Rattamaratonist kah...
Läbi sõidetud. Mitte väga eeskujulikult, kuid mitte ka kõige viimase lõpetajana :P
Kohe alguses ütlen ära umbes neljakümneviiendal kilomeetril pähe tulnud mõtte: "On olemas ka palju paremaid ja lihtsamaid viise masohhismi harrastamiseks." :P
Aga kõigest järgemööda.
Hommikul Tartust sõitma hakates kuulasime (mul oli autos veel koorivend Jaanus, kes tuli kah pikka maad sõitma) R2-st mingit saadet, kus TRM-i korraldaja rääkis asjast. Tema sõnad tõstsid enesetunnet, kuna ta väitis, et vaatamata paarile nädala keskel olnud vihmasele päevale, on rada vähem mudane, kui eelmine aasta. Pangodi juurest ära pöörates tuli vastu aga selline udu, et nähtavus kõikus kusagil 200 meetri juures. Stardi ajal oli udu veel alles ja tänu sellele oli ka muru suhteliselt märg ja libe. Libedast murust sai selleks ajaks, kui mina sinnani jõudsin (ja enne mind oli sealt 1500-2000 ratturit üle süganud) ligane muru.
Et mitte eelmise aasta haamrit korrata, siis võtsin alguses (kus on väga hull "lemmingute jooks") rahulikult ning ei üritanud esimese 200 meetriga tervet sõitu võita. See andis tulemust ja terve sõidu jooksul ei õnnestunudki ennast korralikult kotti sõita. Samas oli alguses minust möödujaid siiski suhteliselt palju.
Umbes 15km paiku, kui asfaldilõigud olid möödas ja parasjagu tegelesin Harimäele eelnevatel tõusudel ukerdamisega, siis nägin (või noh, tundsin varem) esimest kukkumist. Kui mina parasjagu paremas teeservas kerisin, siis üritas üks tüdruk-rattur minu ja minu kõrval sõitva mehe vahelt läbi lipsata. Miskit tal aga juhtus ja ta kaotas enda sõidutrajektoori korra käest ning vajus väga paremale. Ta jõudis küll veidi pidurdada ja vältida mulle otse sülle kukkumist, kuid tabas selle tulemusel esirattaga minu tagumist ratast, takerdus veidi sellesse ning tegi suht karmi poolsalto üle mu tagumise ratta teepervele.
Poole maa peal läks õnneks ilm ilusaks ja suuremad mudaaugud said mööda. Selleks ajaks sain ma endal kümnenda kilomeetri paiku kummitama hakanud soomekeelse koorilaulu (ja mitte just kõige parem laul) peast välja ning sõit läks kenamaks.
Teine kukkumine, mida nägin, oli just tänu ühele mudaaugule (kus oleksin ka mina peaaegu, et külje pruuniks saanud). Keegi suhteliselt asjalik sõitja minu ees (olin tal tuules hea 10 km veerenud) keeras järjekordses mudaaugus lihtsalt enda ratta risti ning pudenes mudaaugu pervele. Seda kõike vaid meetrike minust eespool. Et mitte sõita julmalt üle ta tehnika, pidin tegema kaks kiiret manöövrit ja jätkama teed teises paralleelses sõidurajas. Päris hästi see välja just ei tulnud. Esiratta sain küll teise raja peale, kuid tagumine ratas tõrkus. Kuna ei tahtnud ennast sinna samma mülkasse külili parkida, siis suurte tasakaalualaste šedöövritega ning mitmemeetrise külg-ees kulgemise tulemusena sain kindlama maa peale ja enda sõidu kah otseks. Adrenaliinilaks ning pulsihüpe garanteeritud.
55km kandis hakkas üks sääremari ähvardama krambiga. Õnneks oli mul kaasas magneesiumiampull. Kiirelt sai see endale sisse imetud ja vedelikku kõvasti peale. Sai õigel ajal reageeritud ja kramp jäi tulemata.
Hellenurme TP-d läbides ja kella vaadates tekkis lootus, et on olemas õhkõrn võimalus sõita end 4:30 sisse. See tähendas pidevat 24km/h või suurema tempo hoidmist viimase 10km jooksul. Tundus täitsa reaalne plaan olevat, kuna mälu järgi olid teed siin otsas täitsa head ja kõvad. Sai siis "moos" sisse imetud ja litsuma hakatud. Pidevalt kella ja tempot jälgides paistis kõik kena, kuni ma kruusateedel püsisin. Meelest oli ära läinud see üks vahejupp, mis oli pehmema pinna peal ja paar järsemat tõusu jutti. Kuna sealt oli finišini jäänud vaid loetud kilomeetrid ja aega oli napilt, siis läks asi kriitiliseks. Ühest mudaaugust mööda kimades pidin täis hoo pealt korra küünarnukiga ka puu tüvelt tasakaalu otsima - tulemuseks korralik verme käe peal.
Rajast üldiselt rääkides, siis minu arvamust mööda oli see aasta veidi raskem rada, kui eelmine aasta. Muda oli eelmine aasta küll rohkem, kuid see-eest oli see suht konkreetselt - kus oli ikka mudane, seal oli kohe mõnuga. Kui mudane polnud, siis oli täitsa adekvaatne rada. See aasta oli asi veidi trikiga. Mudaseid kohti oli ja need ei olnud mitte lödi muda vaid paks tainas. Mõni koht oli lausa nii mudane, et selle läbimiseks oleks pidanud rattale vintsi külge pookima. Tegelikult mudaste kohtade arvu poolest võin öelda, et ei mäleta sellist jalgsimatkade arvu eelmistest aastatest, kui oli seda see aasta. Lisaks olid karjamaade pealsed rajad nagu poolmuda - otseselt sisse ei vajunud ja mudane ei paistnud (väga), kuid kleepis nagu tainas ja hoo võttis kah kinni.
Tegin mis suutsin, kuid 4:30 jääb järgmise aasta eesmärgiks. Teise, veidi väiksema eesmärgi suutsin täita - eelmise aasta ajast sõitsin kiiremini. Ainult ühe minuti, kuid ka see on kiirem :P Tagantjärele targutades võib ju öelda, et oli siis vaja laupäeva hommikul korvpalli trenni teha kui pühapäeval sõit tulemas on, kuid ka Tipi mehi on vaja taaskord ju nahutada :P
Kokkuvõtvalt siis sõidust:
Spidomeetri järgi läbitud maa: 89,71 km. Keskmine kiirus: 20, 4 km/h. Maksimum kiirus: 67 km/h. Pulss: keskmine - 169, maksimum - 191.
Aeg - 4:31:27 Koht - 2145. (mitteametlikust prtokollist). Lõpetajaid - 2867.
PS! Kui keegi kusagil satub mõne pildi peale, kus mind kah näha on (stardinumber lenksude küljes on 2478), siis andke teada. 3 galeriid, mida piilund olen, on pildistanud erinevates kohtades küll 10 sekundit enne minu saabumist kui ka kohe minu järel sõitjat, kuid mitte mind :P
