Päev 14-19
Neljapäev ja reede olid tavalised tööpäevad. Eriti rahulikud.
Laupäeval oli plaanitud reis Boholi saarele. Et vaadata igast vaatamisväärsusi ja muidu tunda end hästi.
Selleks, et aga kokkulepitud ajal jõuda kohalikega kokkusaama ja siis sealt sadamasse jne, tuli ärgatus panna kella nelja peale! Hullumeelne asi minu meelest, aga ma siiski tegin seda.
Hommikusööki hotellis ei saanud, kuna seda hakatakse alles 0630 serveerima aga siis pidanuks meie juba olema laeva peal. Igatahes, kui kontori juurde jõudsin (mis oli kokkusaamise punkt) ja ootasime, siis esimese laeva peale jõudmise aeg sai alguses mööda. Lihtsalt kõik kohalikud, kes pidid kaasa tulema, ei olnud vara magama läinud vaid olid pidutsenud ning siis ei saanud üles. See selleks - teise laeva peale me jõudsime.
2,5h pärast jõudsime ka Boholi saarele. Kohe sadamas ründasid meid hordid motikataksiste (ja osadel oli motika asemel vaid külgkorviga jalgratas). Kõik tahtsid meid sõidutada kusagile. Mõned lihtsalt kusagile, mõned pakkusid saare tuure ja asju. Igal ühel oli oma hinnakiri ja oma reklaamjutt. Aga meil oli juba eelnevalt ühe bussiga asi ära räägitud ja ootasime seda.
20 minutise ootamise järel polnud veel bussi tulnud. Selle asemel saabus paduvihm. Buss saabus 10 minutit hiljem.
Sõitsime siis seal läbi jubeda paduvihma ja külamoodi linnade. Esimene sihtkoht oli Chocolate Hills - laialt tuntud ilus paik kummaliste kuplikujuliste mägedega. Kohale jõudes oli vihm üle läinud, kuid pilved olid veel madalad ja tihked. Aga nägi seal ümbrust juba kenasti. Paljus osas seda ka tänu vaateplatvormile ühe künka otsas. Seal sõime ka lõuna ning enne minekut sai veel paar pilti teha, kuna selleks ajaks olid pilved juba laiali läinud.
Shokolaadimägedest sõitsime läbi Man Made Foresti (Meeste tehtud mets - mingi ilgelt pirakate puudega mets, mille tudengid aegade jooksul metsaistutamise projektide raames istutanud olevat) Loboci jõe äärde. Seal vaatasime
tarsieere (nii nimetatakse neid siin) - kõige pisemaid primaate maailmas. Kui olime neid veidi vaadanud-uudistanud-pildistanud siis sõitsime jälle edasi. Jõe peale siin ei läinud, kuna see olevat suht mõttetu ja kallis kah.
Teel randa tegime väikese vahepeatuse ühes mingis majapidamises, kus näidati rahvale 20 peeso eest ilgelt pirakat püütonit. Seina peal oli kirjas, et too 12 aastane madu olevat mingi 27 jalga pikk. Kui me puuri juurde jõudsime, siis oli ta igatahes ühes servas kerra tõmmmanud ja tegeles paar päeva tagasi talle toidetud terve kitse seedimisega. Keskelt umbes oli ta siis korraliku jämeda reie suurune ja kokkuvõttes peaaegu, et liikumatu. Lisaks sellele maole oli seal paar pisemat madu ja mõned kirjud linnud, kuid neid me ei vaadanud väga pikalt. Ühel momendil hakkas selle mao omanik-proua laulmist matkima (mis tal muide ei tulnud just kõige paremini välja), minul hakkas kergelt piinlik seda vaadata ja me jätkasime enda reisikest.
Randa jõudes oli ilm ikka veel imeilus. Minul olid aga ujumisasjad hotellis. Käärisin shortside sääred üles ja kaperdasin niisama põlvini vette. Kummaline oli alla vaadata ja läbi merevee enda varbaid vee põhjas näha.
Kaua me rannas olla ei jõudnud, kuna pidime jõudma tagasi laeva peale. umbes kilomeeter enne sadamani jõudmist läks me mikrokal üks esirehv katki ja tuli ka pooleldi velje pealt maha. Teisisõnu edasi ei sõitnud mingi valemiga. Enne kui me bussist väljumisele jõudsime mõeldagi, oli juba 5 asjaliku olemisega ja hullult seletavat kohalikku bussi ratta juures arutamas. Meie ei lasknud end segada ning et ikka kohale jõuda, viipasime tänavalt endale kohe ühe mööduva motikatakso. Täiesti müstiline masin. Peaaegu nagu tavaline motikas külgkorviga, ainult külgkorv on veidi ümber ehitatud ning seega mahub sinna masina peale koos juhiga 9-10 reisijat. Meid oli kokku 8 + siis juht, aga mina olen nende mõistes vist võrdne kahega. Ja me kõik mahtusime sinna ühte masinasse ära. Sadamas saime SuperCati peale (peaaegu nagu meie SuperSeaCat Tallinna ja Helsingi vahel aga poole pisem) ja pooleteist tunni pärast olime Cebus tagasi pärast pikka päeva.
----------------------------
Pühapäevaks oli meil plaanis minna randa. Macatani saarel, Lapu-Lapu linnas Portofino randa. Alguses olime seal väiksema seltskonnaga ja tiksusime niisama. Aja möödudes tuli inimesi meie punti juurde. Osad tõid igasugu huvitavat süüa kaasa, mida siis lähedaloleva grilli peal nad valmistasid.
Vahepeal käisin mina ja laenutasin endale snorkeldamise maski ja toru (100 peesot/2h) ning läksin ja vaatasin, et mis seal põhjas ka paistab. Kuna enne randa tulemist olin varase (taas kord) ärkamise tõttu unustanud enda SPF15 päikesekreemi maha, laenasin ühe siinse slaisseri SPF30 kreemi. lasin end määrida sellega ja läksin sulberdama. Vahepeal käisin väljas puhkamas ja valminud asju maitsmas ning siis jälle sulberdama. Pärast veidi veel maitsmist ja latramist.
Õhtul, kui tagasi linna olime sõitnud ja võtsime ühes varemkülastatud pubis õhtusööki, tundsin, et ega eriti meeldiv ei ole selga vastu seljatuge toetada. Hiljem hotellis vaadates oli selg ikka täiesti punane. Päike oli ikka väga julmalt isegi läbi päikesekreemi kütnud. Kaasa aitas vist ka see, et snorkeldades jahutas merevesi selga ning seega ei saanud aru, kui palju täpselt kõrvetas.
-----------------------
Viiamsed kaks päeva (E&T) olen jälle käinud mööda poode siin. Paljud on andnud enda soovidest märku, mida siit kaasa võiks tuua. Loodame aind, et mul kohver liiga raskeks ei lähe.
