Esimene... Ehk täna sai kinnitust minu veendumus, et ma ei taha enda rattale saada peale pedaalikorve. Võib olla tõesti, et jalg on paremini paigas ja saab seeläbi rakendada ka erinevamatel suundadel jõudu rohkem, kui muidu. Samas on ka see konkreetne probleem, et jalg on paremini ja kindlamalt paigas. Kõige suuremaks osutub probleem siis, kui mingi jama juhtub ning on vaja kiiresti reageerida. Nagu täna oli.
Jänese matkarada, umbes neljas kilomeeter. Situatsioon on seal selline, et ühel vasakule pööraval kurvil on sisekurvis parasjagu pirakas kännuhakatis. Kuna oli ennist sadanud ning sellega ka pinnase tumedamaks teinud, sulandus känd kuidagi sujuvamaks maapinna suhtes. Mina seda kändu tähele ei pannud õigel momendil ning lendasin paraja kimaga pedaaliga kändu. Järgnev käis väga kiiresti AGA kõige selle juures jäin ma kaunikujuliselt jalgadele. Küll mitte täiesti puutumatult. Esimene suurim hakkasratas oli enda hambakaare jäädvustanud mu sääre tagaküljele. "Kenad" kümme auku - äärmised sellised kergemad, keskmised ikka korralikud. Aga noh - tegijal aegajalt ikka juhtub vms. :P
Ainus suurem probleem selle asja juures on see, et homme pean minema ja käima oskajate juures rattaga ning laskma neil tollel tagumise ratta sirgeks tagasi pingutama.  ¶ 21:59