Mõttesalv
esmaspäev, 20. september 2010
Roosta Ekstreem
Sai ükskord siis Roostal xDreamil käidud. Kuna Roosta on Tartust ikka omajagu kaugel ning start oli kell 10 hommikul, siis eriti ei ahvatlenud idee kella neljasest ärkamisest. Seetõttu ka pakkisime rattad eelmine õhtu auto peale ning vurasime Tallinna. Kiire ja tõhus ööbimine Liisi vanemate juures ning pärast tõhusat hommikuputru olimegi jälle teel Roosta poole. Ilm ei tõotanud just eriti head. Ilmateade oli lubanud igasugu roppusi ning eelmise õhtu sõitki oli parasjagu ligane.
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.
Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).
Väsinud, aga õnnelikud...
----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.
GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615
Aweroni pajatused kah sellest etapist.
|
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.
Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).
Väsinud, aga õnnelikud...----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.
GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615
Aweroni pajatused kah sellest etapist.
