Mõttesalv
kolmapäev, 21. aprill 2010
*
Markuse viimase (3-kuuse) mõõtmise kaalumise tulemused: 7530g ja 66,5cm.
Nende mõõtmetega on ta samavanast Emmast ees täpselt 4,5cm ning pooleteise kiloga.
Nende mõõtmetega on ta samavanast Emmast ees täpselt 4,5cm ning pooleteise kiloga.
teisipäev, 20. aprill 2010
Rattasõit on ajavõit :P
Täna sai siis avatud selle aastane rattasõidu"arve". Tulin hommikul rattaga tööle. Ja nagu spetsiaalselt selleks puhuks oli hommik "mõnus". Muudel hommikutel on ikka 4-5-6 kraadi sooja või nii. Täna oli Emmat lasteaeda viies -1 ja kodust pärast välja minnes 0. Suht karge oli sõita. Aga kusagilt pidi ju tulema impulss, et eelmise aasta tolm rattalt maha pühkida. :P Aga tööletuleku aeg on enamvähem sama mis autoga (20 min), kuna auto tuleb parkida üle jõe ja siis sealt jala tulla. Ratta saab aga tasku keldrisse parkida :)
Eelmisest aastast jalgadesse jäänud mälestus on täitsa seal ja jube imelik oli ilma clipideta sõita. Poolt jõudu polnud ja teine pool jõust oli rõvedalt ülekasutatud. Järgmise korra tarbeks peab vist siiski otsima sõidukingad üles, et saaks normaalselt (nii nagu hea ja harjunud on) vändata.
Eelmisest aastast jalgadesse jäänud mälestus on täitsa seal ja jube imelik oli ilma clipideta sõita. Poolt jõudu polnud ja teine pool jõust oli rõvedalt ülekasutatud. Järgmise korra tarbeks peab vist siiski otsima sõidukingad üles, et saaks normaalselt (nii nagu hea ja harjunud on) vändata.
teisipäev, 13. aprill 2010
Jätkuvalt kevad :)
Laupäeval sai perega tehtud ühine ring linna peal. Sai Emmale näidatud suureks paisunud Emajõge. Hiljem käisime ka tiiru botaanikaaiast läbi, kus nägin selle kevade esimesed liblikad ära. Kirjud olid kõik.
Põhilised, mis seal õitsesid, olid krookused. Veidi oli ka sillasid ja mingeid ülisuuri lumikellukesi. Pilte panen kah varsti.
------
Pühapäeval mässasin aias ja tegin hoovi ilusaks. Huvitav situatsioon oli, kui ma kaapisin "kadakapõõsa" (ei tea täpselt, mis nimega puhmas see on seal maja ees) alt sügisest sinna jäänud lehti. Ülejärgmine naaber seisis samal ajal oma hoovis ning riisus tobeda näoga vööni ulatuvat lumehunnikut laiali. Ääremärkusena olgu öeldud, et viimane peopesa suurune lumelapike sai Emma poolt laiali riisutud laupäeval.
------
Igasugu asjad on ilge kiirusega lähenemas. Esmajärjekorras tulevad meelde just X-Dreami etapid, millele sai regatud, Tartu Rattaralli järjekordne sõit. Sellega seoses ning ajendatuna ka patuselt headest ilmadest, mis on viimased päevad siin olnud, peaks enda vokile kah eluvaimu uuesti sisse ajama ja eelmise TRM-i pori maha pühkima.
RR-ga seoses üks küsimus - ega kellelgi juhtu olema üle mõnda head maanteeratast, mida ta tahaks eriti odavalt maha ärida? Tahaks RR-l korralikult sõita ning mitte "tankiga" seal grupis laveerida. :P Tean-tean - kui tahad head ja odavat asja, osta 2 asja - üks hea ja üks odav. Samas kui ei küsi, siis ju niikuinii ei lähe õnneks. Küsides on aga vähekenegi lootust - minetea, äkki kellelgi kusagil kogubki üks ratas tolmu lihtsalt niisama. :)
Põhilised, mis seal õitsesid, olid krookused. Veidi oli ka sillasid ja mingeid ülisuuri lumikellukesi. Pilte panen kah varsti.
------
Pühapäeval mässasin aias ja tegin hoovi ilusaks. Huvitav situatsioon oli, kui ma kaapisin "kadakapõõsa" (ei tea täpselt, mis nimega puhmas see on seal maja ees) alt sügisest sinna jäänud lehti. Ülejärgmine naaber seisis samal ajal oma hoovis ning riisus tobeda näoga vööni ulatuvat lumehunnikut laiali. Ääremärkusena olgu öeldud, et viimane peopesa suurune lumelapike sai Emma poolt laiali riisutud laupäeval.
------
Igasugu asjad on ilge kiirusega lähenemas. Esmajärjekorras tulevad meelde just X-Dreami etapid, millele sai regatud, Tartu Rattaralli järjekordne sõit. Sellega seoses ning ajendatuna ka patuselt headest ilmadest, mis on viimased päevad siin olnud, peaks enda vokile kah eluvaimu uuesti sisse ajama ja eelmise TRM-i pori maha pühkima.
RR-ga seoses üks küsimus - ega kellelgi juhtu olema üle mõnda head maanteeratast, mida ta tahaks eriti odavalt maha ärida? Tahaks RR-l korralikult sõita ning mitte "tankiga" seal grupis laveerida. :P Tean-tean - kui tahad head ja odavat asja, osta 2 asja - üks hea ja üks odav. Samas kui ei küsi, siis ju niikuinii ei lähe õnneks. Küsides on aga vähekenegi lootust - minetea, äkki kellelgi kusagil kogubki üks ratas tolmu lihtsalt niisama. :)
teisipäev, 6. aprill 2010
N - Game vol.1
Niih. Eluga tagasi Männikult. Aga kõigest järgemööda.
Tallinnasse sõites oli meid autos 4 lapilist tegelast - igaüks meist suurem ja karvasem kui teine. Igas peatuses, mis me tegime vahiti meid ikka pikalt. Ise kah vahiks veidi vist :P Tartust ära sõites oli kõik enamvähem ilus - murupindadel oli kerget rohekat varjundit juures, hangesid oli vaid seal, kus oli väga pime ja külm ja päike ei paistnud ning palju vett oli vaid Emajões.
Mida edasi meie tee Männiku polügoni poole viis seda kahtlasemaks läksid õues olevad ilmaolud. Alguses hakkasid ilmnema igasuguste erinevate mõõtmetega järved-mered kõiksugu võimalike madalamate ja siledamate teeäärsete pindade peale. Lisaks hakkas ilmuma siia-sinna ka udujoomi.
Mäo juures oli juba udu piisavalt tihe, et mitte eraldada üksikuid lapikesi. Lisaks hakkas põldudel ja metsa all olev vesi üha tahkemaid vorme võtma. Jüri ringi juurde jõudes segas juba udu päris arvestatavalt nähtavust ning oli selge, et Põhjas on vaatamata kalendrile siiski üpriski talv.
Tallinnasse jõudes juba sadas kergelt. Oodates me võõrleegionäre ning korraldajaid, kes meid korralikult mängu toimumise kohta viiksid, sai veendutud, et midagi veekindlamat, kui tavaline lapiline vorm, mul polnud. Õnneks sai abi Marko telkmantlilaadsest asjast.
Polügonile kohale jõudess anti meile veidi aega, et toppida endale kogu varustus selga ning liikuda mängujuhtide majja briifingule. Kola oli parasjagu palju ning palju tuli abiks nii seljakoti ärakäivad taskud, kui Remuse käest laenatud lahingvest (endale ma sellist ei ostaks, kuna palju minu jaoks valestipaiknevaid asju). Kiiresti sai ka improviseeritud vihmakeep telkmantlist.
Selleks ajaks, kui briif oli läbi, oli vihm ka suurema kaliibri minetanud ning tagasi udutamise mastaapidesse tõmbunud. Võis telkmantli ära kotti pakkida. Samas oli lumi, mida oli polügonil ikka palju, läbi vettinud ning korralikult püdelaks muutunud.
Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks tuli kätte see moment, kui mängujuhid kutsusid kokku Maggotsid (meie siis) ja hakkasid meid vedama meie lähtepunkti. Selleks ajaks, kui me sinna kohale jõudsime oli juba näha, et ega siit metsast kuivalt välja ei saa.
Mäng hakkas lõpuks kella 8 paiku peale ning me hakkasime rahulikult punkte otsima mööda mänguala (2,5 x 1 km enamvähem vist).
Pärast poolt tundi tuterdamist ning lumes sumpamist hakkas ka suur pime kohale jõudma. Sellega koos hakaks vaikselt paranoia ja luulukeste nägemise tase tõusma. Tund pärast mängu algust oli udu nii tihe ning alles vaid niipalju valgust, et toimis vaid "visuaalne kuulmine". Teisisõnu oli näha vaid seda, kus oli lumi ja kus ei olnud lund. Heledus-tumedus astmeid oli korralikult eraldada võimalik vaid vist kuut. Kuulda oli küll rohkem, kuid udu summutas korralikult kaugemaid helisid ning tegi ka puud piisavalt märjaks ja tilkuvaks. Polnud kuulda rohkemat, kui enda ja oma lähimate meeste sammude krudinat lumes ning lõputut tilkumist.
Teise punkti juurde jõudes oli esimene suurem kontakt teistega (mängijaid oli kokku ~50: 6 gruppi pluss mõned üldist vastutegevust tegevad öövaatlusseadmetega proffessionaalsed snaiper-sõjaväelased). Olime just võtnud majas asuvast punktist vajaliku numbri ning hakkasime majast lahkuma. Nagu selleks ajaks oli paika loksunud, läksid esimestena skaudid. nende järel jõudis välja minna teine lahigpaar. Kui mina tahtsin just uksest välja astuda, hakkas õues jube ragin ja jooksmine pihta. Jõudsin napilt astuda uksepiida varju tagasi, kui kuuliderahe saatel hüppasid uksest sisse tagasi minu ees läinud lahingpaari liikmed. Võsa vahel oli vaid näha, kuidas süttisid kaks punast tulukest - meie skaudid "surid". Kostis veel üksikuid vastu maja seina plaksatavaid laske, kuid see oli ka sealt poolt kõik. Olude sunnil kasutasime teisi mitte-nii-uksekujulisi väljapääse ning tegime sealt operatiivselt sääred. Skautide puudumise tõttu sattusin järelpatrulli positsioonilt kohe uueks skaudiks. Seda seetõttu, et lahingpaarilisel oli olemas visuaal - ta nägi läbi enda prillide. (Minu omad keeldusid koostööst ning iga kord pärast puhastamist tõmbusid läbinägematult uduseks esimese paari minuti jooksul. Ja sedasi jätkus asi kuni kella 11-ni.) Skaudina ees minnes taandusime "käega näidatud suunas" kuni leidsime mingi 5m kõrge valliga ümbritsetud majanatukese, kus saime siis oodata, et päris skaudid elustuksid (10 minutit).
Paar järgmist punktivahet möödus suuremate kontaktideta. Oli vaid palju püdelate roobastega saapasügavuse lumega teed, metsavahelist hiililmist ja tunnet, et iga põõsas on vaenlane, kes parasjagu luurab sind ja ei liiguta. Punktidest numbrite kättesaamine oli omaette teema - iga punkt oli varustatud häält tegeva liikumisanduri ning stroboskoobiga. Lisaks eeldasime igas punktis meid ootamas kõiki teisi gruppe korraga (kuna nad ajasid ju samu punkte taga). Siiski nii ei läinud ja kuni neljanda punktini oli enamähem öine orienteerumine. Selle aja peale oli saabastes ka juba kena jalavann.
Neljandasse punkti minnes tuli väike paus, kus juhtfiguurid arutlesid kaardi juures veidi ning meie saime kuulata ainult metsa tilkumist. Üks moment kuulsime selja tagant lähenemas sammude krudinat. Kiirelt sai kõik mehed tee pealt minema ning kõik püüdsid etendada enda parimate oskustega puujuuri, kuusepõõsaid või muud parasjagu olemasolevat varjuelementi. Selle aja peale lisandus ka hääele veidikene pilti - paar tumedat kogu veidi vähem tumedal taustal ehk siis vastased. Nemad tulid ning meist kümnekonna meetri juures jäid nad seisma, kükitasid maha ja jäid ootama... Keegi ei julenud hingata, veelvähem liigutada. Suunasin imevaikselt enda relva õigesse suunda, paigutasin punatäppsihiku lähimale tumedale larakale ning jäin hinge kinni pidades ootama. Sama vist tegid ka vastased, kuid nad unustasid varjuda või lootsid enda luulude nägemise peale. Pärast igavikulisena tunduvate kahe hetke möödumist lülitasid vastased põlema enda taskulambi (milleks?). Sellega pälvisid nad kohe ka meiepoolse igakülgse tähelepanu turmtule näol. Oli veel kuulda mõningasi vastulaske ning veidikest nendepoolset taskulambivehkimist, kuid siis süttisid nende pool 2 punast tulukest. Vahetasime veel mõned plastkuul-viisakusavaldused, kui Pagan andis taktikalise paarikaupa ümberpaiknemise käsu ning üksteist kattes saigi tehtud kiired-kiired liikumised meie järgmise punkti suunas. Kuna see asuski meie selja taga (lahingepisoodi suundi arvestades) ja ei olnud meie huvides seda kontakti pikemaks venitada, sai kiirmarsiga kablutatud minema, järmise punkti number ära nopitud ning sukeldutud hullumeelsesse lumes-sumpamisse. Viiendasse punkti nimelt otsustati minna mööda teed, mis osutus põlvini püdelaks lumeks koos mõningaste sinka-vonka jooksvate ATV-radadega. Hullult võttis läbi seal sumpamine, kuid selle läbimisega oli ka kõige hullem maastik möödas.
Teel kuuendasse punkti juhtus suurem osa Asju. Kõigepealt jooksime kokku mingi pundiga (s.t. skaudid jooksid), kelle eest siis kiirelt taganesime suure valli taha ja jäime nende möödumist ootama. Meie üllatuseks otsustasid nad möödud teiselt poolt ning nii proovi mõttes tahtsid meid vist üllatuslikult tabada. Õnneks oli pind, kus me lebasime, lumevaba ning seega ka ei näinud nad täpselt, kus me oleme. Tulemuseks oli tagantjärele mõeldes veidi koomiline situatsioon - meie kõik seitsmekesi valvame ninad üle valli serva, kui meist paarkümmend meetrit vasakul võsas süttib taskulamp (mis ei näita meie suunas), lastakse paar valangut plastikut kuhugi suunda ning siis on kosta vaikset taandumisrabinat. Igaks juhuks ootasime me veel veidi ning läksime siiski skaudid ees esialgselt plaanitud suunas.
Teine asi, mis oli teel kuuendasse, oli mööduv auto. Kaks korda sõitis korraldajate maastur meist täistuledega mööda. Meie eeskujulike asjapulkadena sukeldusime esimese märgi peale kiirelt võssa/kraavi/hange/puu taha peitu. Teist korda peidust välja tulles sain halva üllatuse osaliseks, kui mingi moment suutsin täiega lüüa enda põlve ära vastu täpselt põlve kõrgust betoonist postikest (põlvekaitse oli veidikene alla vajunud). Hetk hiljem lõi 2 meetrit kõrval oleva posti otsa enda põlve ära lahingpaariline, kes oli vaatama tulnud, et mis mul juhtus.
Kuuendast punktist saime viimase vajaliku numbri ning asusime seitsmendat ja ühtlasi viimast punkti otsima. Punkt pidi olema kusagile peidetud kohveer mobiiliga. Sel ajal, kui päälik otsis asja mööda metsa, valvasime-julgestasime meie tee servas. Ühel momendil oli kosta lagendiku kaugemas servas samme ning neile järgnemas kiirelt ka laske. Süttis esimene taskulamp, et valgustada/otsida meie omi. Vahetati veel plastpabulaid. süttisid veel kaks lambikest. Seekord juba punased. Veel veidi tulevahetust ning vastaste põõsarabistamist millelel järgnes tulukeste taandumine. Ootasime pingsalt, et mis nüüd või kust suunast nad nüüd tahavad meid üllatada. Üllatus oli aga meile ootamatu, kui samad vennad tulid samast suunast tagasi lagendikule ja seekord kõigil punased tulukesed. Vennad olid vist paduväsinud ja andsid alla. Uurisime siis, et mis värk ja suunasime nad õiges suunas minema (et nad jõuaks mängujuhtide juurde tagasi).
Jätkasime otsinguid. Lõpuks leidsime siiski kohvri üles. Küll sadakond meetrit meie algsest otsimisalast eemal metsa sees, kuid leidsime siiski. Ületasime ka viimase takistuse - ingliskeelse mobiiliklaviatuuri, kuid venekeelse tähtedepaigutuse juures saata sõnum õigele numbrile. Sõnum saadetud ja veidike ootamist-helistamist saime teada, et olime edukalt mängu lõpetanud ja võisime laulude ja täisvalguse (loe: palju taskulampe) saatel tagasi tulla.
Kokkuvõttes oli ilgelt udune, jube märg ja väga lõbus-põnev. Kuue meeskonna arvestuses tulime täielike algajatena (teised grupid olid ikka aastaid mänginud) teiseks. Esimese kohaga võrdlemine oleks sama hea kui võrrelda olümpia tippsprinterit ja teismeliste maakondlike para-võistluste jooksjat. Esimene koht läbis trassi 2,5h-ga, meil kulus 5h. Läbisumbatud vahemaa tuli umbkaudu 7km.
Tallinnasse sõites oli meid autos 4 lapilist tegelast - igaüks meist suurem ja karvasem kui teine. Igas peatuses, mis me tegime vahiti meid ikka pikalt. Ise kah vahiks veidi vist :P Tartust ära sõites oli kõik enamvähem ilus - murupindadel oli kerget rohekat varjundit juures, hangesid oli vaid seal, kus oli väga pime ja külm ja päike ei paistnud ning palju vett oli vaid Emajões.
Mida edasi meie tee Männiku polügoni poole viis seda kahtlasemaks läksid õues olevad ilmaolud. Alguses hakkasid ilmnema igasuguste erinevate mõõtmetega järved-mered kõiksugu võimalike madalamate ja siledamate teeäärsete pindade peale. Lisaks hakkas ilmuma siia-sinna ka udujoomi.
Mäo juures oli juba udu piisavalt tihe, et mitte eraldada üksikuid lapikesi. Lisaks hakkas põldudel ja metsa all olev vesi üha tahkemaid vorme võtma. Jüri ringi juurde jõudes segas juba udu päris arvestatavalt nähtavust ning oli selge, et Põhjas on vaatamata kalendrile siiski üpriski talv.
Tallinnasse jõudes juba sadas kergelt. Oodates me võõrleegionäre ning korraldajaid, kes meid korralikult mängu toimumise kohta viiksid, sai veendutud, et midagi veekindlamat, kui tavaline lapiline vorm, mul polnud. Õnneks sai abi Marko telkmantlilaadsest asjast.
Polügonile kohale jõudess anti meile veidi aega, et toppida endale kogu varustus selga ning liikuda mängujuhtide majja briifingule. Kola oli parasjagu palju ning palju tuli abiks nii seljakoti ärakäivad taskud, kui Remuse käest laenatud lahingvest (endale ma sellist ei ostaks, kuna palju minu jaoks valestipaiknevaid asju). Kiiresti sai ka improviseeritud vihmakeep telkmantlist.
Selleks ajaks, kui briif oli läbi, oli vihm ka suurema kaliibri minetanud ning tagasi udutamise mastaapidesse tõmbunud. Võis telkmantli ära kotti pakkida. Samas oli lumi, mida oli polügonil ikka palju, läbi vettinud ning korralikult püdelaks muutunud.
Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks tuli kätte see moment, kui mängujuhid kutsusid kokku Maggotsid (meie siis) ja hakkasid meid vedama meie lähtepunkti. Selleks ajaks, kui me sinna kohale jõudsime oli juba näha, et ega siit metsast kuivalt välja ei saa.
Mäng hakkas lõpuks kella 8 paiku peale ning me hakkasime rahulikult punkte otsima mööda mänguala (2,5 x 1 km enamvähem vist).
Pärast poolt tundi tuterdamist ning lumes sumpamist hakkas ka suur pime kohale jõudma. Sellega koos hakaks vaikselt paranoia ja luulukeste nägemise tase tõusma. Tund pärast mängu algust oli udu nii tihe ning alles vaid niipalju valgust, et toimis vaid "visuaalne kuulmine". Teisisõnu oli näha vaid seda, kus oli lumi ja kus ei olnud lund. Heledus-tumedus astmeid oli korralikult eraldada võimalik vaid vist kuut. Kuulda oli küll rohkem, kuid udu summutas korralikult kaugemaid helisid ning tegi ka puud piisavalt märjaks ja tilkuvaks. Polnud kuulda rohkemat, kui enda ja oma lähimate meeste sammude krudinat lumes ning lõputut tilkumist.
Teise punkti juurde jõudes oli esimene suurem kontakt teistega (mängijaid oli kokku ~50: 6 gruppi pluss mõned üldist vastutegevust tegevad öövaatlusseadmetega proffessionaalsed snaiper-sõjaväelased). Olime just võtnud majas asuvast punktist vajaliku numbri ning hakkasime majast lahkuma. Nagu selleks ajaks oli paika loksunud, läksid esimestena skaudid. nende järel jõudis välja minna teine lahigpaar. Kui mina tahtsin just uksest välja astuda, hakkas õues jube ragin ja jooksmine pihta. Jõudsin napilt astuda uksepiida varju tagasi, kui kuuliderahe saatel hüppasid uksest sisse tagasi minu ees läinud lahingpaari liikmed. Võsa vahel oli vaid näha, kuidas süttisid kaks punast tulukest - meie skaudid "surid". Kostis veel üksikuid vastu maja seina plaksatavaid laske, kuid see oli ka sealt poolt kõik. Olude sunnil kasutasime teisi mitte-nii-uksekujulisi väljapääse ning tegime sealt operatiivselt sääred. Skautide puudumise tõttu sattusin järelpatrulli positsioonilt kohe uueks skaudiks. Seda seetõttu, et lahingpaarilisel oli olemas visuaal - ta nägi läbi enda prillide. (Minu omad keeldusid koostööst ning iga kord pärast puhastamist tõmbusid läbinägematult uduseks esimese paari minuti jooksul. Ja sedasi jätkus asi kuni kella 11-ni.) Skaudina ees minnes taandusime "käega näidatud suunas" kuni leidsime mingi 5m kõrge valliga ümbritsetud majanatukese, kus saime siis oodata, et päris skaudid elustuksid (10 minutit).
Paar järgmist punktivahet möödus suuremate kontaktideta. Oli vaid palju püdelate roobastega saapasügavuse lumega teed, metsavahelist hiililmist ja tunnet, et iga põõsas on vaenlane, kes parasjagu luurab sind ja ei liiguta. Punktidest numbrite kättesaamine oli omaette teema - iga punkt oli varustatud häält tegeva liikumisanduri ning stroboskoobiga. Lisaks eeldasime igas punktis meid ootamas kõiki teisi gruppe korraga (kuna nad ajasid ju samu punkte taga). Siiski nii ei läinud ja kuni neljanda punktini oli enamähem öine orienteerumine. Selle aja peale oli saabastes ka juba kena jalavann.
Neljandasse punkti minnes tuli väike paus, kus juhtfiguurid arutlesid kaardi juures veidi ning meie saime kuulata ainult metsa tilkumist. Üks moment kuulsime selja tagant lähenemas sammude krudinat. Kiirelt sai kõik mehed tee pealt minema ning kõik püüdsid etendada enda parimate oskustega puujuuri, kuusepõõsaid või muud parasjagu olemasolevat varjuelementi. Selle aja peale lisandus ka hääele veidikene pilti - paar tumedat kogu veidi vähem tumedal taustal ehk siis vastased. Nemad tulid ning meist kümnekonna meetri juures jäid nad seisma, kükitasid maha ja jäid ootama... Keegi ei julenud hingata, veelvähem liigutada. Suunasin imevaikselt enda relva õigesse suunda, paigutasin punatäppsihiku lähimale tumedale larakale ning jäin hinge kinni pidades ootama. Sama vist tegid ka vastased, kuid nad unustasid varjuda või lootsid enda luulude nägemise peale. Pärast igavikulisena tunduvate kahe hetke möödumist lülitasid vastased põlema enda taskulambi (milleks?). Sellega pälvisid nad kohe ka meiepoolse igakülgse tähelepanu turmtule näol. Oli veel kuulda mõningasi vastulaske ning veidikest nendepoolset taskulambivehkimist, kuid siis süttisid nende pool 2 punast tulukest. Vahetasime veel mõned plastkuul-viisakusavaldused, kui Pagan andis taktikalise paarikaupa ümberpaiknemise käsu ning üksteist kattes saigi tehtud kiired-kiired liikumised meie järgmise punkti suunas. Kuna see asuski meie selja taga (lahingepisoodi suundi arvestades) ja ei olnud meie huvides seda kontakti pikemaks venitada, sai kiirmarsiga kablutatud minema, järmise punkti number ära nopitud ning sukeldutud hullumeelsesse lumes-sumpamisse. Viiendasse punkti nimelt otsustati minna mööda teed, mis osutus põlvini püdelaks lumeks koos mõningaste sinka-vonka jooksvate ATV-radadega. Hullult võttis läbi seal sumpamine, kuid selle läbimisega oli ka kõige hullem maastik möödas.
Teel kuuendasse punkti juhtus suurem osa Asju. Kõigepealt jooksime kokku mingi pundiga (s.t. skaudid jooksid), kelle eest siis kiirelt taganesime suure valli taha ja jäime nende möödumist ootama. Meie üllatuseks otsustasid nad möödud teiselt poolt ning nii proovi mõttes tahtsid meid vist üllatuslikult tabada. Õnneks oli pind, kus me lebasime, lumevaba ning seega ka ei näinud nad täpselt, kus me oleme. Tulemuseks oli tagantjärele mõeldes veidi koomiline situatsioon - meie kõik seitsmekesi valvame ninad üle valli serva, kui meist paarkümmend meetrit vasakul võsas süttib taskulamp (mis ei näita meie suunas), lastakse paar valangut plastikut kuhugi suunda ning siis on kosta vaikset taandumisrabinat. Igaks juhuks ootasime me veel veidi ning läksime siiski skaudid ees esialgselt plaanitud suunas.
Teine asi, mis oli teel kuuendasse, oli mööduv auto. Kaks korda sõitis korraldajate maastur meist täistuledega mööda. Meie eeskujulike asjapulkadena sukeldusime esimese märgi peale kiirelt võssa/kraavi/hange/puu taha peitu. Teist korda peidust välja tulles sain halva üllatuse osaliseks, kui mingi moment suutsin täiega lüüa enda põlve ära vastu täpselt põlve kõrgust betoonist postikest (põlvekaitse oli veidikene alla vajunud). Hetk hiljem lõi 2 meetrit kõrval oleva posti otsa enda põlve ära lahingpaariline, kes oli vaatama tulnud, et mis mul juhtus.
Kuuendast punktist saime viimase vajaliku numbri ning asusime seitsmendat ja ühtlasi viimast punkti otsima. Punkt pidi olema kusagile peidetud kohveer mobiiliga. Sel ajal, kui päälik otsis asja mööda metsa, valvasime-julgestasime meie tee servas. Ühel momendil oli kosta lagendiku kaugemas servas samme ning neile järgnemas kiirelt ka laske. Süttis esimene taskulamp, et valgustada/otsida meie omi. Vahetati veel plastpabulaid. süttisid veel kaks lambikest. Seekord juba punased. Veel veidi tulevahetust ning vastaste põõsarabistamist millelel järgnes tulukeste taandumine. Ootasime pingsalt, et mis nüüd või kust suunast nad nüüd tahavad meid üllatada. Üllatus oli aga meile ootamatu, kui samad vennad tulid samast suunast tagasi lagendikule ja seekord kõigil punased tulukesed. Vennad olid vist paduväsinud ja andsid alla. Uurisime siis, et mis värk ja suunasime nad õiges suunas minema (et nad jõuaks mängujuhtide juurde tagasi).
Jätkasime otsinguid. Lõpuks leidsime siiski kohvri üles. Küll sadakond meetrit meie algsest otsimisalast eemal metsa sees, kuid leidsime siiski. Ületasime ka viimase takistuse - ingliskeelse mobiiliklaviatuuri, kuid venekeelse tähtedepaigutuse juures saata sõnum õigele numbrile. Sõnum saadetud ja veidike ootamist-helistamist saime teada, et olime edukalt mängu lõpetanud ja võisime laulude ja täisvalguse (loe: palju taskulampe) saatel tagasi tulla.
Kokkuvõttes oli ilgelt udune, jube märg ja väga lõbus-põnev. Kuue meeskonna arvestuses tulime täielike algajatena (teised grupid olid ikka aastaid mänginud) teiseks. Esimese kohaga võrdlemine oleks sama hea kui võrrelda olümpia tippsprinterit ja teismeliste maakondlike para-võistluste jooksjat. Esimene koht läbis trassi 2,5h-ga, meil kulus 5h. Läbisumbatud vahemaa tuli umbkaudu 7km.
