Päev 10-13
Pühapäeval oli siis Sinulog festival. Täitsa hull asi. Liiklus oli kesklinnas täiesti kinni. Rongkäik oli kokku mingi 7 kilomeetrit pikk ja mitte nagu meie laulupeo rongkäik, mille trass on pikk, aga rahvas moodustab sellest vaid osa... Siin oli see 7 km trass tihkelt esinejaid täis ning neid vist jätkus rohkemakski kui üheks täitumiseks. Igatahes kogu see tantsuvärk ja puha olevat alanud juba kell 8 hommikul ja kestis kuni poole kaheksani õhtul.
Täna hotellitoa ukse taha tekkinud ajalehe kaanelugu oli see, kuidas rongkäiku olevat vaatamas käinud enamvähem 3 miljonit inimest ning kui palju nad prügi maha jätsid. Kui nüüd see kolm miljonit endale ette kujutada tänavatele, on ikka väga hull mass koos. Hõredamates kohtades oli umbes nagu Metallica kontserdi ajal laululaval suhteliselt ees. Ja kogu seda kraami oli kilomeetrite ja kilomeetrite jagu. Õnneks oli mul veidi lihtsam, kuna ma olin pea jagu pikem suuremast osast massist ning nägin veidi ringi kah. Selle pikem olemise plussile töötas samas vastu ilmast tulenev miinus. Paar eelmist päeva olid olnud küll soojad, kuid meeldivalt tuulised nii, et andis elada. Sinulogi päev oli aga eelmistest veel kuumem ning absoluutselt seisva õhuga. Kaks liigutust ja higi lahmas. Poole päeva ajal hakkas ka vihma sadama veidikene, kuid sellel momendil olin mina õnneks katusenatukese all.
Tantsijad, kes olid grupiti, olid põhimõtteliselt vist igast omavalitsuse mõeldavast allosast ja üksusest. Lisaks olid ka kohalikud koolid ja suuremad asutused esindatud. Vähemalt nii sain ma aru. Kõigele muule lisaks olid ka mõned seltskonnad väljamaalt. Iga grupi ees otsas liikus mingi esitantsijanna moodi asi, kes oli teistest erinevalt ja palju uhkemalt riides ning kandis enda käes ka pisikest lapsjeesuse (Santo Nino) kujukest (kes on Cebu linna kaitsepühak, nagu ma teada sain). Tema järel oli kogu selle grupi põhiline tantsijate mass (väikseim, mis ma nägin oli umbes 60 tantsijat). Osadel gruppidel olid seejärel veel mingid masinad või muidu ratastel lükatavad lavakaunistused ja asjad. Kõige lõpus tuli siis erinevate suurusega trummidest, ksülofonidest ning fanfaari moodi pasunatest bänd. Ja iga grupi bänd mängis sama asja. Kõik bändid. Sama. Kui juhtusid kogemata olema parasjagu rongkäigust eemal ning ei kulnud seal olevaid bände, siis polnud hullu - kohalikud hoolitsesid selle eest ja lasid igast võimalikust krapist ja makist võimalikult kõvasti seda sama muusikat. Lisaks oli neil eemal olevatel tänavatel rahvast enamvähem samapalju. Ainult tantsijad olid puudu.
Kui rongkäik läbi oli saanud, siis üritasid kõik vist korraga minna kõigisse pubidesse, mis olid seal trassi ääres, lähedal või veidi kaugemal. Igatahes siis, kui meie juba seal veidi istunud olime (sest kell viis sai minu kaameral aku tühjaks ja ega väga palju jaksanud-viitsinud ühe koha peal vaadata kah + pimedus hakkas varsti tulema) hakkas järsku palju-palju rahvast voorima. Pidu läks tihedaks ja väsimus tuli peale ning sai lõpuks ära hotelli tuldud.
-------------------------------
Esmaspäeval käisin koos Ramsiega Ayalas - ühes kahest suurest ostukeskusest. Teine on SM City. Mõte oli veidi niisama ringi vaadata ning uurida, et äkki saab endale shortsid ja plätud.
Kaubamaja ise on Suur. Neli korrust ja igaüks neist midagi umbes nagu vähemalt 4 lõunakeskust või veel rohkem. Ja paksult poode täis.
Kõigepealt plätudest. Neid on siin mustmiljon. Ja kõik nad põhimõtteliselt varbavahe-tüüpi. Mina aga selliseid ei tahtnud endale. Rihmadega tahtsin. Selliseid oli aga kõigi nende poodide peale siin vaid mõned erinevad paarid. Kui nendest mõni ei olnud parasjagu täiesti ajuvaba süsteemiga või ei olnud jalas tunne, nagu oleks kruustangidesse astunud, siis kindlasti ei olnud parasjagu seda numbrit, mis vaja mulle.
Samasugune suuruste teema oli ka shortside otsimisel. Me käisime vist läbi kõik poed Ayalas, kus võis shortse olla. Minule sobivaid seal igatahes polnud. Ja kohalik rõivasuurus XL on mulle väike igatahes. :S
Teisipäeval võtsime ette SM-i. Esimesest poest, kuhu sisse astusime, sain endale plätud - 150 eeki. Seejärel käisime paarist poest veel läbi ning saime mulle shortsid kah - 2 paari shortse 160 eeku. Viispluss värk ju. Kui nad nüüd ka kauem kui kaks kasutamiskorda vastu peavad, siis on nad igatahes end täielikult õigustanud. Lisaks on SM-is päris head söögikohad.
Tegelikult tuleb Ayala õigustuseks öelda, et seal on näiteks titeasjade osakond väga palju paremini organiseeritud, kui SM-is. Toidukohad on kah Ayalas mõnusalt kujundatud ja rohelusega siseõue ümber paigutatud, mitte toas sees puntras.
-------------------------------
Transport ja liiklus siin linnas on huvitav.
Kõige kindlam on liikuda taksoga. Need on küll parajad lobudikud, kuid nad on odavad ning neis on konditsioneer. Sisenemine on 30 peesot ja 2,5 peesot on kilomeeter või miskit nii.
Teine variant on jeepney - veoka või siis minibussi moodi masin, millel on juhist taga pool olevas osas kaks pikka piki auto külgesid paigutatud pinki, avatud klaasideta pikad küljeaknad ning tagaotsas kogu aeg avatud uks, mille kaudu käib reisijate liikumine ning mille ees tolkneb sõidu ajal siis mingi tüüp, kes karjub siis sõidumarsruudi infot ja kogub raha inimestelt. 7 peesot peaks sõit maksma, kuid ma päris täpselt pole sellele maksesüsteemile veel pihta saanud.
Jeepneysid on siin kolme tüüpi - suured, keskmised ja väikesed. Suured on tavaliselt hästi kirjud ja puha. Kui mina sinna sisse lähen, siis on mul täpselt nii palju ruumi, et istuda mööda seina äärt jooksval pingil ja pea vastu lage. Kuna akna ülemine serv jookseb kusagilt õlgadest veidi madalamalt, siis pole just eriti kiita väljavaade.
Keskmisesse jeepneysse istudes tekkis mul tunne, nagu oleks pugenud telekakasti. Sirgelt istuda ei olnud ruumi ning põranda ja tooli tasapinna vahe oli vahest 25 cm. Lisaks oli sellesse vastamisi-pinkidega masinasse paigutatud umbes 18 sõitjat. Laiuse suhtes oleks mugav olnud minu vaatevinklist kusagil 8-10 sõitjat ning pool meetrit kõrgemal olev katus.
Kõige pisemaga ma pole veel sõitnud, kuid ma kujutan ette, et seal on tunne nagu üritaks kingakarpi end mahutada. Olen linnas neid näinud ning siis on tavaliselt olnud neis umbes 12-16 filipiinlast. Päris tihe võib seal ikka olla.
Iga kord, kui ma hotellist liftiga alla sõidan või siis taksoga hotellist kontori juurde sõidan, lööb kõrvad lukku. Selline meeldiv väiek kõrgustevahe siin siis.
