Kevadtüdimus Mingi kahtlane tuimus on viimases otsas sisse siginenud... Kogu maailmale on nagu hallikas poolläbipaistev eesriie ette tõmmatud. Toidu maitse on liiga tavaline ja mingeid uusi elamusi nagu kah ei oska kuidagi kusagilt leida selliseid, mida tahaks uurida. Tegemiste-olemiste üle on tõmmatud kui rutiini paks summutav vaip ja varem meeli ergutanud muusika on tavaliseks ära muundund... Trenniski oli eile tunne, nagu ei oleks mitte vahva ja mõnus eneseliigutamine viisil, mis muidu mull täitsa meeldib, vaid nagu oleks tegu mingi tuima paratamatu t88ga, mida tuleb teha olenemata kas sa tahad seda teha või ei.
Ei tahagi tihti nagu midagi teha...
Tegelt tahan... aga ma ei tea, mis see on. Tahaks mingit tugevat emotsioonilaksu kusagilt saada. Kevadet tahaks ja sellega seoses ka soojemat ja kuiva ilma. Talv on liiga pikaks veninud ja süsteemi ära väsitanud. Tuleks kevad, saaks uisud alla panna ja saaks jälle kimada siia-sinna kiiresti ja mõnusalt... Äkki see aitaks.
Aga praegu ei saa... Või siis tahaks mingit väga tugevat muutust miskis osas... Kasvõi korraks... Midagi sellist, milleks siiani pole veel olnud võimalust vms... Suusareis suurtesse päris-mägedesse... või siis fotojaht kusagil (tõenäoliselt ainult mu kujutelmades eksisteerival) troopikasaarel... Aga need on ainult unistused... Praegu on kõige reaalsem lootus aind see, et äkki siiski tuleb see kevad kah kunagi selle aastanumbri sees või nii.

  ¶ 14:11