TRM 2010 ehk Müttamised Mudaliigas Põlved polnud juba poolteist nädalat valutanud.
Uduvihma sadas tihedalt, kuid peenelt.
Kõik starti kogunenud 3200 inimest olid valmistunud (kes rohkem, kes vähem) eelseisvaks retkeks. Meeles pidades eelmise ja üleelmise aasta sõite, võis arvata, et paraja pingutuse ja hea õnne korral võiks väntamisega ühele poole saada 4,5h-ga. Oli ju eelmiselgi aastal olnud veidi märg ja mudane. Korraldajad arvasid, et rajal võib kohati leiduda muda.
Kui stardipauk käis, sai suhteliselt edukalt liikuma. Olin paigutunud kusagile sinna 1500 juurde. Mingi ime läbi olin stardinumbri saanud 2000 sisse (vaatamata eelmise aasta 2100+ saavutatud kohale) ja paigutasin end suhteliselt stardikoridori algusepoole. Lisaks surusin lintide tõustes end aktiivselt kaasa rahvaga ning sattusin täitsa normaalsesse kohta.
Kui stardikoridori asfalt lõppes ja hakkas muru, siis esimene mudaauk oli 20m hiljem. Korraldajad olid enda mudakohaste arvamustega _veidi_ mööda pannud. Esimese 300 meetri peal olid juba külg ees kruiisijad. Esimene tõus oli täielik mudabassein. Ja ega edasi paremaks väga ei läinud. Asfalt ja kruusatee olid küll kõvemad, kui mitte väga palju. Läbides mudamülgast, mis täpselt enne Matu TP-d oli, vaatasin ohates 10 meetrit kõrval kulgevat täiesti kena kruusateed ning nügisin-vedisi koos ülejäänud jalgratturitega ratast läbi muda :P
Ja see kõik oli vaid algus mudakogustele. Kuni viiekümnenda kilomeetrini oli täitsa mudaliiga. Kokku tundus, et vist sai ratast lükatud mingi kümme kilomeetrit. Tegelikkuses vist tõenäoliselt vähem, kuid kohapeal tundus see kõik nii palju pikemana. Üks töökaaslane, kes kah seal sumpamas käis, võrdles neid mudalõike, kus ratast lükata sai, selle maaliga (asenda mõttes laev rattaga).
Igatahes... Kusagil kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas endast tunda andma vasak (xDreamil põrutatud) põlv. Tuli siis rõhuda veidi teisele jalale rohkem. See veel ei valutanud.
Sai sedasi täitsa edukalt liikuda. Paarteist kilomeetrit hiljem ühel tugevama pinnaga laskumisel sattusin sõitma piki ühte jälge. Kõik oli kena ja laskumine täitsa vahva. Järsku otsustas aga see rööbas, kus ma veeresin, teha hüppe 20cm paremale ilma minuga eelnevalt konsulteerimata. Tulemusena liikusin (vähemalt tahtsin liikuda) mina edasi sama teed pidi, mis ennegi liikusin. Ratas aga hakkas mind toetama teise nurga alt ning mingite füüskareeglitega koostöös (kahtlustan gravitatsiooni) vähenes see nurk ratta ja maapinna vahel kiirelt. See moment keeras aeg endal tempo veidi maha - jõudsin tõmmata endal ühe jala klipist välja (et see jalg kukkudes ratta alla ei jääks) ning sain vaadata välja veel koha, kuhu ma maandusin. Jõudsin veel keerata näo asemel ette kiivri, mis peas oli ning maandusingi teeäärsesse paksemasse heina hunnikusse. Esmapilgul tuvastatud kahjud hindasin äärmiselt kergeteks - kiivril tuli nokk küljest ära (käib takjapaelaga tagasi), lenks läks viltu (väänasin sirgu tagasi) ja joogipudelikorv väändus veidikene.
Kui end püsti kobistasin ja ratta selga tagasi ronisin, selgus et parem põlv oli siiski kah paugu saanud. Kahtlustan ratta küljes olnud lapsetooli kinnitus kolakat. Vändata sain ja edasi liikusin, kuid erikuradihea see polnud. Kangus ja veidi ka valu andis vändates vähehaaval järgi ning varsti sai täitsa sõita. Kuni järgmise mudaauguni, kus kõik tulid kenasti kollektiivselt ratta seljast maha. Ega ma halvem tahtnud olla siis. Ronisin kah maha ja.... raisk! Põlved olid väntama harjunud, mitte kõndima! Valus... "Õnneks" oli muda niipalju, et minu komberdamine ja seal mudaaugus kakerdamine nägid välja peaaegu samasugused :P Mõningase jalutamise järel hakkasid siiski jalad kõndimisega harjuma ning valu vähenes. Kuni selle momendini, kui tuli jälle ratta selga ronida. Olukorra muutumine - kanged ja valusad põlved. Aga mis teha - finishini oli veel ligi 40 km. Tuli edasi vändata.
Vaheldumisi vändates, ratast vedades ning aegajalt ka ratast sopast puhastades, kuna pori oli nii palju, et rattad kiilusid kinni, see tee kulgeski. Vahepeal ratast lükates nägin (hilisemale infole toetudes) üht võistlejat, kes oli rajal insuldi saanud ning paarsada meetrit edasi teist, kes oli kukkudes kaelalüli murdnud. Maraton on ikka "puhas" "rõõm" (kasutades maratoni reklaamlauset).
Aga aitab veidi kehvast poolest. Hea oli see, et pärast Palu TP-d läks sõit kenamaks ja sujuvamaks. Veidi varjutas olukorda vaid matkasõitjate rohkus, kuid sellel oli ka oma plusspool - päris palju tõstis tuju, kui sai ikka mitmetest ja korraga mööduda. Ja kiirust sai kah korralikumat, kui 10 km/h. Lõpus olnud "laastupinnas" oli veidi üllatus, kuid sellest sai juba täitsa läbi ukerdada.
Lõpuks sai siiski poole maa peal tekkinud eesmärk täidetud ja finišijoonelt veeresin üle ajaga alla kuue tunni. Napilt siiski ei mahtunud 2000 hulka. Aga väga napilt. Siiski numbritest:

Martin Vlassov - koht: 2035. - aeg: 5:53:46. Pulss - 170/196.

  ¶ 10:30