Mõttesalv
teisipäev, 31. august 2010
18,2km puhast hullust
Ehk kuidas ma esimest korda triatlonil osalesin.
Et asjast täielik selgus saada, siis tuleb veidi kirjeldada eelnevat olukorda.
Kui ma tartust Sverikult laenatud autoga (väga suured tänud talle) Otepää poole sõitma hakkasin, oli eepool taevas päris ilus ja puhas. Tahavaatepeeglit täitis aga ühtlane tumesinine. Mida enam ma Arulale lähenesin seda ähvaradvamalt see sinine pilvemassiiv mu peale vajuma hakkas. 5km enne võistluspaika jõudmist jõudis minuni maru - algul tuulehoogudena (teele oli paisatud juba mu käsivarrejämedusi oksi) ning hiljem täieliku lausveena. Viimased paar kilomeetrit tuli tunnetuse ja peaaegu-et-käsikaudu kobamise abil sõita.
Kohale ma siiski jõudsin ning parasjagu selleks ajaks, kui hakati inimestele numbreid markeriga käte-jalgade peale joonistama. Sain endale viie õlavarre peale ning jäin murelikult vihmavalingute lõppu ootama. Õnneks sai sadu poole tunniga otsa - täpselt selleks ajaks, et sai planeeritult stardi õigel kellaajal teha.
Ujumisdistants pidi algselt olema 250m ja ümber mingi pisikese saarekese, mis järves oli. Kuna aga eelnev maru oli saare ajanud enda endiselt kohalt ära, siis sai uueks "sihtmärgiks" enamvähem samale kohale paigutatud paat(kond). Enamvähem oli tegelikult veidi lähemal ja seega oli ujumist hinnanguliselt 200m. Stardivile anti siis, kui kogu seltskond oli end kaelani vette rivistanud. Enda üllatuseks suutsin lausa tervelt veerand distantsi arvestatavat krooli ujuda. Sealt edasi otsustasin paremaks konna imiteerida. Positsioon huvitaval kombel sellest ei halvenenud ja veest tulin välja kuuendana. Stardis oli mehi kokku 18.
Vahetusalas võtsin ma asja rahulikult ning ei hakanud hullusti rapsima. Lasin korra hingel tagasi tõmbuda ning sättisin end rahulikult riidesse ratta ja jooksu jaoks. Vahetusalast väljudes olin 11.
Rattasõit. Enne algust mõtlesin küll, et peab alguses rahulikult võtma asja ning vees ligunemisest veidi jahedad lihased soojaks saama ning alles siis paugutama hakata. Siis kui juba võistlus käis, polnud sellest algsest mõttest enam midagi järel. Nii kui ratta selga sain, hakkasin sügama. Hirm oli ka sees veidi, et rada vaid 14km ja saab vahest enne otsa, kui hoo sisse saab. Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Esimese kahe kilomeetriga tõmbasin end korralikult kinni ning järgnev maastiku ning raja kombinatsioon oli tappev. Maastik - Otepää ja tehvandi kandi mägismaastik. Rada - poole tunni paduvihma tagajärjel täiesti pehmeks ja savijaks muutunud maastikureljeefi järgiv kruusatee. Ühesõnaga rattasõit oli tõsiselt raske. Lisaks, kui ma olin just parasjagu suutnud end enamvähem normaalselt vedada ühest järgnevast mäest üles, selgus, et eelnev maru oli ühe kase risti teele langetanud. Egas midagi - ratas endale selga ja kusagilt tee pervesid pidi turnima :P Vähemalt neli korda kontrollisin sõidu jooksul tõsimeelselt, et ega ometi mul tagumine kumm puruks pole läinud.
Selleks ajaks, kui jooksu jaoks vahetusalasse jõudsin, oli trassi peal minust möödunud 2 meest. Vahetusalas jõudis veel üks minust mööduda puhtalt selle pärast, et tal polnud klippidega pedaale ning sai sõita kohe jooksutossidega.
Jooksma hakates oli enesetunne juba märksa parem. Salamisi kartsin, et on sama hull, nagu Jürka oli kommenteerinud varem ning et tuleb vaikne tönts-tönts ja Monty Pythonliku Lollaka Kõnnaku hale vari. Siiski suutsin ma täitsa joosta. Jooksutrassi alguses läksin ka mööda sellest, kes oli minust vahetusalas möödunud. Kuna trassile oli paigutatud ka (erinevalt tavalistest rahvatriatlonidest, mis kulgevad suhteliselt tasastel pinnavormidel enamasti) üks väga korralik tõus, siis poole maa peal tõmbas ronimise lõpuks "keti" veidi maha. Seal sai jälle minust mööda see mees, kellest ma jooksu alguses möödusin. Enam ei jätkunid jaksu teda püüda. Pidin tegema pingutusi, et rohkem möödujaid ei oleks. Mis ka napilt, kuid siiski õnnestus.
Kaks varem seatud eesmärki - 1) asi läbi teha ja 2) mitte viimaseks jääda said täidetud.
Nagu hiljem üks ka osalenud töökaaslane ütles, et kui me selle triatloni läbi tegime ja täitsa ära ei surnudki, siis tavalised rahvatriatlonid peaks olema käkitegu (tasasem reljeef ja enamasti ratas asfalti pidi).
Kokkuvõtteks: aeg - 1:14:20 ja koht - 14. (13. töötajate arvestuses, kuna üks oli ka "võõrleegionär").
Siin ma veel jaksasin... Tormamas ratast sõitma...
--------
Hiljem oli siuke tunne, nagu jalad poleks päris minu omad olnud ning tuli lausa mõelda, et kuidas nüüd neid jalgu liigutama pidi.
Pisikese airsofti-trennikese käigus, kuhu ma pärast triatloni kohe suundusin, meenutasid igasugu manöövrid ja varjumisliigutused pigem aegluubis kokkuvarisemisi ja kukkumisi kui taktikalisi liiikumisi :P
Et asjast täielik selgus saada, siis tuleb veidi kirjeldada eelnevat olukorda.
Kui ma tartust Sverikult laenatud autoga (väga suured tänud talle) Otepää poole sõitma hakkasin, oli eepool taevas päris ilus ja puhas. Tahavaatepeeglit täitis aga ühtlane tumesinine. Mida enam ma Arulale lähenesin seda ähvaradvamalt see sinine pilvemassiiv mu peale vajuma hakkas. 5km enne võistluspaika jõudmist jõudis minuni maru - algul tuulehoogudena (teele oli paisatud juba mu käsivarrejämedusi oksi) ning hiljem täieliku lausveena. Viimased paar kilomeetrit tuli tunnetuse ja peaaegu-et-käsikaudu kobamise abil sõita.
Kohale ma siiski jõudsin ning parasjagu selleks ajaks, kui hakati inimestele numbreid markeriga käte-jalgade peale joonistama. Sain endale viie õlavarre peale ning jäin murelikult vihmavalingute lõppu ootama. Õnneks sai sadu poole tunniga otsa - täpselt selleks ajaks, et sai planeeritult stardi õigel kellaajal teha.
Ujumisdistants pidi algselt olema 250m ja ümber mingi pisikese saarekese, mis järves oli. Kuna aga eelnev maru oli saare ajanud enda endiselt kohalt ära, siis sai uueks "sihtmärgiks" enamvähem samale kohale paigutatud paat(kond). Enamvähem oli tegelikult veidi lähemal ja seega oli ujumist hinnanguliselt 200m. Stardivile anti siis, kui kogu seltskond oli end kaelani vette rivistanud. Enda üllatuseks suutsin lausa tervelt veerand distantsi arvestatavat krooli ujuda. Sealt edasi otsustasin paremaks konna imiteerida. Positsioon huvitaval kombel sellest ei halvenenud ja veest tulin välja kuuendana. Stardis oli mehi kokku 18.
Vahetusalas võtsin ma asja rahulikult ning ei hakanud hullusti rapsima. Lasin korra hingel tagasi tõmbuda ning sättisin end rahulikult riidesse ratta ja jooksu jaoks. Vahetusalast väljudes olin 11.
Rattasõit. Enne algust mõtlesin küll, et peab alguses rahulikult võtma asja ning vees ligunemisest veidi jahedad lihased soojaks saama ning alles siis paugutama hakata. Siis kui juba võistlus käis, polnud sellest algsest mõttest enam midagi järel. Nii kui ratta selga sain, hakkasin sügama. Hirm oli ka sees veidi, et rada vaid 14km ja saab vahest enne otsa, kui hoo sisse saab. Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Esimese kahe kilomeetriga tõmbasin end korralikult kinni ning järgnev maastiku ning raja kombinatsioon oli tappev. Maastik - Otepää ja tehvandi kandi mägismaastik. Rada - poole tunni paduvihma tagajärjel täiesti pehmeks ja savijaks muutunud maastikureljeefi järgiv kruusatee. Ühesõnaga rattasõit oli tõsiselt raske. Lisaks, kui ma olin just parasjagu suutnud end enamvähem normaalselt vedada ühest järgnevast mäest üles, selgus, et eelnev maru oli ühe kase risti teele langetanud. Egas midagi - ratas endale selga ja kusagilt tee pervesid pidi turnima :P Vähemalt neli korda kontrollisin sõidu jooksul tõsimeelselt, et ega ometi mul tagumine kumm puruks pole läinud.
Selleks ajaks, kui jooksu jaoks vahetusalasse jõudsin, oli trassi peal minust möödunud 2 meest. Vahetusalas jõudis veel üks minust mööduda puhtalt selle pärast, et tal polnud klippidega pedaale ning sai sõita kohe jooksutossidega.
Jooksma hakates oli enesetunne juba märksa parem. Salamisi kartsin, et on sama hull, nagu Jürka oli kommenteerinud varem ning et tuleb vaikne tönts-tönts ja Monty Pythonliku Lollaka Kõnnaku hale vari. Siiski suutsin ma täitsa joosta. Jooksutrassi alguses läksin ka mööda sellest, kes oli minust vahetusalas möödunud. Kuna trassile oli paigutatud ka (erinevalt tavalistest rahvatriatlonidest, mis kulgevad suhteliselt tasastel pinnavormidel enamasti) üks väga korralik tõus, siis poole maa peal tõmbas ronimise lõpuks "keti" veidi maha. Seal sai jälle minust mööda see mees, kellest ma jooksu alguses möödusin. Enam ei jätkunid jaksu teda püüda. Pidin tegema pingutusi, et rohkem möödujaid ei oleks. Mis ka napilt, kuid siiski õnnestus.
Kaks varem seatud eesmärki - 1) asi läbi teha ja 2) mitte viimaseks jääda said täidetud.
Nagu hiljem üks ka osalenud töökaaslane ütles, et kui me selle triatloni läbi tegime ja täitsa ära ei surnudki, siis tavalised rahvatriatlonid peaks olema käkitegu (tasasem reljeef ja enamasti ratas asfalti pidi).
Kokkuvõtteks: aeg - 1:14:20 ja koht - 14. (13. töötajate arvestuses, kuna üks oli ka "võõrleegionär").
Siin ma veel jaksasin... Tormamas ratast sõitma...--------
Hiljem oli siuke tunne, nagu jalad poleks päris minu omad olnud ning tuli lausa mõelda, et kuidas nüüd neid jalgu liigutama pidi.
Pisikese airsofti-trennikese käigus, kuhu ma pärast triatloni kohe suundusin, meenutasid igasugu manöövrid ja varjumisliigutused pigem aegluubis kokkuvarisemisi ja kukkumisi kui taktikalisi liiikumisi :P
