Mõttesalv
neljapäev, 22. september 2011
  Aasta möödas...
Blogi on olnud täitsa mõnda aega varjusurmas. Korduvalt olen proovinud panna siia miskit uut kirja, kuid polnud parasjagu piisavalt tugevat inspiratsioonipuhangut, et asi rahuldavalt välja tulnuks. Aga see selleks - parem Hilja, kui Helga (või kuidas see oligi)...
Igatahes, asjadest järjekorras ja vastavalt mälu seadustele ka pöördvõrdeline seos möödunud aja ja jutu pikkuse vahel.

* Kunagi (umbes kuu aega) peale eelmiseaastast mudarattamaratoni toimus PT sõude-ergomeetrite võistlus. Alguses läks aega, et masinad üles saada ning omavahel korralikult võistlema panna, kuid peale tunniajast soojendusjooksu ja muidu ootamist said masinad võistlusvalmiks.
Paari meeldetuletava tõmbe järel tulid kohe kenasti meelde Pärnu jõel veedetud trennitunnid ja käsi rakku hõõrunud aerud. Tulemuseks sain esimese eelsõidu võidu ning finaalis jäin 0,2 sekundiga kolmandaks.

* Mingil ajal sügisel sai Männi Mazda korda tehtud ning seejärel ka kellelegi huvilisele Narvast maha müüdud. Asemele sai soetatud auto, millesse mahuvad kõik kolm komponenti - mõlemad vanemad, mõlemad lapsed ning kõigi nelja persooni vajaminevad asjad. Mazdasse mahtus kolmest kaks.
Nüüd on Männi Mazda asemel Sidrun Sara (Citroen Xsara). Suur ja helesinakas ja ökonoomsem, kui väiksem MM.

* Hiljem, kevadel, käisime meeskooriga Berliinins koorikonkursil. Sinna läksime mõttega, et nu täitsa viimaseks ei tahaks jääda. Esimeseks tulemine ei olnud kohe kindlasti tõenäoline, sest kaheksast koorist üks oli peaaegu-et-proffikoor.
Esinemine toimus Berliini filharmoonia kammersaalis. Väga kummaline saal, kus lava asub põhimõtteliselt saali keskel. Aga ära me laulsime ja meie esinemine võeti vastu suurte ovatsioonidega. Tulemuseks - tulime enestelegi üllatuseks teiseks.
Aga sellest on meie koori kirtjutaja Jako kirjutanud juba pikemalt.

* Suve algul sai käidud üks puhkusereisi-sutsakas Korfu saarel. Ilus päikesepaisteline ja padukuum ilm oli. Retsina ja imehead mereannid.

* Suve algul, veidi hiljem, toimus Tallinnas laulupidu, kus sai osaletud ja lauldud ja rongkäigus lippu veetud.

* Suvel sai papsiga hoovi suur mängukeskus ehitatud. Täitsa valmis veel pole, kuid täitsa mängitav-ronitav-kiigutav on igatahes.

* Septembri alguses kutsus Eesti Kaitsevägi mind üle kümne aasta taas paariks nädalaks enda rüppe. Toimus reservõppekogunemine ning üksuseks oli SiStKo ehk siis Side- ja Staabikompanii. Esialgu planeeritud 3 nädalat oli kokku lükatud 2 nädala peale ja ega seal enam väga palju ruumi poleks olnud asju veel lühemaks kokku suruda.
Esimene nädal oli puhas loenguterodu juhtiva(ma)tele kohtadele määratutele. Auditooriumitunnid hommikul kaheksast õhtul kümneni kahe väikese pausiga lõuna- ja õhtusöögi tarbeks.
Esimese nädala laupäeval saabusid reamehed ning kohe, kui oli selge, et kes kelle alluvusse oli määratud, ladusime kola masinatele ja vurasime ära metsa. Seal juba läks reameeste väljaõpetamiseks ning muidu tavaliseks metsalaagrirutiiniks, kuni laagri kokkupakkimise käskluseni paar päeva hiljem.
Ühel momendil lisandus meie kompaniile Kaitseringkonna staabi personal, kelle jaoks töökohtade ja side tagamine oligi meie peamine ülesanne. Järgnevatel paaril päeval oli põhitegevuseks laagri kokku pakkimine-ümberpositsioneerumine-laagri ülespanek.
Õnneks olid minu alluvusse antud mehed kõik vägagi mõistlikud ning ei hakand nende mõnede päevade üle mingit tsirkust tegema ega ajuvabadusi genereerima. Koostöö sujus ülimalt hästi ning pärast "endex" signaali (harjutuse/õppuse lõpp) tänas isegi Lõuna KRK staabiülem mind kättpidi ja jäi minu ning meeskonna tööga vägagi rahule.

* Pühapäeval toimus selle-aastane Tartu Rattamaraton. Tänu mõistvatele ülemustele ning piisavale etteteatamisajale sain kordusõppustelt pühapäeva õhtu asemel ära laupäeval ning seega ei läinud tühja minu registreerumine 89km rajale.
Pühapäeva hommikul oli tunne selline mittemidagiütlev, kuna ei osanud absoluutselt prognoosida RÕKi mõju rattasõiduvormile. Stardinumber oli iseenesest kenasti 1836.
Sõidu alguses sujus kõik kenasti ning esimesest tõusust, millel tavaliselt on massijalutamine plaanis, sai seekord täitsa üles sõidetud - paljulubav. Edasigi läks täitsa kenasti ning suutsin täitsa põhimassiga koos tempos püsida. Matu TP-st läbi sõites olin ma ikka veel sama koha kandis, kust alustasin. Ja siis...
2 km pärast Matu TP-d ühest kergest augukesest läbi vändates käis järku ragin ja enam ei saanudki vändata. Tõmbasin tee serva ning visuaalse kontrolli tulemusena tuvastasin keti purunemise. Õnneks oli mul endal tagavaraks ketilukk kaasas. Kahjuks oli kett nõnda esimeste hammakate vahele ja ümber end põiminud, et kohe tee ääres ei suutnud ära parandada. Egas midagi - jalutuskäik tagasi Matule ning seal sain veel sabast hinni HE tehnikul, kes aitas keti korda teha.
Sealt sain siis napilt enne "laibaautot" minema - kõige viimase sõitjana. Edasi oli maru mõnus sõita - ei mingit trügimist ja oma sõiduraja otsimist. Sai rahulikult oma sõitu teha. Kui keegi selg ees vastu juhtus tulema, siis sai kiirelt temast möödutud ja jälle edasi vändatud. Pundis oleks muidugi lihtsam olnud ning tõenäoliselt oleks ka tempo olnud veidi kõrgem tänu võistlusmomendile.
Kuna keti purunemise tõttu oli lootus saada enda stardinumbrist paremat kohta juba kadunud, siis järgnevad 70km püüdsin võtta asja rahulikult ning kasutasin TP-sid kenasti ära. Kui kusagil poole maa peal liitusid lühike ja pikk trass, siis sattusin seal vist täpselt lühikese maa põhipundi sisse. Ilgelt palju rahvast korraga ja päris mitmed neist suht matkajad. Siiski oli ka kiirustajaid, kellede toel sai natuke tempot üles tõmmata.
Selleks ajaks oli ka selge, et ega see metsas "põrkamine" ei mõjunud just kõige paremini sõiduvormile. Jalad olid suhteliselt pehmud ning eriti ei jaksanud suurematest tõusudest üles siblida. Seega surusin end vastavalt omale jaksule finishi poole.
Viimase TP juures hakkas formeeruma plaan, et kui veidi tempot hoida, siis suudan veel end mahutada 5h piiri alla. Mõeldud - mõeldud. Kui oli veel jäänud 7km, siis tundus, et 20km/h kiirust hoides peaks täpselt jõudma. Õnneks oli vahepeal head kruusateed ning sai kiirust hoida kõrgemal. 4km enne lõppu oli juba selge, et sama kiirust hoides jääb lausa paar minutit reservi.
Finishijoone ületasingi ajaga 4:56:16, mis andis 2641. koha. Startijaid oli kokku 3256 ja lõpuni vändanuid 2952. Polnud päris see koht, mida sisimas enne starti ette kujutasin, kuid täitsa viimaseks ju ei jäänud. Eks nüüd näis, mis järgmine aasta stardinumbriks antakse - kas satub ettepoole 2000 piirist või siis mitte.
 
reede, 24. september 2010
  TRM 2010 ehk Müttamised Mudaliigas
Põlved polnud juba poolteist nädalat valutanud.
Uduvihma sadas tihedalt, kuid peenelt.
Kõik starti kogunenud 3200 inimest olid valmistunud (kes rohkem, kes vähem) eelseisvaks retkeks. Meeles pidades eelmise ja üleelmise aasta sõite, võis arvata, et paraja pingutuse ja hea õnne korral võiks väntamisega ühele poole saada 4,5h-ga. Oli ju eelmiselgi aastal olnud veidi märg ja mudane. Korraldajad arvasid, et rajal võib kohati leiduda muda.
Kui stardipauk käis, sai suhteliselt edukalt liikuma. Olin paigutunud kusagile sinna 1500 juurde. Mingi ime läbi olin stardinumbri saanud 2000 sisse (vaatamata eelmise aasta 2100+ saavutatud kohale) ja paigutasin end suhteliselt stardikoridori algusepoole. Lisaks surusin lintide tõustes end aktiivselt kaasa rahvaga ning sattusin täitsa normaalsesse kohta.
Kui stardikoridori asfalt lõppes ja hakkas muru, siis esimene mudaauk oli 20m hiljem. Korraldajad olid enda mudakohaste arvamustega _veidi_ mööda pannud. Esimese 300 meetri peal olid juba külg ees kruiisijad. Esimene tõus oli täielik mudabassein. Ja ega edasi paremaks väga ei läinud. Asfalt ja kruusatee olid küll kõvemad, kui mitte väga palju. Läbides mudamülgast, mis täpselt enne Matu TP-d oli, vaatasin ohates 10 meetrit kõrval kulgevat täiesti kena kruusateed ning nügisin-vedisi koos ülejäänud jalgratturitega ratast läbi muda :P
Ja see kõik oli vaid algus mudakogustele. Kuni viiekümnenda kilomeetrini oli täitsa mudaliiga. Kokku tundus, et vist sai ratast lükatud mingi kümme kilomeetrit. Tegelikkuses vist tõenäoliselt vähem, kuid kohapeal tundus see kõik nii palju pikemana. Üks töökaaslane, kes kah seal sumpamas käis, võrdles neid mudalõike, kus ratast lükata sai, selle maaliga (asenda mõttes laev rattaga).
Igatahes... Kusagil kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas endast tunda andma vasak (xDreamil põrutatud) põlv. Tuli siis rõhuda veidi teisele jalale rohkem. See veel ei valutanud.
Sai sedasi täitsa edukalt liikuda. Paarteist kilomeetrit hiljem ühel tugevama pinnaga laskumisel sattusin sõitma piki ühte jälge. Kõik oli kena ja laskumine täitsa vahva. Järsku otsustas aga see rööbas, kus ma veeresin, teha hüppe 20cm paremale ilma minuga eelnevalt konsulteerimata. Tulemusena liikusin (vähemalt tahtsin liikuda) mina edasi sama teed pidi, mis ennegi liikusin. Ratas aga hakkas mind toetama teise nurga alt ning mingite füüskareeglitega koostöös (kahtlustan gravitatsiooni) vähenes see nurk ratta ja maapinna vahel kiirelt. See moment keeras aeg endal tempo veidi maha - jõudsin tõmmata endal ühe jala klipist välja (et see jalg kukkudes ratta alla ei jääks) ning sain vaadata välja veel koha, kuhu ma maandusin. Jõudsin veel keerata näo asemel ette kiivri, mis peas oli ning maandusingi teeäärsesse paksemasse heina hunnikusse. Esmapilgul tuvastatud kahjud hindasin äärmiselt kergeteks - kiivril tuli nokk küljest ära (käib takjapaelaga tagasi), lenks läks viltu (väänasin sirgu tagasi) ja joogipudelikorv väändus veidikene.
Kui end püsti kobistasin ja ratta selga tagasi ronisin, selgus et parem põlv oli siiski kah paugu saanud. Kahtlustan ratta küljes olnud lapsetooli kinnitus kolakat. Vändata sain ja edasi liikusin, kuid erikuradihea see polnud. Kangus ja veidi ka valu andis vändates vähehaaval järgi ning varsti sai täitsa sõita. Kuni järgmise mudaauguni, kus kõik tulid kenasti kollektiivselt ratta seljast maha. Ega ma halvem tahtnud olla siis. Ronisin kah maha ja.... raisk! Põlved olid väntama harjunud, mitte kõndima! Valus... "Õnneks" oli muda niipalju, et minu komberdamine ja seal mudaaugus kakerdamine nägid välja peaaegu samasugused :P Mõningase jalutamise järel hakkasid siiski jalad kõndimisega harjuma ning valu vähenes. Kuni selle momendini, kui tuli jälle ratta selga ronida. Olukorra muutumine - kanged ja valusad põlved. Aga mis teha - finishini oli veel ligi 40 km. Tuli edasi vändata.
Vaheldumisi vändates, ratast vedades ning aegajalt ka ratast sopast puhastades, kuna pori oli nii palju, et rattad kiilusid kinni, see tee kulgeski. Vahepeal ratast lükates nägin (hilisemale infole toetudes) üht võistlejat, kes oli rajal insuldi saanud ning paarsada meetrit edasi teist, kes oli kukkudes kaelalüli murdnud. Maraton on ikka "puhas" "rõõm" (kasutades maratoni reklaamlauset).
Aga aitab veidi kehvast poolest. Hea oli see, et pärast Palu TP-d läks sõit kenamaks ja sujuvamaks. Veidi varjutas olukorda vaid matkasõitjate rohkus, kuid sellel oli ka oma plusspool - päris palju tõstis tuju, kui sai ikka mitmetest ja korraga mööduda. Ja kiirust sai kah korralikumat, kui 10 km/h. Lõpus olnud "laastupinnas" oli veidi üllatus, kuid sellest sai juba täitsa läbi ukerdada.
Lõpuks sai siiski poole maa peal tekkinud eesmärk täidetud ja finišijoonelt veeresin üle ajaga alla kuue tunni. Napilt siiski ei mahtunud 2000 hulka. Aga väga napilt. Siiski numbritest:

Martin Vlassov - koht: 2035. - aeg: 5:53:46. Pulss - 170/196.

Juba jalutan ja juba nii mudane... Aga alles 12km möödas... Daki klõps...
 
esmaspäev, 20. september 2010
  Roosta Ekstreem
Sai ükskord siis Roostal xDreamil käidud. Kuna Roosta on Tartust ikka omajagu kaugel ning start oli kell 10 hommikul, siis eriti ei ahvatlenud idee kella neljasest ärkamisest. Seetõttu ka pakkisime rattad eelmine õhtu auto peale ning vurasime Tallinna. Kiire ja tõhus ööbimine Liisi vanemate juures ning pärast tõhusat hommikuputru olimegi jälle teel Roosta poole. Ilm ei tõotanud just eriti head. Ilmateade oli lubanud igasugu roppusi ning eelmise õhtu sõitki oli parasjagu ligane.
Siiski... Mida rohkem Haapsalu poole, seda mõistlikumaks asi läks. Kohale jõudes oli temperatuur juba üle kümne kraadi ning päikegi piilus korraks.
Kui stardipauk kostus, oli ilm juba peaaegu, et hea. Tuulgi oli taandunud mõistlikusse tugevusse. Algas kõik massitormamisega läbi ühe punkti, et jõuda ratasteni. Sealt oli väheke metsavahel mürgeldamist ning kruusateedel kimamist ja tuli valikorienteerumine. 10 punkti, millest tuli läbida kuus. Kusagil kolmanda või neljanda punkti juures kalpsasime mööda mingit sihti. Enne meid (tõenäoliselt juba mõned nädalad varem) olid seal käinud metsategijad. Puud olid kenasti ära veetud ning oksad kõik sihile ilusti laotatud. Nende vahel me siis ukerdasimegi. Ühel momendil oli järsku mul jalgealune kadunud ning käntsatasin päris paraja pauguga küliti maha. Okste vahel oli mingi kännujuurikas, mis oli kuradima libe. Sellel ma siis libastusingi ning sinna ka vasaku põlvega maandusin. Päris valus oli. Aga andis vaikselt edasi joosta. Tuletas kohe elavalt meelde episoodi sõjaväeajast, kui nädalase vahega mõlemad põlved ära väänasin.
Aga varsti sai jälle ratta peale ja läks kergemaks. Kuni momendini, kuni mingil liivasel kohal ukerdades käis tagumine ratas korra tühjalt ringi, pedaal mingi rohututi sisse takerdus ja käisin täies pikkuses küliti nii, et rattaraam käis kolakaga vastu paremat põlve. Jei... "Lõbus". Viimane pikem jalgsietapp tõotas tulla paras katsumus.
Kui enne kanuud siis saime lõpuks jalutada veidi, viis meid trass kenasti mere äärde. Ja seal oli siis meie selle etapikese esimene punkt. Suure kivi küljes. 30m kaldast eemal. Lainete keskel. Osad meist ette jõudnud meeskonnad koorisid juba tosse ja sokke jalast ära. Meie leidsime aga, et on kiirem lihtsalt asjaga ühelepoole saada ja sumasime põlvini merre. Järgmine punkt oli kenasti taas üle liivase ranna. Märjad tossud kenasti liivased sumpasime mäkke ning sealt siis edasi vaikselt kanuuetapi poole. Enne seda aga pidime võtma veel ühe punkti. Taas kivi küljes, kuid seekord 100 meetrit kaldast meres. Õnneks piirdus veesügavus minul vaid poole reiega. Awel oli vist siiski ka kannikad märjad.
Seejärel oli kena kanuuetapp - märgade jahedate jalgadega veidi tuulisel merel kanuus istumine. Kui hakkasime kanuud merre vedama, siis esimeseks "üllatuseks" oli see, et vedamisaas, millest kanuud tirida tahtsime, eraldus kanuu küljest esimese tõmbe peale. Hiljem merel õnneks paistis päike ja tegi olemist veidikene soojemaks, kuni me seal vaikselt mõlatasime. Awe tegi vahepeal heroilisi paadist välja ja paati hüppeid kogumaks meie punktikesi.
Lõpuks saime taas rataste selga ning pärast parajaid ponnistusi saime enda külmad liikmed taas liikuma ning vurasime viimast rattaetappi pidi finishi poole. Kummalisel kombel sõitsime seal taaskord (vist juba komandat või neljandat korda) mööda ühest teisest meeskonnast. Kummaline oli see, et nende meist möödumist ei olnud me kordagi näinud :P
Kõige viimasesse vahepunkti enne finišit jõudsime nendega koos. Enne luba lõpu poole spurtimiseks, pidime veel läbima lisaülesande, milleks oli minigolf. Awe tegi seal imesid ning juba me kalpsasimegi sinna ranna poole. Valusate ning kangete põlvede kiuste sain hoo enamvähem sisse. Liisi (kõva respekt talle, kuna tal oli vist juba enne etappi väike haigusevimm sees) kos awega sibasid järgi, kuid siiski jõudsid selle teise tiimi liikmed teha jooksuliigutuste asemel lausa spurti ning lipsasid meist ette. Siiski tegime me mis suutsime ning saime eeskujuliku aja ja koha.
-----
Aeg: 3:53.35 Koht: 102 (140 lõpetajat, 26 katkestajat/mitte startinut) - 24. segavõistkondadest.

Hooaja lõppkokkuvõttes (meie ainult kahe etapilise osalusega) sattusime B-raja arvestuses 151. kohale (kokku oli erinevaid registreerunud võistkondi 231).

Väsinud, aga õnnelikud...

----
Ja et asi ikka täitsa ekstreem oleks, siis miskipärast oli pärast asjade pakkimist ning auto peale laadimist vaja veidike "asju" teha. Nimelt asjade erinevate kokkulangemiste tõttu sai auto "pargitud" nurgaga männi otsa. Tuli, suunatuli, poritiib, kapott, stange, logar, aknapesupaak, paar raamijupikest - ekspeertide hinnagud remondile 9,5-12k. Aga auto sõitis ja imekombel töötasid ka kõik vitaalsed osad. Aga avariiline siiski.
Eeskujulike larpiga tegelenud persoonidena oli meil kenasti "mäkkaiver"-teip kaasas. Kiire teibituuninguga sai veendutud, et jupid, mis olid veel auto küljes, sinna ka jäid. Ja sai ilusti ka koduni ära sõidetud.

GPSi poolt märgitud rada --> http://runkeeper.com/user/pl2tu/activity/15855615

Aweroni pajatused kah sellest etapist.
 
kolmapäev, 1. september 2010
  Kuidas kokku hoida palju raha a.k.a. tisleriminutid
Asi algas sellest, et Emma on juba mõnda aega maganud kokkukäivas reisivoodis, mis tegelikult on ajutise lahendusena mõeldud kasutamiseks. Lisaks oli ta suutnud ühte serva tekitada piisavalt suure augu, et ebaõnnestunud vähkremise käigus võinuks ta voodist välja libiseda. Ühesõnaga - talle oli vaja korralikku voodit.
Järgmine moment saagas oli see, kui sai ükspäev ammu käidud poes lastevoodite hindasid vaatamas. Ulme. Natukene laudasid ja veidi kruve ja vähim hind, mis leidsime, oli 1500.- + madrats. Umbes samal ajal juhtusin ma netis kolades ka Puumarketi kodulehele, kust leidsin, et hööveldatud laudade hinnad ei olegi teab mis ulme.
Lisatõuke andis projektile see, kui kammisin perekooli foorumit. Lootsin leida Tartust mõnda normaalset kasutatud lastevoodit, mida kaaluda osta. Ühe leidsin, kuid see polnud just kiita - kaks aastat kusagil kuuri all vedelenud poolpehmudest saepuruplaatidest kokku keeratud karp, millel polnud (praegu veel kindlasti) vajalikke servakõrgendusi. ja hind oli 500.-
Sai siis natuke mõeldud, mõttetele arvutis visuaali külge poogitud, kuni leidsin asja täiesti teostatava olevat. Paar kõne ka papsile ning saigi asi täna ette võetud.
Poest veidi laudu, liiste ja kruve.
Mõõtmisele, saagimisele ja kergele lihvimisele kulus kokku poolteist tundi. Teine poolteist tundi läks asjade omadele kohtadele kruvimiseks ja enne kruvidele aukude puurimiseks. Ja saigi Emmale uus voodi valmis. Kohapealsed testid näitasid, et voodi kannatab 200kg ikka ära - mina ja paps seisime kahekesi voodis ning see ei teinud kriginapojakest kah mitte.

Kokkuvõttes: puidu materjal - 360.-, kruvid - ~40.-, põhjavineer - sain papsi käest tasuta, kuna tal juhtus parajasti õige suurusega plaat olema (muidu oleks maksnud vast 100.- ... 150.- ringis). Lisak veel madrats 695.- (oleks saanud odavamalt, kui oleks teiste mõõtmetega teinud voodi).
Sääst võrreldes sellega, kui oleks poest ostnud valmis voodi - 1200.- miinus kaks tundi vahvat nokitsemist. Kaks selle pärast, et ka poest oleks saanud voodi juppidena ja oleks pidanud kokku panekule aega kulutama.

Fotod tulemusest:

----------------

Teistest asjadest. Markus käis kunagi mõni aeg tagasi jälle arsti juures mõõtmas - 9400g ja 73cm. Käputab juba täitsa asjalikult ning ajab end asjade najal püsti. Minu najal on minust kinni hoides ka paar küljesuunalist järjestikust sammu astunud. 3,5 hammast on.
 
teisipäev, 31. august 2010
  18,2km puhast hullust
Ehk kuidas ma esimest korda triatlonil osalesin.

Et asjast täielik selgus saada, siis tuleb veidi kirjeldada eelnevat olukorda.
Kui ma tartust Sverikult laenatud autoga (väga suured tänud talle) Otepää poole sõitma hakkasin, oli eepool taevas päris ilus ja puhas. Tahavaatepeeglit täitis aga ühtlane tumesinine. Mida enam ma Arulale lähenesin seda ähvaradvamalt see sinine pilvemassiiv mu peale vajuma hakkas. 5km enne võistluspaika jõudmist jõudis minuni maru - algul tuulehoogudena (teele oli paisatud juba mu käsivarrejämedusi oksi) ning hiljem täieliku lausveena. Viimased paar kilomeetrit tuli tunnetuse ja peaaegu-et-käsikaudu kobamise abil sõita.
Kohale ma siiski jõudsin ning parasjagu selleks ajaks, kui hakati inimestele numbreid markeriga käte-jalgade peale joonistama. Sain endale viie õlavarre peale ning jäin murelikult vihmavalingute lõppu ootama. Õnneks sai sadu poole tunniga otsa - täpselt selleks ajaks, et sai planeeritult stardi õigel kellaajal teha.

Ujumisdistants pidi algselt olema 250m ja ümber mingi pisikese saarekese, mis järves oli. Kuna aga eelnev maru oli saare ajanud enda endiselt kohalt ära, siis sai uueks "sihtmärgiks" enamvähem samale kohale paigutatud paat(kond). Enamvähem oli tegelikult veidi lähemal ja seega oli ujumist hinnanguliselt 200m. Stardivile anti siis, kui kogu seltskond oli end kaelani vette rivistanud. Enda üllatuseks suutsin lausa tervelt veerand distantsi arvestatavat krooli ujuda. Sealt edasi otsustasin paremaks konna imiteerida. Positsioon huvitaval kombel sellest ei halvenenud ja veest tulin välja kuuendana. Stardis oli mehi kokku 18.
Vahetusalas võtsin ma asja rahulikult ning ei hakanud hullusti rapsima. Lasin korra hingel tagasi tõmbuda ning sättisin end rahulikult riidesse ratta ja jooksu jaoks. Vahetusalast väljudes olin 11.
Rattasõit. Enne algust mõtlesin küll, et peab alguses rahulikult võtma asja ning vees ligunemisest veidi jahedad lihased soojaks saama ning alles siis paugutama hakata. Siis kui juba võistlus käis, polnud sellest algsest mõttest enam midagi järel. Nii kui ratta selga sain, hakkasin sügama. Hirm oli ka sees veidi, et rada vaid 14km ja saab vahest enne otsa, kui hoo sisse saab. Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Esimese kahe kilomeetriga tõmbasin end korralikult kinni ning järgnev maastiku ning raja kombinatsioon oli tappev. Maastik - Otepää ja tehvandi kandi mägismaastik. Rada - poole tunni paduvihma tagajärjel täiesti pehmeks ja savijaks muutunud maastikureljeefi järgiv kruusatee. Ühesõnaga rattasõit oli tõsiselt raske. Lisaks, kui ma olin just parasjagu suutnud end enamvähem normaalselt vedada ühest järgnevast mäest üles, selgus, et eelnev maru oli ühe kase risti teele langetanud. Egas midagi - ratas endale selga ja kusagilt tee pervesid pidi turnima :P Vähemalt neli korda kontrollisin sõidu jooksul tõsimeelselt, et ega ometi mul tagumine kumm puruks pole läinud.
Selleks ajaks, kui jooksu jaoks vahetusalasse jõudsin, oli trassi peal minust möödunud 2 meest. Vahetusalas jõudis veel üks minust mööduda puhtalt selle pärast, et tal polnud klippidega pedaale ning sai sõita kohe jooksutossidega.
Jooksma hakates oli enesetunne juba märksa parem. Salamisi kartsin, et on sama hull, nagu Jürka oli kommenteerinud varem ning et tuleb vaikne tönts-tönts ja Monty Pythonliku Lollaka Kõnnaku hale vari. Siiski suutsin ma täitsa joosta. Jooksutrassi alguses läksin ka mööda sellest, kes oli minust vahetusalas möödunud. Kuna trassile oli paigutatud ka (erinevalt tavalistest rahvatriatlonidest, mis kulgevad suhteliselt tasastel pinnavormidel enamasti) üks väga korralik tõus, siis poole maa peal tõmbas ronimise lõpuks "keti" veidi maha. Seal sai jälle minust mööda see mees, kellest ma jooksu alguses möödusin. Enam ei jätkunid jaksu teda püüda. Pidin tegema pingutusi, et rohkem möödujaid ei oleks. Mis ka napilt, kuid siiski õnnestus.
Kaks varem seatud eesmärki - 1) asi läbi teha ja 2) mitte viimaseks jääda said täidetud.
Nagu hiljem üks ka osalenud töökaaslane ütles, et kui me selle triatloni läbi tegime ja täitsa ära ei surnudki, siis tavalised rahvatriatlonid peaks olema käkitegu (tasasem reljeef ja enamasti ratas asfalti pidi).
Kokkuvõtteks: aeg - 1:14:20 ja koht - 14. (13. töötajate arvestuses, kuna üks oli ka "võõrleegionär").

Siin ma veel jaksasin... Tormamas ratast sõitma...

--------

Hiljem oli siuke tunne, nagu jalad poleks päris minu omad olnud ning tuli lausa mõelda, et kuidas nüüd neid jalgu liigutama pidi.
Pisikese airsofti-trennikese käigus, kuhu ma pärast triatloni kohe suundusin, meenutasid igasugu manöövrid ja varjumisliigutused pigem aegluubis kokkuvarisemisi ja kukkumisi kui taktikalisi liiikumisi :P
 
pühapäev, 13. juuni 2010
  xDream II OV - Tamsalu
Kaks päeva enne XDreami etappi nägin päris julgustavat und.
Nägin unes, et xdreami etapp hakkas rattasõiduga. Selle sõidu jooksul siis nägin, et meil kolmel läksid kõigil kummid vähemalt korra puruks. Lisaks läks meil kolme peale umbes viis korda ka kett pooleks. Neid asju vaikselt remontides ja edasi kulgedes jõudsime rattafinishisse ja jalgsietapi starti. Jalgsietapi käigus juhtus kuidagi nii, et orienteerusime end kenasti kaardist välja. Seal kus orienteerumise kaart lõppes, lõppes ka loodus, maastik, kõik... Jäi ainult selline tühi ruum, nagu Matrixi filmis see valge treeningruum.

Igatahes pühapäeva hommikul sai kella kuuese äratuse peale silmad lahti aetud ning asjatama hakanud. Kiirelt asjad ja ratas auto peale ning tiimikaaslastele järgi ja seejärel kiirelt nina Tamsalu poole. Mida enam võistluspaiga poole jõudsime, seda enam temperatuur langes. 30km enne kohale jõudmist hakkas vihma sadama. Jei!
Kohapeal sai end riidesse topitud (vähemalt neisse riietesse, mis ei ununenud koju) ning numbrid külge, rattad hoidlasse ja oligi peaaegu stardi aeg. Ja vihma muudkui sadas.
Kui stardipauk käis jooksis stardikoridor imekiiresti tühjaks. Meie jäime veel kaarti uurima. Nähes kaarti, kadus minu lootus, et kõik on kenasti järjest - kogu jalgsiosa, siis kanuu ja siis ratas. Ratas ja jalgsiosa oli jupitatud ja omavahel segatud.
Algas asi jalgsietapiga. Esimene ots oli kohe ka veidike vimpkaga. Igale tiimiliikmele oli oma punkt määratud, pärast mida siis tulnud kokku saada teises KP-s. Kuna meie eesmärkide hulgas ei olnud võitmist, olid vaid ellujäämine ja raja läbimine, siis otsustasime ja kõik esimesed kolm punkti koos läbida. Ei olnud nood ju üksteisest teab mis kaugel kah. Kolmanda esimese KP-ni jõudes (olime läbinud ~1,5 km) sain vastiku üllatuse osaliseks - herilane nõelas hüppeliigesesse. Õnneks ma allergiline pole ning kuna jooksmist tuli kohe otsa päris palju, lahtus ka häiriv valu varsti. Edasi tuli palju poolmudasied metsateesid ning lisaks võsas rabistamist. Mingi moment kui otsustasime ringi ja kruusateede asemel otse läbi võsa ja raudtee serva mööda kasuks, läks osakene unenäost täppi. Peaaegu jõudsime kaardist välja. Õnneks loodus siiski otsa ei saanud.
Pärast 8,3km läbi jooksmist oli jalgrataste kord. Jalgsietapi eelviimasesse punkti liikudes sõitsid meile vastu juba esimesed lühikese etapi ratturid. Selles punktis, kus me kohtusime, tuli neil üles sõita üpriski järsust ja pikast tõusust. Meie otsustasime juba siis, et ei taha seda ratastega võtta. Õnneks oli ka ringimineku võimalus. Pärast seda läks edasi paras muda sonkimine ja pisikene kruusatee jupp kuni rattaetapi lisaülesandeni.
Lisaülesandeks olid kuus puuklotsi, millede puhul oli vaja nende liigid ära määrata. Iga valesti määratud puu eest sai trahviringi 250m. Meie kui hullult targad tendroloogid määrasime asjad ära ning tulemusena läksime enda pooltteist kilomeetrit jooksma :P Ning seejärel läksime veel samapalju joonorienteerumist tegema. Selle käigus kadus minul igasugune suunataju. Vana energia oli otsa saanud ja uus, mis sisse söödud, polnud veel jõudnud uut käiku sisse lüüa. Õnneks olid meie ees jooksnud umbes 150 meeskonda veel ning meil polnud vaja muud teha, kui mööda sissetallatud rada edasi paterdada :P Sinna joonorienteerumisele niiöelda jäid ka mu jooksupüksid, kuna seal oli vaja ületada ühte okastraataeda ning rattakingad on märgade kivide peal vägagi libedad. Seega üks ja teine asi kokku ja õigel ajal ma libastusingi ning üks pükste säär rebenes veidi.
Joonorienteerumisele järgnes suhteliselt konkreetne rattasõit kanuuetapi algusse. Ei mingeid vahepealseid KPsid. Kanuu etapi alguses oli aga üks punkt, millega garanteeriti, et kui vihm ei olnud veel sind piisavalt märjaks teinud ning sul polnud plaanis kanuuga ümber minna, siis kuivaks ikka ei jäänud. Nimelt oli punkt hüppetorni platvormi peal ning platvormi ja kalda vahel oli mõne meetri jagu peaaegu kubemeni vett (või siis vööni mõnele lühemale meeskonnaliikmele :P).
Hüppetorni punkt võetud, läks kanuuga uhamiseks. Risti-rästi üle kogu palamuse järve. Vahepeal sai näha teisi meeskondi oma kanuuga ümber minemas ja kanuud uppumas. Meil läks õnneks libedalt. Ka kanuu lisaülesandega saime hakkama eeskujuliselt - vaja oli kümnest õllekastist torn laduda ja sinna otsa üks meeskonnaliige istuma saada. Abiks tuli nähtud eksperttehnika tudengite kevadpäevadelt. Saigi peaaegu, et ahvikiirusel need kastid enda alla laotud ja ülesanne täidetud. Jätkus juba varemast selge kanuutamine koos paari teetammi ületamisega, veelkord see kubemeni vesi ja läkski rattasõit edasi. Vihm ei olnud siiani lõppenud, vaid oli vahelduva eduga olnud kas kerge 150% õhuniiskus, või siis laussadu. Tänu sellele vihmale ja kanuus suhteliselt paigal istumisele olid märjad jalad jõudnud kangeks minna ja veidi külmetama hakata. Seega rattasõidu alustamine oli suhteliselt vaevaline.
Viimane, umbes 13 km jupp, oli pooles ulatuses asfalt. Meie valisime nii. See, mida me ei valinud, oli vastutuul koguks selleks ajaks. Aga pungestasime nagu jaksasime ning sõitsime kõige vähem jaksaja tempo järgi. Kui lõpuks metsa vahele saime, oli eelviimane KP käes ja võis viimast püüdma minna.
Taas oli trassivalik - kas kruusatee ja ringiga või veidi mudane metsatee otse. Läksime mööda viimast. Mõni maa hiljem ühel kiiremal laskumiste komplekti lõpul kuulsin mõnikümmend meetrit tagapool mütsatust ja raginat. Kiire pilk tuvastas, et ühel meeskonnakaaslasel oli ratas otsustanud omi asju teha ja seega tuligi kukkumine. Kahjuks ei teinud ta seda üksi. Samas jäid kõik osalised õnneks terveks.
Lõpuks, kui kukkumisest toibutud ja viimase punkti lähedale juba jõudsime, tekkis väike segadus. Nimelt oli viimane punkt n.ö. tähelepanu punkt. Üks kolmest esimesest eraldi KP-st, mis pidid olema mingid lipud. Mina mäletasin vaid ühtesid lippe (mis olid valed), Awe mäletas õigeid lippe aga seostas vale punktiga ja Liisi ei teadnud lippudest midagi. Õnneks oli ühe punkti lipp suurelt teelt, millel me aru pidasime, näha ning teine punkt oli liiga kaugel. Seega läksime peale mõningast siia-sinna piilumist vaatama kolmandat punkti (mille juures mina maadlesin herilasega ning seetõttu polnud mul selle punkti lippudest mitte mingit aimdust). Nagu meie õnneks olidki seal kolmandas KP-s need õiged lipud ja siis sealt oli finishini juba vaid paarsada meetrit. Seega ots õigesse suunda ja nii kiiresti kui täiesti tühjaks pigistatult jaksasime, finiši poole. Ja NÜÜD lõppes ka vihmasadu :)

Lõpetamise järel oli lausa taevalik tunne lõpuks, kui ratas mudast pestud, kuivad riided selga tõmmata ja sooja autosse istuda. Liisi võlus veel kusagilt enda kotist termose kuuma teega kah välja. No mida veel vaja :P
Kuna minul oli kogu eelnev trenn seisnenud just rattasõidu harjutamises ning Awe ja Liisi olid vist vaid ühe pikema sõidu teinud, siis minu jaoks oli ratastega sõitmise kohad puhkuseks. Samas, oli ka millest puhata, sest jooksutrenni mina polnud viimase aasta jooksul vist sammukest kah teinud. Kanuust rääkimata - selles polnud ma varem kunagi istunud.
Lõpptulemustega saame igati rahule jääda: B-rajal 129. koht 163 lõpetaja hulgas (segavõistkondade arvestuses 32. koht 49 lõpetaja seas). Aeg oli poolteist minutit alla kuue tunni :)

XDreami kodulehel on näha ka kaarte. B-raja omad on siin --> esimene pool ja teine pool
Gps-i mahamärgitud rada on siin --> http://rnkpr.com/a6o9fw

Meie rõõmus tiim peale vaprat finišeerumist. (Foto: Viljo Pettinen)
 
esmaspäev, 31. mai 2010
  29. Rattaralli ehk võidame sõidu esime 20 kilomeetriga
Võistluspäeva hommikul oli mul enesetunne hea, vaatamata taustal pakitsevale nohu ja põskkoopapõletiku kombole. Sõitmist õnneks need kumbki ei tulnud segama.
Parkisin end 20 minutit enne starti stardikoridori ning leidsin end kenasti poodiumi eest. Minust ettepoole jäi vast sada või veidi enam ratturit. Stardilindini oli maksimum paarkümmend meetrit. Minut enne starti sai kenasti ka gps käima lülitatud ning jäigi vaid oodata stardipauku.
Erinevalt eelmise aasta minutisest stardipaugujärgsest ootamisest sain kohe liikuma ka hakata. Koos selle liikumahakkamisega kaasnes ka eksimatult äratuntav lopa-lopa hääl ning jube taignasõtkumise tunne pedaalides. Kiire pilk rehvidele tuvastas purunenud tagumise kummi. Sõidetud oli ~30 meetrit.
Laveerisin kiiresti läbi grupi ühte serva välja, keerasi ratta "selili" ja asusin kiirelt ning kirudes kummi vahetama. Ratturid muudkui möödusid ja möödusid. Kummivahetusele kulus kuus ja pool minutit. Eebleid ja asju rattakotikesse toppides kuulsin veel, kuidas kommentaator hüüdis maha, et viimane hilineja olla kiirustades stardikoridori tormanud. Ratas kiirelt tööasendisse tagasi, hops sadulasse ning väntama. Pilgud siia-sinna kinnitasid tõsiasju - seljataga oli stardikoridor täiesti tühi, see viimane kiirustaja oli minust just möödunud ning kulges paarkümmend meetrit eespool. Ülejäänud sõitjad olid juba keeranud ära vasakule Riia mäe poole. Mis siis ikka - ka KÕIGE viimasena startimine on uus ja omajagu huvitav kogemus.
Kuna 71km on siiski matkasõit ja mõned tulevad seda sõitma tõesti ka kui matkasõitu, siis juba kaubamaja ülekäiguraja juures sain viimased sõitjad kätte. Kogu pettumus ja trots, mis kummipurunemisega kaasnes (ja võibolla veidi ka see nohuvimm), lükkas mõtte rahuliku pulsiga sõidu alustamisest utoopia kategooriasse. Kaubamaja ristilt üles pöörates oli juba pulsikellal kaunikujuline 180 vastu vaatamas. Kui pulss juba selline, siis tuleb ju vastavalt sellele ka tööd teha :P Hakkasingi siis udjama kuis jaksasin.
Selle sama sõidu matkaliste omaduste tõttu olid ka alguses kõik kes mulle selg ees vastu tulid numbritega kõvasti 6000+ ning hoidsit tempot seal 16-18km/h juures. Mina aga tahtsin tempot üle 25km/h ning numbreid alla 5500. Selliseid aga eritit ei leidunud seal. Seega tuli ise omale tempot teha ja ise vapralt tuult ning sääski rinnaga lõigata. Umbes 16 km kandis tuli hetkeks üks rattur ja tegi minule sobivat tempot. Umbes kilomeetri sai tema tuules kulgeda, kuid siis ta vist väsis ära ning hakkas mingi naljagrupi sabas tirri laskma. Hüppasin kiirelt ta tagant välja ning läksin jälle oma tööd tegema. Veidi enne seda avastasin ühe eessõitja vigurdamise peale, et suures tuhinas ratast vahetades olin unustanud tagumise piduri kinni tagasi panna. No kurat temaga. Esipidur toimis veel ja üldse tahtsin ma ju kiiresti udjada, mitte vaikselt pidurdada. :P
Esimese toitlustuspunkti juures oleks mind peaaegu, et sunnitud vägisi TP-s peatuma, kuna mingi veider kamp otsustas 200m enne punkti korraks tõmmata end vasakusse teeserva. Ma vaatasin, et viisakad inimesed ja lasevad kiirema tulija endast mööda. Eksisin. Momendil, kui ma olin neist vaid mõned meetrid taga pool, otsustasid nad teeserva vahetada. Ja seda kõik korraga. Selle liigutusega püüti mind kaunikujuliselt karpi. Siputasin seal nende vahel ja selgitasin, et tahaks siit või siis sealt poolt neist mööduda. Kahjuks oli neil vist ainult rosin silme ees ja seega ei saanud aru, mis tahetakse. Nõnda ma siis seal balanseerisin veidi ja üritasin kiiruse puudumise tõttu mitte külili kukkuda. Õnneks sain enne liikuma, kui oleks pidanud jalgu klippidest kiskuma hakkama.
Pangodist Elvasse oli põhimõtteliselt soolosõit. Kellegi tuulde polnud mõtet küll end parkida, sest kasu oleks selles tegevuses olnud kaheldava väärtusega. Elvas oli kahest paagist vaid pool veel täis ning seega oli vaja jooki juurde võtta. Seal oli ka koht, kus ühinesid lühikese ja pika raja sõitjad. Pärast TP-d sai veel mõned kilomeetrid lühikese raja sõitjate vahet keritud. Lühikese raja numbrid olid nüüd juba suures osas seal 5500-6000 vahemikus.
Mingi moment tuli tagant üks paar pika raja sõitjaid. Nende tempo tundus selline paras ning ma haakisin end neile sappa. Paari nõrgem lüli maastikurattaga kukkus varsti tempost ära ning ei tea, kuhu ta jäi. Teine jätkas tublisti vedamist. Tempot hoidis ta kenasti 30 lähedal, vahepeal ka 40 kandis. Sedasi sai kenasti kulgetud ja paljudest grupikestest möödutud kuni Lõunakeskuse TP-ni.
Seni tublisti terve tee vedanud Bianchi-rattur keeras sinna sisse. Kuna oli jäänud veel vaid 10km, siis ei hakanud ma end selle pausiga väsitama ja litsusin edasi. Meil seni sabas olnud paar ratturit kasutasid hetkelist kahtlevat olekut ja tempolangust ning läksid minust mööda. Rebisin end neile sappa ning jätkasin nendega koos varasema tempo hoidmist. Kusagil Tarbuse kandis võtsid ees olijad end kõrvuti, lasid jala sirgu ning otsustasid kõva häälega vesteldes, et ei lähe end lõpus tühjaks sõitma, vaid veerevad allamäge lõpuni. Siis jaksavat pärast ka koju vändata.
Mina päris seda meelt polnud, sest sõidu lõpp on siiski seal, kus on finiš, mitte 3km enne seda :P Libistasin end parajasti mööduva neliku sappa ning jäin sinna tuulevarju otsima.
1km märgi juures mõtlesin teha sama, mis eelmine aastagi - käigud põhja, laup lenksadele ja täie auruga viimast pungestust tegema. Spurdi alguses sain kenasti 44km/h käte ja suutsin seda ka hoida mõnedsajad meetrid, kuni sai silla alt läbi ja see viimane kurv ära tehtud. Siis lõi aga täieline vastutuul "oimetuks" ning kiirus vajus 34 peale. Pusisin, mis ma pusisin, aga see oli ka kogu finišikiirendus. Libisesin selle kiirusega siis lõpuni.
Pärast lõppu, kui kiibikoristaja-neidude juures jala maha panin, käis kett esimese hammasratta pealt plaksuga maha ja jäi pedaali külge rippu. Hea, et varem ei juhtunud midagi :)

Igatahes, läbi tehtud. Natuke andmeid:
Mitteametlikud tulemused ütlevad: aeg - 2:32:36, koht 695. (1840 finisheerujat).
Pulsikell ütleb: keskmine pulss - 182 lööki/min, max - 194 lööki/min.
Gps-i salvesatud andmed: http://rnkpr.com/a681z9

Mina (paremal, sinises) tabatuna Elva TP-s värskendust võtmas.
 
neljapäev, 27. mai 2010
  Rattatrenn
Eile sai tehtud esimene trenn, mille juures kasutasin jälgimiseks enda uut telefoni, kui GPS-seadet. Tulemus oli päris hea. Salvestas sõidu kenasti ära, jälgis ilusti kiirust ja kõrguste liikumist. Hiljem kodus (kui sai wifi ühenduse kätte) sikutas trajektoorile taustaks ka Google'i kaardid :)
Tulemust saab näha siin -> http://rnkpr.com/a63qel
 
kolmapäev, 19. mai 2010
  Asjadest...
Markus käis arsti juures (4k 2n). Muu hulgas kaaluti-mõõdeti - 8200g ja 69cm. Arst avaldas arvamust, et veidi veel ja ongi aastase lapse kaal käes. :S :D

Emma mõõdeti 2 aastaseks saamise puhul üle - 11,8kg ja 87cm.

-------

Täna oli meil siin Tartus taevas võimalik trips-traps-trulli mängida. Esimene ring on juba paigas.
 
kolmapäev, 21. aprill 2010
  *
Markuse viimase (3-kuuse) mõõtmise kaalumise tulemused: 7530g ja 66,5cm.
Nende mõõtmetega on ta samavanast Emmast ees täpselt 4,5cm ning pooleteise kiloga.
 
teisipäev, 20. aprill 2010
  Rattasõit on ajavõit :P
Täna sai siis avatud selle aastane rattasõidu"arve". Tulin hommikul rattaga tööle. Ja nagu spetsiaalselt selleks puhuks oli hommik "mõnus". Muudel hommikutel on ikka 4-5-6 kraadi sooja või nii. Täna oli Emmat lasteaeda viies -1 ja kodust pärast välja minnes 0. Suht karge oli sõita. Aga kusagilt pidi ju tulema impulss, et eelmise aasta tolm rattalt maha pühkida. :P Aga tööletuleku aeg on enamvähem sama mis autoga (20 min), kuna auto tuleb parkida üle jõe ja siis sealt jala tulla. Ratta saab aga tasku keldrisse parkida :)
Eelmisest aastast jalgadesse jäänud mälestus on täitsa seal ja jube imelik oli ilma clipideta sõita. Poolt jõudu polnud ja teine pool jõust oli rõvedalt ülekasutatud. Järgmise korra tarbeks peab vist siiski otsima sõidukingad üles, et saaks normaalselt (nii nagu hea ja harjunud on) vändata.
 
teisipäev, 13. aprill 2010
  Jätkuvalt kevad :)
Laupäeval sai perega tehtud ühine ring linna peal. Sai Emmale näidatud suureks paisunud Emajõge. Hiljem käisime ka tiiru botaanikaaiast läbi, kus nägin selle kevade esimesed liblikad ära. Kirjud olid kõik.
Põhilised, mis seal õitsesid, olid krookused. Veidi oli ka sillasid ja mingeid ülisuuri lumikellukesi. Pilte panen kah varsti.

------

Pühapäeval mässasin aias ja tegin hoovi ilusaks. Huvitav situatsioon oli, kui ma kaapisin "kadakapõõsa" (ei tea täpselt, mis nimega puhmas see on seal maja ees) alt sügisest sinna jäänud lehti. Ülejärgmine naaber seisis samal ajal oma hoovis ning riisus tobeda näoga vööni ulatuvat lumehunnikut laiali. Ääremärkusena olgu öeldud, et viimane peopesa suurune lumelapike sai Emma poolt laiali riisutud laupäeval.

------

Igasugu asjad on ilge kiirusega lähenemas. Esmajärjekorras tulevad meelde just X-Dreami etapid, millele sai regatud, Tartu Rattaralli järjekordne sõit. Sellega seoses ning ajendatuna ka patuselt headest ilmadest, mis on viimased päevad siin olnud, peaks enda vokile kah eluvaimu uuesti sisse ajama ja eelmise TRM-i pori maha pühkima.
RR-ga seoses üks küsimus - ega kellelgi juhtu olema üle mõnda head maanteeratast, mida ta tahaks eriti odavalt maha ärida? Tahaks RR-l korralikult sõita ning mitte "tankiga" seal grupis laveerida. :P Tean-tean - kui tahad head ja odavat asja, osta 2 asja - üks hea ja üks odav. Samas kui ei küsi, siis ju niikuinii ei lähe õnneks. Küsides on aga vähekenegi lootust - minetea, äkki kellelgi kusagil kogubki üks ratas tolmu lihtsalt niisama. :)
 
teisipäev, 6. aprill 2010
  N - Game vol.1
Niih. Eluga tagasi Männikult. Aga kõigest järgemööda.

Tallinnasse sõites oli meid autos 4 lapilist tegelast - igaüks meist suurem ja karvasem kui teine. Igas peatuses, mis me tegime vahiti meid ikka pikalt. Ise kah vahiks veidi vist :P Tartust ära sõites oli kõik enamvähem ilus - murupindadel oli kerget rohekat varjundit juures, hangesid oli vaid seal, kus oli väga pime ja külm ja päike ei paistnud ning palju vett oli vaid Emajões.
Mida edasi meie tee Männiku polügoni poole viis seda kahtlasemaks läksid õues olevad ilmaolud. Alguses hakkasid ilmnema igasuguste erinevate mõõtmetega järved-mered kõiksugu võimalike madalamate ja siledamate teeäärsete pindade peale. Lisaks hakkas ilmuma siia-sinna ka udujoomi.
Mäo juures oli juba udu piisavalt tihe, et mitte eraldada üksikuid lapikesi. Lisaks hakkas põldudel ja metsa all olev vesi üha tahkemaid vorme võtma. Jüri ringi juurde jõudes segas juba udu päris arvestatavalt nähtavust ning oli selge, et Põhjas on vaatamata kalendrile siiski üpriski talv.
Tallinnasse jõudes juba sadas kergelt. Oodates me võõrleegionäre ning korraldajaid, kes meid korralikult mängu toimumise kohta viiksid, sai veendutud, et midagi veekindlamat, kui tavaline lapiline vorm, mul polnud. Õnneks sai abi Marko telkmantlilaadsest asjast.
Polügonile kohale jõudess anti meile veidi aega, et toppida endale kogu varustus selga ning liikuda mängujuhtide majja briifingule. Kola oli parasjagu palju ning palju tuli abiks nii seljakoti ärakäivad taskud, kui Remuse käest laenatud lahingvest (endale ma sellist ei ostaks, kuna palju minu jaoks valestipaiknevaid asju). Kiiresti sai ka improviseeritud vihmakeep telkmantlist.
Selleks ajaks, kui briif oli läbi, oli vihm ka suurema kaliibri minetanud ning tagasi udutamise mastaapidesse tõmbunud. Võis telkmantli ära kotti pakkida. Samas oli lumi, mida oli polügonil ikka palju, läbi vettinud ning korralikult püdelaks muutunud.
Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks tuli kätte see moment, kui mängujuhid kutsusid kokku Maggotsid (meie siis) ja hakkasid meid vedama meie lähtepunkti. Selleks ajaks, kui me sinna kohale jõudsime oli juba näha, et ega siit metsast kuivalt välja ei saa.
Mäng hakkas lõpuks kella 8 paiku peale ning me hakkasime rahulikult punkte otsima mööda mänguala (2,5 x 1 km enamvähem vist).
Pärast poolt tundi tuterdamist ning lumes sumpamist hakkas ka suur pime kohale jõudma. Sellega koos hakaks vaikselt paranoia ja luulukeste nägemise tase tõusma. Tund pärast mängu algust oli udu nii tihe ning alles vaid niipalju valgust, et toimis vaid "visuaalne kuulmine". Teisisõnu oli näha vaid seda, kus oli lumi ja kus ei olnud lund. Heledus-tumedus astmeid oli korralikult eraldada võimalik vaid vist kuut. Kuulda oli küll rohkem, kuid udu summutas korralikult kaugemaid helisid ning tegi ka puud piisavalt märjaks ja tilkuvaks. Polnud kuulda rohkemat, kui enda ja oma lähimate meeste sammude krudinat lumes ning lõputut tilkumist.
Teise punkti juurde jõudes oli esimene suurem kontakt teistega (mängijaid oli kokku ~50: 6 gruppi pluss mõned üldist vastutegevust tegevad öövaatlusseadmetega proffessionaalsed snaiper-sõjaväelased). Olime just võtnud majas asuvast punktist vajaliku numbri ning hakkasime majast lahkuma. Nagu selleks ajaks oli paika loksunud, läksid esimestena skaudid. nende järel jõudis välja minna teine lahigpaar. Kui mina tahtsin just uksest välja astuda, hakkas õues jube ragin ja jooksmine pihta. Jõudsin napilt astuda uksepiida varju tagasi, kui kuuliderahe saatel hüppasid uksest sisse tagasi minu ees läinud lahingpaari liikmed. Võsa vahel oli vaid näha, kuidas süttisid kaks punast tulukest - meie skaudid "surid". Kostis veel üksikuid vastu maja seina plaksatavaid laske, kuid see oli ka sealt poolt kõik. Olude sunnil kasutasime teisi mitte-nii-uksekujulisi väljapääse ning tegime sealt operatiivselt sääred. Skautide puudumise tõttu sattusin järelpatrulli positsioonilt kohe uueks skaudiks. Seda seetõttu, et lahingpaarilisel oli olemas visuaal - ta nägi läbi enda prillide. (Minu omad keeldusid koostööst ning iga kord pärast puhastamist tõmbusid läbinägematult uduseks esimese paari minuti jooksul. Ja sedasi jätkus asi kuni kella 11-ni.) Skaudina ees minnes taandusime "käega näidatud suunas" kuni leidsime mingi 5m kõrge valliga ümbritsetud majanatukese, kus saime siis oodata, et päris skaudid elustuksid (10 minutit).
Paar järgmist punktivahet möödus suuremate kontaktideta. Oli vaid palju püdelate roobastega saapasügavuse lumega teed, metsavahelist hiililmist ja tunnet, et iga põõsas on vaenlane, kes parasjagu luurab sind ja ei liiguta. Punktidest numbrite kättesaamine oli omaette teema - iga punkt oli varustatud häält tegeva liikumisanduri ning stroboskoobiga. Lisaks eeldasime igas punktis meid ootamas kõiki teisi gruppe korraga (kuna nad ajasid ju samu punkte taga). Siiski nii ei läinud ja kuni neljanda punktini oli enamähem öine orienteerumine. Selle aja peale oli saabastes ka juba kena jalavann.
Neljandasse punkti minnes tuli väike paus, kus juhtfiguurid arutlesid kaardi juures veidi ning meie saime kuulata ainult metsa tilkumist. Üks moment kuulsime selja tagant lähenemas sammude krudinat. Kiirelt sai kõik mehed tee pealt minema ning kõik püüdsid etendada enda parimate oskustega puujuuri, kuusepõõsaid või muud parasjagu olemasolevat varjuelementi. Selle aja peale lisandus ka hääele veidikene pilti - paar tumedat kogu veidi vähem tumedal taustal ehk siis vastased. Nemad tulid ning meist kümnekonna meetri juures jäid nad seisma, kükitasid maha ja jäid ootama... Keegi ei julenud hingata, veelvähem liigutada. Suunasin imevaikselt enda relva õigesse suunda, paigutasin punatäppsihiku lähimale tumedale larakale ning jäin hinge kinni pidades ootama. Sama vist tegid ka vastased, kuid nad unustasid varjuda või lootsid enda luulude nägemise peale. Pärast igavikulisena tunduvate kahe hetke möödumist lülitasid vastased põlema enda taskulambi (milleks?). Sellega pälvisid nad kohe ka meiepoolse igakülgse tähelepanu turmtule näol. Oli veel kuulda mõningasi vastulaske ning veidikest nendepoolset taskulambivehkimist, kuid siis süttisid nende pool 2 punast tulukest. Vahetasime veel mõned plastkuul-viisakusavaldused, kui Pagan andis taktikalise paarikaupa ümberpaiknemise käsu ning üksteist kattes saigi tehtud kiired-kiired liikumised meie järgmise punkti suunas. Kuna see asuski meie selja taga (lahingepisoodi suundi arvestades) ja ei olnud meie huvides seda kontakti pikemaks venitada, sai kiirmarsiga kablutatud minema, järmise punkti number ära nopitud ning sukeldutud hullumeelsesse lumes-sumpamisse. Viiendasse punkti nimelt otsustati minna mööda teed, mis osutus põlvini püdelaks lumeks koos mõningaste sinka-vonka jooksvate ATV-radadega. Hullult võttis läbi seal sumpamine, kuid selle läbimisega oli ka kõige hullem maastik möödas.
Teel kuuendasse punkti juhtus suurem osa Asju. Kõigepealt jooksime kokku mingi pundiga (s.t. skaudid jooksid), kelle eest siis kiirelt taganesime suure valli taha ja jäime nende möödumist ootama. Meie üllatuseks otsustasid nad möödud teiselt poolt ning nii proovi mõttes tahtsid meid vist üllatuslikult tabada. Õnneks oli pind, kus me lebasime, lumevaba ning seega ka ei näinud nad täpselt, kus me oleme. Tulemuseks oli tagantjärele mõeldes veidi koomiline situatsioon - meie kõik seitsmekesi valvame ninad üle valli serva, kui meist paarkümmend meetrit vasakul võsas süttib taskulamp (mis ei näita meie suunas), lastakse paar valangut plastikut kuhugi suunda ning siis on kosta vaikset taandumisrabinat. Igaks juhuks ootasime me veel veidi ning läksime siiski skaudid ees esialgselt plaanitud suunas.
Teine asi, mis oli teel kuuendasse, oli mööduv auto. Kaks korda sõitis korraldajate maastur meist täistuledega mööda. Meie eeskujulike asjapulkadena sukeldusime esimese märgi peale kiirelt võssa/kraavi/hange/puu taha peitu. Teist korda peidust välja tulles sain halva üllatuse osaliseks, kui mingi moment suutsin täiega lüüa enda põlve ära vastu täpselt põlve kõrgust betoonist postikest (põlvekaitse oli veidikene alla vajunud). Hetk hiljem lõi 2 meetrit kõrval oleva posti otsa enda põlve ära lahingpaariline, kes oli vaatama tulnud, et mis mul juhtus.
Kuuendast punktist saime viimase vajaliku numbri ning asusime seitsmendat ja ühtlasi viimast punkti otsima. Punkt pidi olema kusagile peidetud kohveer mobiiliga. Sel ajal, kui päälik otsis asja mööda metsa, valvasime-julgestasime meie tee servas. Ühel momendil oli kosta lagendiku kaugemas servas samme ning neile järgnemas kiirelt ka laske. Süttis esimene taskulamp, et valgustada/otsida meie omi. Vahetati veel plastpabulaid. süttisid veel kaks lambikest. Seekord juba punased. Veel veidi tulevahetust ning vastaste põõsarabistamist millelel järgnes tulukeste taandumine. Ootasime pingsalt, et mis nüüd või kust suunast nad nüüd tahavad meid üllatada. Üllatus oli aga meile ootamatu, kui samad vennad tulid samast suunast tagasi lagendikule ja seekord kõigil punased tulukesed. Vennad olid vist paduväsinud ja andsid alla. Uurisime siis, et mis värk ja suunasime nad õiges suunas minema (et nad jõuaks mängujuhtide juurde tagasi).
Jätkasime otsinguid. Lõpuks leidsime siiski kohvri üles. Küll sadakond meetrit meie algsest otsimisalast eemal metsa sees, kuid leidsime siiski. Ületasime ka viimase takistuse - ingliskeelse mobiiliklaviatuuri, kuid venekeelse tähtedepaigutuse juures saata sõnum õigele numbrile. Sõnum saadetud ja veidike ootamist-helistamist saime teada, et olime edukalt mängu lõpetanud ja võisime laulude ja täisvalguse (loe: palju taskulampe) saatel tagasi tulla.

Kokkuvõttes oli ilgelt udune, jube märg ja väga lõbus-põnev. Kuue meeskonna arvestuses tulime täielike algajatena (teised grupid olid ikka aastaid mänginud) teiseks. Esimese kohaga võrdlemine oleks sama hea kui võrrelda olümpia tippsprinterit ja teismeliste maakondlike para-võistluste jooksjat. Esimene koht läbis trassi 2,5h-ga, meil kulus 5h. Läbisumbatud vahemaa tuli umbkaudu 7km.

Pilt pärast mängu
 
kolmapäev, 31. märts 2010
  Veel veidi kevadest
Need lilled, mis on juba paar nädalat maja ees mullast väljas olnud, ning ekslikult lumikellukesteks sai nimetatud, on tegelikult märtsikellukesed. Vabandust, kui mõne lill-isiku tundeid riivasin.
Lumikellukesed kasvavad hoopis teisel pool maja ning vundamendi soojendavast kaisutusest kaugemal. Nemad pistsid end alles nüüd, kus suuremad hanged end kompaktseteks hääbuvateks mätasteks koondanud on, mulluse muru seest välja. Tegelt on terve majatagune lumevaba pool hoovi täis väikeseid lillealgeid, mis on veel identifitseerimatud, kuid seda vapramad.

Mõningasi jäädvustusi sellest kevade tulemisest meie aias on näha siin galeriis
 
esmaspäev, 29. märts 2010
  Kevad.
Kevad käes ja veed mulisevad. Koduõues hakkab juba paistma rohkem murupinda, kui vaid sooja läbi andva vundamendi äärest 30cm. Hirm, et suure sulaga kogu garaaži sissesõiduteele kogunenud lumi tuppa sulab, on suures osas mittetäitunud. Ainult väike osa on immitsenud ukse alt sisse ning ukseesise muldpõranda osa ja ukselävest ära märgand. Tõenäoliselt kui kunagi (kaugemas tulevikus) jõuab selleni, et saab mõelda garaažipõranda betoneerimisele, siis tuleb ukse ette mingi drenaaž või asi rajada.
Eelmise postituse piltidel olevad lilled õitsevad peaaegu-et mühinal. Nüüd on lisaks pistnud nina mullast välja mingid oraanžide õitega lilled. Kuna nad ei ole veel end täitsa lahti ajanud, siis ei oska veel tuvastada, kelledega tegu. Kui ajavad, küll siis dokumenteerin kah, aga esimesed õiealged olid neil väljas 27.03 (kirjutan siia tuleviku tarbeks). Ekspertide arvamuse kohaselt võib tegu olla lausa krookustega, kuid see arvamus nõuab lähemat vaatlust ja kinnitamist. Hetkel on tegu mitteametliku arvamusega.

Ka muud kevadekuulutajad on linnas lahti. Päris mitmeid motikaid on lõpuks juba näha linnas ringi põristamas. (Ja kui keegi ütleb, et "aga rollerid on juba ammu ju linnas" siis vastaks - rollerid ei ole kevadekuulutajad, vaid mingid hullude abivahendid. Ja ma nägin rollerit ka jaanuaris -20 kraadiga ringi põristamas.) Eile sõitsin peaaegu terve tee töölt Emmale lasteaeda järgi ühe kena motika taga. Ajas kohe kihevile... Teades, et kusagil on valmimas mingis staadiumis ka minu motukas. Tahaks juba näha, et mis sellest saanud on või kuidas ta välja näeb :)

Laupäeval sai teiste airsoftipundi tüüpidega Raadil harjutamas veidi käidud. Pigem oli see varustuse testimine, et mis ja kuidas üldse töötab. Ilgelt märg oli olla seal, kuna lund oli seal keskeltläbi saapasääreni, kohati ka kuni puusadeni. Suure sula tõttu oli see lumi ka jubedat moodi märg. Seega kui oli kusagile positsioonile vaja viskuda ning see hõlmas endas parajasti horisontaalset asendit, siis oli kaks varianti. Esimene seisnes põlvekaitsmete ja küünarnukkide peal balanseerimist... Pluss oli see, et kõht ja reied jäid kuivaks. Miinuspool oli sihtimisvõimaluste piiratus ning ruttu märjaks ning külmaks minevad küünarnukid. Teine variant oli lihtsalt lamada lumel - madalam asend ja paremad sihtimisvõimalused, kuid märg kõhupool.
Möllamist oli palju ja tänu sellele eriti kaltsmärgasid riideid tähele ei pannud. Õnneks oli ilm kah piisavalt soe, et ei hakanud külm ega midagi. Eks näis milline ilm nüüd uuel laupäeval on ja kuidas lumeolud Männikul on. Seal saab huvitav olema - öine airsofti mäng.
 
esmaspäev, 15. märts 2010
  Põnnidest ja kevadest
Poisist. Markus käis jälle asrti juures. Mõõtmas-kaalumas. Tulemused olid 6420g ja 63cm (vist, sest jõujuurikas oli nii kõva, et päris kindlalt seda pikkust ei saanud arst kinnitada). Sai ka sinna, kus ennegi veidi pilte juurde pandud :) Emma pilte sai kah paar lisatud.

Kuigi visuaalsete uuringute tulemused seda ei eriti ei kinnita, siis tegelikult on kevad tulemas täiega. Need tuisuhood ja padulumesadu on talve viimane bluff, et püüda veenda meid aastaringse sita suusailma võimalikkuses. Kui piisavalt palju endale sisendada, et kevad on tegelikult kohe käes, siis see ka on käes. Autosugestioon töötab!
Kevade tulekust on ka selgelt märku andnud taimestik. Vähemalt meie maja juures siin. Lilled õitsevad ja puha. Hetkel on näha lumikellukesi ja siniliiliaid. 06.03 on esimesed kindlad ülesvõtted neist... õitsemas!


 
neljapäev, 11. veebruar 2010
  Statistikat
Markus käis 1-kuu ülevaatusel. Tulemusteks kirjutati 5004g ja 58cm.
Kui nüüd võrrelda Emma sama aja kasvuga, siis on Markus umbes 100g ja 2cm plussis.
 
reede, 22. jaanuar 2010
  Avapaugud suusahooajale
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et sai endale muretsetud suusakomplekt koos kõigi riiete ja saabastega. Lihtsalt oli hea võimalus selleks. Ja tegelt sai seda tehtud eelmise aastanumbri sees. Ei midagi erilist, aga iseenesest täitsa asjalik komplekt.

Seejärel tuli vend Tartusse ning otsustas 28.12 suusatama minna. Teadmata, millesse ma ennast mässin, lubasin tal hommikul ennast kaasa võtta Elva tagustele radadele. Selle teoga sai siis antud avapauk 2008/2009 ja ka korraga 2009/2010 suusahooaegadele :P (sellised aastakäigud seepärast, et vist 2007/2008 talvel ma kogemata olin isegi korra laenatud suuskadega Kekkoneni raja kõrvalisi lumehangesid külastamas :P)
Igatahes oli ilm kena pool kraadi miinust ning minu täiesti värsked suusad näitasid sulamispiiri lähedasel lumel peaaegu-et-pidamist. Vähemalt ei andnud nad metsikult järele, kui väheke tõusu üritada klassika rada pidi võtta. Too päev sai kokku mingi 10km sõidetud. Täitsa huvitav oli :) Selline rahulik liigutamine. Täiesti igavalt ainult suusatades see sõit siiski ei läinud ningmõnisada meetrit enne trenniraja lõppu suutsin ka kannika maha poetada. Aga mis esimesest suustamiskorrast ikka tahta väga. Tulemus - ~10km, 1h44m, pulss keskmine 151.

Kannustatuna esimese suusatamise suurest edust sai otsustatud, et 1.jaanuar oma mõneteistkümne miinuskraadiga on päris hea aeg järgmiseks suusatamise katsetuseks. (Olgu ruttavalt ette ära öeldud, et mõeldud-plaanitud suuskade määrimine ei olnud selleks momendiks veel toimunud.) Plaan oli siis maja ostmisel suurelt reklaamitud kodulähedased suusarajad ära proovida. Toppisin end kohe mitmesse-mitmesse kihti (kihid olid piisavalt õhukesed, et ei takistanud liigutamist) ning suundusin kena päikesetõusu-loojangu poole.
Rada oli minu üllatuseks väga kena. Ilm koos kerge härmaga kõigil taimedel ning päikesepaistetusega veel kenam. Seal ka ilu lõppes. Väga kiiresti sai selgeks, et -0,5 ja -15 kraadide juures on lumel vägagi erinevad omadused. Suusad otsustasid, et neile see hästi külm lumi meeldib ja nad tahavad hästi palju libiseda... Kontrollimatult... Igas suunas... IGAS! Õnneks olid Saani poolt sisse sõidetud klassikajäljed piisavalt sügavad, et jalad täitsa harki ei vajunud. Lisaks sai seal raja peal selgeks, et Tartu lähim ümbrus on täiesti hull ja metsiku (peaaegu, et ületamatu) profiiliga mägismaa. Kohati rajaga ristuvad 30cm kõrgused puu juurte künkad tundusid, kui püstloodsed seinad. Nende ületamine käis puhtalt kätega end edasi kaapides. Ühes kohas, kus suusarajaga ristub üks väike tee, ning rajaprofiil tõuseb vist lausa 50cm vms, pidin konkreetselt käärsammuga üles minema. Üle raudtee minemisest ma ei räägi üldse - kenasti külg ees paralleelse harki-kokku sammuga :P
Tegelikult oli ka täiesti tasane maa suhteliselt keerulise profiiliga ning 5km ringi läbisin vist 85% ulatuses kätejõul. Vahepeal oli lausa tunne, et kui suusad alt ära võtta ja siis need rinnal risti läbi padriku üritada joosta, saaks kiiremini edasi. Väikesed paksudes riietes suusa-vanaemad tuhisesid igatahes minust ühelt ja teiselt poolt korduvalt mööda. Tulemus - ~6km, 1h07m, pulss 150 keskmine.

Veidi taastudes sellest suurest põrumisest suusaässaks olemisel ning ka oodates poja Markuse sündi, sai nädalake vahet tehtud suusatamises. Kasulik vahe oli - suusad said vahepeal määritud -5...-10 määrdega. Seejärel said ka ära proovitud (pidades meeles eelpool kirjeldatud takistus-lumes-kakerdamise korda).
Juba esimesi vahelduvaid tõukeid tehes ning räiget tagasilibisemist oodates olin sunnitud üllatuma - oli täitsa võimalik ka edasi liikuda ilma suusakeppe kasutamata. Esimese tuntava tõusuni jõudes üllatusin veelkord - määritud suuskadega polnudki enam tõus ületamatu raskus. Isegi raudteetammile üles sai sõidetud otse ilma rajalt välja astumata ning käärsammu kasutamata. Sellisest suurest edust rõõmustatuna ning entusiasmist pakatavana sai veidi metsa alla uudistama mindud ning tavaliselt 5km ringilt korra kõrvale keeratud. Eks ikka selleks, et vaadata kui kaugele "sinna võsa vahele pööravad rajad" lähevad - läksid 4km jagu ning jõudsid tagasi samasse kohta, kust nad võsa vahele keerasid. Entusiasmi jätkus veel ringi lõpetamiseks ning ka teise viiese ringi otsa tegemiseks. Tulemus - ~14km, 1h42m, pulss keskmine 150.
Siit võib ka näha, et kui suur tempovahe teeb suuskade määrimine :P

---------

Tegin ka katsetuse, mida Jüri korra mõttes mõlgutas - kuidas tänavalt lume koristamine trenni pähe toimib (pulsi mõttes).
Tulemused:
Distants - 20-30 meetrit vahest? (pole täpselt mõõtnud, kui pikk see tänava krundi servas on)
Aeg - 43min
Pulss - keskmine 122, max 146

Seega peaks täiesti toimima :)
 
laupäev, 9. jaanuar 2010
  Teist Korda Papa!
Eilse kuupäeva sees (08.01.10) kell 22:03 sündis meie perre poeg. Kena paras - 3654g ja 51cm :)
 
esmaspäev, 7. detsember 2009
  Arvuti"rõõmud"
Kuu aega tagasi sain ühel hommikul üllatuse osaliseks, kui töö juures arvuti otsustas mitte käima minna. Esimene (ja suurem) kartus oli see, et kõvaketas lendas. Nagu õnneks hiljem selgus, oli emaplaat õhtal.
Täna hommikul tööle tulles oli jälle täpselt sama käitumine. Ainus vahe oli selles, et eelmine kord ei näidanud arvuti mitte mingit pilti. Seekord aga sain kätte sellise pildi, mida pole isegi mitte halbades 80-date lõpu arvutimängudes näinud. Õnneks olukord lahenes ja päraast mõnekordset proovimist sain siiski masina käima.

 
SÕBRAD

Aweron
Crata
Tomm
Flo
Gea
Shalaya
Xel
Mariana
Mihkli fotoBlog
Küljetuul


Emma pilte

ARCHIVES
09/03 / 10/03 / 11/03 / 12/03 / 01/04 / 02/04 / 03/04 / 05/04 / 08/04 / 09/04 / 10/04 / 11/04 / 12/04 / 01/05 / 02/05 / 03/05 / 04/05 / 05/05 / 06/05 / 07/05 / 08/05 / 09/05 / 10/05 / 11/05 / 12/05 / 01/06 / 02/06 / 03/06 / 04/06 / 05/06 / 06/06 / 07/06 / 08/06 / 09/06 / 10/06 / 11/06 / 12/06 / 01/07 / 02/07 / 03/07 / 04/07 / 05/07 / 06/07 / 07/07 / 08/07 / 09/07 / 10/07 / 11/07 / 12/07 / 02/08 / 03/08 / 04/08 / 05/08 / 06/08 / 07/08 / 08/08 / 09/08 / 11/08 / 12/08 / 01/09 / 05/09 / 06/09 / 09/09 / 10/09 / 11/09 / 12/09 / 01/10 / 02/10 / 03/10 / 04/10 / 05/10 / 06/10 / 08/10 / 09/10 / 09/11 /


Blogger

HaloScan.com

Atom Feed