalt) fookusest sutsukene väljas. Samas oli tõenäoliselt sellise emotsiooni põhjuseks ka Valteri teoste esimesena vaatamine.
Tagasi minnes uuesti Valteri maalide juurde sattudes tuli õnneks tagasi see tunne, mille enne sealt sai :) Ja see video, mis Valterist tehtud oli (kunagi "Osooni" saates) ja mida seal näituse kõrval näidati, oli kah muhe... Niipaljus vähemalt, kui mina seda nägin. :)
Ehk kui satute kunagi seda näitust nägema, siis Valteri maale soovitan vaadata. Piho kohta ei ütle igaks juhuks midagi. Kellelegi võibolla meeldivad...
Lisaks... Õnnitlused lähevad sellele, kui 150. postile... "Suursündmus" või nii :P
