Mõttesalv
neljapäev, 10. august 2006
Ammustest ja vähem ammustest asjadest...
HAA! Te (lugejad) olete kindlasti juba jõudnud mõelda, et ega siia enam väga vist ei tule midagi... Selline pikk paus juba olnud ja puha (päeva alla ühe kuu :S). Pausi põhjus on tegelikult täitsa olemas. Osalt väga lihtne - ei viitsinud/tahtnud siia midagi sellel vahepeale jäänud ajal kirjutada. Osalt oli asi ka selles, et puhkus oli vahepeal. Ja ega siis puhkuse ajal kodus arvuti taga istu (enamasti). Aga noh... Teeme tagasi kõik. Aga järgemööda.
Ehk siis oli kunagi hästi kuum ja kuiv (nüüd on ainult kuiv). Ja siis lasti ikkest lahti ammunägematu hulk inimesi. Kui mööduja küsinuks neilt, et mis juhtus, siis oleks tõenäoliselt muu segase mõmina vahelt kostunud midagi sarnast sõnale kollektiivpuhkus. Ja minagi olin üks nendest, kes lasti arvutiekraani kummardamisest priiks (mõneks ajaks).
Puhkus algas õigel ajal. Aga enne seda oli veel mõni vahva üritus. Näiteks pisike imedemaa Tartu botaanikaaias tuntud ka kui Alice'i larp :) Ärtu soldat oli väga huvitav roll. Autoriteetne olla püüdmine ja samal ajal selle suhtes suht ükskõikne olemine. Püüdmine saada endale köögitüdrukut, keda ärtu emand oli keelanud poomisähvardusega näha. Vahva. :)
Ärtu kuninglik perekond - emand, kuningas, soldat:)
Kui puhkus oli hakanud, siis sattusin igasugustesse erinevatesse paikadesse. Lühidalt vast nimekiri siis: Saaremaa, Hiiumaa, Järvakandi, Viljandi Folk, pulm, Pärnu. Pikemalt neid ei kirjelda. Las jääda midagi ka minule ning neile, kes minuga koos seal olid.
Pärnus sai pisikest demolitionman-tolmuahvi mängitud. Varem oli pesuköök ja puha. Mõtlesime isaga, et teeme õhtul mõn ed tunnid tööd ja võtame sealt katuselt eterniidi maha. Kui siis pärast viit tundi tegutsemist lõpetasime, oli katus ja vahelagi täiesti kadunud ja osa müüride madalamaks lammutamisest kah juba tehtud. Kuidagi liiga lühike aeg tundus see olevat, mis me seal müüridel müttasime.
Ja siis sai puhkus otsa. Viimastel paaril päeval hakkas just jõudma kohale arusaamine, et puhkus on. Ühe nädala jagu oleksin suurima hea meelega veel puhkust nautinud. Aga see selleks. See nädal on veel selle aastanumbri sees (napilt) tulemas.
Ja siis tuli küülikute larp Haapsis. Uiii. Jukka-Pekka - eestisse lõksu jäänud soomlasest ärimees täitis enda tahtmised. Röövlite punt, kellega olude sunnil koos rändasin, sai mängu lõpuks ideeliselt maha jäetud ning kindlustatud endale rahulik(um) elu kas siis ühes (rannamajakeses, milles on mingid teatavad mugavused selles katastroofijärgses maailmasa kuidagigi säilinud) või teises (linnugripist tingitud mutatsioonidega seoses katseisikuna mingil teadlaste saarel kusagil India ookeanis) kohas. Kogu selle jandi vahele röövlipundi plaanide vaikne torpedeerimine samal ajal head nägu tehes ning mitme erineva poolega kokku mängida püüdes kindlustamaks võimalikult suurt ellujäämisvõimalust. Aga lõpuks polnud sellest kõigest siiski midagi kasu, sest tulnukad said oma tahtmise ning tõsielusarja “Planeet saab hävitatud, miks ei võiks meie seda teha enne?” see osa sai enda lõpplahenduse ning maa hävitati. Lihtne. Aga hullu moodi põnevad intriigid ja palju-palju vahvaid mängijaid. Tahaks kohe jube kähku-kähku uut küülikumängu. Samas see, et ei saa seda niipea, ongi hea. Siis on need olevad mängud seda paremad :D
Kogu selle aja on igale poole vahele end poetanud vaikne organiseerimine - asi, mis on mulle vist pärilikkusega kuidagi seotuna ;) veidi vastumeelne. Aga ei virise, kuna ma ei tee seda üksinda. Ja kaaslased, kes aitavad selle organiseerimise juures, on lihtsalt võrratud :) Ilma nendeta vist toimuks see laager kunagi järgmisel suvel. Vot.
|
Ehk siis oli kunagi hästi kuum ja kuiv (nüüd on ainult kuiv). Ja siis lasti ikkest lahti ammunägematu hulk inimesi. Kui mööduja küsinuks neilt, et mis juhtus, siis oleks tõenäoliselt muu segase mõmina vahelt kostunud midagi sarnast sõnale kollektiivpuhkus. Ja minagi olin üks nendest, kes lasti arvutiekraani kummardamisest priiks (mõneks ajaks).
Puhkus algas õigel ajal. Aga enne seda oli veel mõni vahva üritus. Näiteks pisike imedemaa Tartu botaanikaaias tuntud ka kui Alice'i larp :) Ärtu soldat oli väga huvitav roll. Autoriteetne olla püüdmine ja samal ajal selle suhtes suht ükskõikne olemine. Püüdmine saada endale köögitüdrukut, keda ärtu emand oli keelanud poomisähvardusega näha. Vahva. :)
Ärtu kuninglik perekond - emand, kuningas, soldat:)
Pärnus sai pisikest demolitionman-tolmuahvi mängitud. Varem oli pesuköök ja puha. Mõtlesime isaga, et teeme õhtul mõn ed tunnid tööd ja võtame sealt katuselt eterniidi maha. Kui siis pärast viit tundi tegutsemist lõpetasime, oli katus ja vahelagi täiesti kadunud ja osa müüride madalamaks lammutamisest kah juba tehtud. Kuidagi liiga lühike aeg tundus see olevat, mis me seal müüridel müttasime.
Ja siis sai puhkus otsa. Viimastel paaril päeval hakkas just jõudma kohale arusaamine, et puhkus on. Ühe nädala jagu oleksin suurima hea meelega veel puhkust nautinud. Aga see selleks. See nädal on veel selle aastanumbri sees (napilt) tulemas.
Ja siis tuli küülikute larp Haapsis. Uiii. Jukka-Pekka - eestisse lõksu jäänud soomlasest ärimees täitis enda tahtmised. Röövlite punt, kellega olude sunnil koos rändasin, sai mängu lõpuks ideeliselt maha jäetud ning kindlustatud endale rahulik(um) elu kas siis ühes (rannamajakeses, milles on mingid teatavad mugavused selles katastroofijärgses maailmasa kuidagigi säilinud) või teises (linnugripist tingitud mutatsioonidega seoses katseisikuna mingil teadlaste saarel kusagil India ookeanis) kohas. Kogu selle jandi vahele röövlipundi plaanide vaikne torpedeerimine samal ajal head nägu tehes ning mitme erineva poolega kokku mängida püüdes kindlustamaks võimalikult suurt ellujäämisvõimalust. Aga lõpuks polnud sellest kõigest siiski midagi kasu, sest tulnukad said oma tahtmise ning tõsielusarja “Planeet saab hävitatud, miks ei võiks meie seda teha enne?” see osa sai enda lõpplahenduse ning maa hävitati. Lihtne. Aga hullu moodi põnevad intriigid ja palju-palju vahvaid mängijaid. Tahaks kohe jube kähku-kähku uut küülikumängu. Samas see, et ei saa seda niipea, ongi hea. Siis on need olevad mängud seda paremad :D
Kogu selle aja on igale poole vahele end poetanud vaikne organiseerimine - asi, mis on mulle vist pärilikkusega kuidagi seotuna ;) veidi vastumeelne. Aga ei virise, kuna ma ei tee seda üksinda. Ja kaaslased, kes aitavad selle organiseerimise juures, on lihtsalt võrratud :) Ilma nendeta vist toimuks see laager kunagi järgmisel suvel. Vot.
